horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Imeline pääsemine mitmest surmatõvest

Enamasti on eestlastele sotsiaalne suhtlemisoskus võõras, mis põhistatud hirmu, häbi ja süütundega. Peamiselt pööratakse tähelepanu sellele, millest teised kõnelevad, arvustatakse, jättes rääkimata oma elust ning loost, peljates kogukonna hinnanguid.

Üheks selliseks valdkonnaks, millest vaikitakse, on haigused, sest sellega kaasneb solidaarsuse ja kaastunde asemel Eesti ühiskonnas avalik või sageli veelgi alavääristavamad: irvitamine, näpuga näitamine ning parastamine. Kogesin seda isiklikult, kui julgesin avameelselt 2013.aasta veebruaris anda Pariisis Eesti Ekspressi ajakirjanikule intervjuu, paljastades osaliselt oma haigused, nende tagamaad.
Meediaga varem ohtralt suhelnud inimesena teadsin, millisteks kujunevad sellise sisuga loo tagajärjed, mistõttu polnud minu jaoks solvavad netikommentaarid stiilis: "koer sureb rentslis", "paras pedele", "hoora elu", "ise on süüdi" jne, sest teadsin, et sellel kõigel pole seost minu isikuga. Isegi kui oleks, poleks see teiste asi, kuidas elan. Minu jaoks oli pigem tegemist võimalusega anda anonüümsetele kommentaatoritele, laiemalt eestimaalastele, sotsiaalselt tõetruu hinnang, milles puudub igasugune kiitus ning sära endise NSVL-i liikmesriigi elanikele, paljudel juhtudel on mentaliteet muutumatuks jäänud.
Vabas ja arenenud maailmas pole haigused tabuteemaks. Iseendale pihitoolil valetamisega ei saavuta inimene mitte midagi. Hoopis vastupidi. Oma loomuse, vigade, valikute, nende tagajärgede tunnistamine avalikult muudab elava hinge vabaks. Selliselt soovib iga iseseisvalt mõtlev isik elada. Kõnelemata asjaolust, et vabadusega kaasneb enesemääratlusõiguse suurem teadvustamine, kahtlemata ka võime eluraskustega hakkama saada. Kõige krooniks aitab haigustest, nende tekkepõhjustest avalikult kõnelemine säästa arukate lugejate, kuulajate tervist ning elu. Täna istun iseendaga sellel pihitoolil, pannes kirja minu surmafaktorid.

Ilma joomata ei oska
Alkoholi tarvitamist alustasin 16-aastaselt iseseisvasse ellu astudes. Sellest kujunes kiiresti pidev joomarlus, mis süvenes meelelahutusärisse sisenemisega. Tõsi, vahepeale on mahtunud kokku kaks aastat karsklaseelu, ent naasmine joovastavate jookide liigtarbimise juurde on alati lihtsam kui sellest loobumine. Isegi, kui joodikuna teadvustad, et joomises ei ole mitte midagi ilusat. Enamik halbu asju elus sünnivad tänu vaimsetele või füüsilistele sõltuvustele, kujunedes lõpuks nii või naa riskiteguriks normaalsele elule.
Etteheiteid pole kellelegi teha. Siiralt peeglisse vaadates julgen tunnistada, et mulle meeldib pidev napsutamine. Võiksin otsida põhjuseid geneetikast, sest terve ema-poolne suguvõsa on joomisega kimpus, samuti minu kaks õde ning venda. Mu vanem õde viibib viimasel ajal enamasti Jämejalas.
Süüdlaseks sooviksin pakkuda muuseas nii ema traagilist surma lapsepõlves, keerulist puberteeti, eneseotsinguid, rasket saatust, seksuaalset diskrimineerimist Eestis, tegutsemist meelelahutuses jne. Kogu eelnev loetelu on sisutühi rumalus ning eneseõigustuse otsimine, mida mulle pole tarvis. Probleemi eitamisega väljapääsu uksed ei avane.
Viimase paari aasta vältel olen olulisel määral alkoholi pruukimist piiranud, sest tarvitan igapäevaselt viit, perioodiliselt kaheksat väga kanget ravimit, millega kaasnev ülemäärane joomine kujuneks pikas perspektiivis otseseks ohuks elule ja tervisele. Samas on otseseks riskiks inimesele, kes sisuliselt kahekasteist aastat vahetpidamata joobnud olnud, ka täielik alkoholikeeld, mida kinnitasid arstid Prantsusmaal. Ainus tasakaalu pakkuv lahendus: viibimine aeg-ajalt vabatahtlikult võõrutusravil ning sellega kaasnev mõõdukas tarbimine ehk paar klaasi veini või õlut päevas.
Alkohoolikuna kindlalt edasi! Kellele ei meeldi, võib sopakaks sõimata; kelles sümpaatiat tekitab, tõstku klaas!

Maksašokk ja pimesoole lõhkemine
Tervisliku seisukorraga pole mul iialgi probleeme esinenud, millest annavad tunnistust muuhulgas viie riigi, kus olen elanud, arstide koostatud haiguslood. Seetõttu kujunes suureks üllatuseks, et avastasin ennast jaanuaris 2013, olles kuue-päevasest koomast ärganud, haigla intensiivpalatis.
Prantsuse keelsete meditsiiniterminite järgi hinnati minu haiguse ilmnemise põhjuseks "äkiline maksašokk, millega kaasnes neerukahjustus, ootamatu pimesoole lõhkemine, kutsudes esile kooma".
Märkimisväärne on asjaolu, et enne, kui mind Pariisi jäätunud tänavalt varahommikul leiti, olin kaks päeva varem täie elu ja tervise juures. Puudusid igasugused tundemärgid võimalikest haigustest, mida kinnitasid ka pisut enam kui kuu aega varem Amsterdamis antud vereanalüüsid.
Kus, millal tekkisid eluaegsed, ravimatud tervisekahjustused, pakuvad tänaseni Pariisi arstidele ning uurimislaboritele, teadlastele huvi. Kindel on põhjus, mis võib esile kerkida igaühel, sõltumata varasemast haigusloost või elustiilist.

B-hepatiit ja kaashaigused
B-hepatiit, mis kutsus esile eelpool kirjeldatud maksašoki, on sada korda ohtlikum ja nakkavam kui HIV, olles hepatiidiviiruste sugukonda kuuluv DNA viirus, mille tagajärjel sureb maailmas igal aastal vähemalt miljon inimest. Viimasel ajal diskussioonide objektiks olnud Ebola oleks B-hepatiidi kõrval justkui lapsemäng, sest B-hepatiit levib väga kergelt, säilides neli kuud ohtlikuna isegi miinus või pluss kolmekümne kraadi juures ja selle omandamine on lihtsam kui nohu saamine avalikus transpordis. Vastupidiselt eksiarvamusele ei ole tegemist nakkus- ega suguhaigusega, mistõttu puudub otsene seos ka haigusel ja inimese elustiilil.

Raivo Kaer

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar