horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Inga Kaare - haldja­keele ­valdaja

Dzässlaulja ja vintage-rõivaste modell Inga kannab tänagi vanaema Asta kleiti, mis on tehtud 1940ndate alguses. “Ähmaselt on mul lapsepõlvest meeles imepisike foto, millel säras noor linalakk Asta, seesama must kleit seljas ja lokid tuules lehvimas. Ma ei jõudnud lapsena ära imestada, kui ilus ta seal oli! Tänu sellele vanaema kleidile hakkasin üldse huvi tundma vintage-moe vastu ja mu elu muutus kardinaalselt toredamaks. Aitäh, kallis vanaema!”

Inga Kaare (54) on huvitav naine. Ta on nagu teisest ilmast või vähemalt teisest ajastust siia meie juurde saadetud muusikat ja inspiratsiooni, aga eelkõige armastust jagama.
Inga tahtejõud ja töökus ning sealsamas oskus lihtsalt olla mina ise on imetlusväärne.

Kuidas sinust muusik sai?
Olin umbes viieaastane, kui kõrv püüdis Vikerraadiost lõuna ajal mängitavaid nn vikerviise.  Eriti tundusid mulle huvitavad bossanovad ja jazzstandardid, mida aeg-ajalt lasti nimesid nimetamata. Oli seitsmekümnendate algus. Ronisin tabureti peale ja keerasin raadio valjemaks. See muusika oli kuidagi nii omane ja arusaadav. Imelikul kombel ei köitnud mind selleaegne levimuusika, kodumaine Kuldne Trio ega Kukerpillid.See oli küll imelik, kuna enamjaolt inimestele see meeldis, aga ma ei lasknud ennast häirida sellest.
Aeg läks ja kuidagi väga loomuliku järjena sattusin laulma Horre Zeigeri bigbändi. Mul on südamest hea meel, et sain Horrelt kaasa mõistmise, et ma pean rääkima laval oma lugu, mitte afišeerima ennast, st edastama seda lugu, fiilingut. Algajal lauljal on see teinekord raske. Loomuliku jätkuna minu muusikalises teekonnas on Politsei swingibänd, kus mängisime jazz­standardeid erinevatel üritustel ja pidudel. Sattusin laeva peale mängima 1999. aastal ja mul oli tore kogemus mängida jazzstandardeid ka laeva peal aastaid.

Kuidas tekkis sellina oma muusikastiil ja- keel?
Õnneliku juhuse läbi sain tuttavaks Risto Lauriga, kes julgustas mind improviseerima ja see tundus nii äge. Hakkasin kuulama instrumentaliste. Hakkasin tasapisi improviseerimist harjutama ja kuidagi iseenesest sündis mingi oma helikeel.
Ma olen õnnelik, et sel arenguperioodil sain tuttavaks kitarrist Peep Ojaveskiga. Ta mängis omatehtud lugusid ja ma tegin neid lugusid temaga nagu mulle tundus õige, ta andis mulle vabad käed. Kuna need olid instrumentaallood ja sõnu seal ei olnud, siis ma lihtsalt tekitasin oma helikeelt nagu muusikainstrument. Salvestasime Peep Ojaveski ja Tiit Borniga plaadi “Hard to say”. Aasta oli siis 2014 ja Hot Club Records promos seda plaati. Sain tagasisidet raadiojaamadelt, et see on lahe, mida ma teen.
Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis selleks ajaks olin teinud muusikat üle kahekümne aasta ja korraga polnud minu jaoks enam oluline, kas ma olen edukas ja hea tegija. See oli nii vabastav kuidagi. Ma lihtsalt tegin muusikat ja sellist muusikat, mis mulle meeldis. Ja tegin nii, kuidas mulle meeldis. Peep Ojaveski tegi ka gipsy jazzi, siis udjasin temaga soolosid vaheldumisi teha häälega, kuigi see on kidrapõhine muusika.
2017. aastal kutsus Margus Alviste mind oma stuudiosse, et salvestada omad lood ja loomulikult tegin ma need lood siis oma väljamõeldud keeles. Alvistar Funk Association ‘ iga pääsesime 2017 Eesti Laulule looga “Make love not war”. Kasutasin seal oma keelt ja vahele ütlesin Euroopa riikide nimesid. See oli väga äge kogemus tegelikult ja minu keelt kutsuti meedias haldja keeleks. Esinesime Peebuga laevas ja inimesed küsisid, kas sa laulsid nüüd haldja keeles. See oli kuidagi nii armas. Eelmise aasta märtsis ilmus mul Peep Ojaveskiga teine plaat nimega “Luz”. Olen rahul selle plaadiga, kuna oleme mõlemad küpsemad, rahulikumad ja laseme muusikal ennast kanda. Nagu oleks jõudnud koju. Rahu, vaikus, armastus, leppimine ja kergus. Ma olen ambitsioonideta õnnelik.

Mis nende kostüümidega on? Vintage meeldib sulle?
Sama mis muusikagagi. Ma nagu lihtsalt oleks kuskil teises ajas. Mind paeluvad neljakümendad ja viiekümnendad kogu kupatusega. Nähti vaeva, veatud lõiked, naiselikud siluetid. Ohh, ja peakatted - minu nõrkus!
Olen vaiksetviisi soetanud endale riideid minevikust, olen suur vintage armastaja. Mul on kapis erinevate ajastute rõivaid, lahedaid seitmekümnedate komplekte, kaheksakümnendaid. Peakatteid on üle 50 ja ma kannan igapäevaselt neid ka tänaval. New yorgis olles sain palju komplimente. Meie tänavapilt on siin suht hall. Minu parim sõbranna Siiri Heinmaa, kellel on Tallinna ägedaim vintage äri, on mind varustanud väga lahedate leidudega. Ta on samuti suur vintage stiili kandja, nii et ma pole üksi kõikidelt oma reisidelt olen kaasa toonud vintage leide, päris unikaalseid teinekord. Vintage elu nagu ka muusika ja sport, see on minu elustiil. Ma arvan, et iga naine, kui ta on sätitud ja ennast toredalt riidesse pannud, tunneb ennast paremini ja on rõõmsam. Olenemata, kas särab seal päike taevas või on pilvine.

Sulle meeldib reisida. Oled New Yorgis olnud ka pikemalt. Millega see linn sind võlub?
Ma sõitsin New Yorki inspiratsiooni saama üheks kuuks, tegin seal muusikavideo ja tutvusin lahedate inimeste ja muusikutega. Esimeset reisist tekkis kontakt Guinea muusikutega, järgmisel korral esinesin nendega NYCis. Mulle sobib selline elustiil, et mul on aega. Aega teha muusikat ja sporti. Ma ei suuda teha tööd iga päev, olen enda vastu aus. Mulle meeldib käia esinemas laevas, esined siis on vaba aega, kõnnid Stockholmi peal pool päeva, teed laeva jõusaalis trenni, õhtul esined jälle ja nii kaks nädalat. Super!

Kuidas sa nii heas vormis oled? Mis on saladus?
Alustasin treenimisega poolteist aastat tagasi. Ma olin suht peenike varem, kui ma nüüd oma pilte vaatan tagantjärgi, aga mul hakkas väike kõhuke tekkima ja kintsudele kogunes rasva. Ma poleks vist alustanud, kui mu noorem tütar Miia mind poleks kutsunud kaasa jõusaali kambajõmmiks, kuna tegi kooli jaoks loovtöö. Et põhikooli lõpetada, on lastel vaja teha loovtöö ükskõik milles ja see ära kaitsta. Miia valis trenni ja toitumiskava, tegi pildid enne ja pärast. Marek Kalmus tegi meile siis kavad ja Miia tegi seda loovtööd ühe kuu. Mina teengi siiani.
Toitumiskava tegi mulle Marek Kalmus ja ka esimese sissejuhatava treeningkava, mida alguses ka järgisin. Mu vanem tütar Tiia Kaare (bodyfitnessi naiste maailmameister) tegi hiljem minuga mõned trennid ja siis hakkasin juba harjutusi tegema natuke süvitsi – neli korda nädalas. Õlad ja rind ühel päeval, selg eraldi, triitseps ja biitseps ning kõht ja neljandal päeval tuhara- ja jalapäev. Toitun neli korda päevas, toidukordade vahe on 3,5-4,5 tundi. Igal toidukorral söön 35 gr valku. Süsivesikuid mitte eriti palju, võiksin süüa veelgi ja rasvu kuskil keskeltläbi 50-60 gr päevas.
Olen läinud kolme kilo jagu raskemaks, aga samas mu keskkoht on kaotanud hulka sentimeetreid nii et, ei tasu alati seda kaalunumbrit vaadata ja see polegi nii oluline.
Olin enne seda, kui trenni ei teinud, ka liikuv. Kõndisin palju jala, kõige rohkem olen kõndinud 30 km ühe päevaga. New Yorgis kõndisin ühe kuuga 400 km, aga mu toitumine oli suht niru, sõin ebakorrapäraselt, aeg-ajalt palju magusat korraga, toidukordade vaheajad venisid väga pikaks. Praegu on mul pea sama kaloraaž kui enne, aga toiteainete vahekord oli varem väga nihkes ja selge see, et keha salvestas teatud polstri just sinna, kuhu seda väga vaja polnud. Ja mis kõige toredam, mul on nüüd uus hobi ja režiim. Nii on lihtsam elada. Käin reisidel, karp toiduga kaasas, kui kell kukub, söön. Restoranides tellin õige koguse liha või kala ja juurikaid. Nii et ma pole midagi kaotanud, pigem ikka võitnud. Trenni teen üldjuhul hommikul, kuna siis on energiat rohkem. Varem kannatasin peavalude käes, nüüd ei mäletagi, millal pea viimati valutas. Olen kordades rõõmsam ja energilisem. Kannan endas kergust, mida soovin kõigile.

Patustad vahel ka?
Muidugi ma luban endale vahel patustamist. Olen magusast loobunud üldiselt, aga aeg-ajalt söön jäätist. Õnneks on saada vähese suhkrusisaldusega jäätist meie kaubanduses.

Kas võid öelda, et kunagi pole hilja alustada?
Jah, soovitan kõikidele naistele sõltuvalt vanusest ja kaalunumbrist tegeleda natuke jõutreeninguga. Dieedid kaotavad küll kehakaalu, aga kolinal kaob ka lihasmass, mida on meil kõigil vaja, eriti vanemas eas. Kaal on ainult number. Ma olen uhke enda üle, et suudan teha 10 lõuatõmmet. Kui alustasin poolteist aastat tagasi, ei jaksanud ühtegi. Ja üks soovitus, võrrelge ennast eilse endaga, mitte teistega. Kui teete trenni, lähete kogu aeg natuke paremaks.

Marta Roosipuu Pildid: Aivar Pärtel

0 kommentaari Lisa kommentaar