Ingrid Rüütel: „Vaimses töös on naised ja mehed võrdsed.“

Naistepäeva eel õnnestus ajakirjal „Saatus&Saladused“ vestelda humanitaarteaduste doktori ning Eesti eelmise esileedi Ingrid Rüütliga.

Kohtumise algul määras Ingrid Rüütel elegantselt kindlaks mängureeglid: „Me võime rääkida minust ja igasugustest maailma asjadest, aga mitte minu mehest, lastest, lastelastest ja esivanematest.“

Kui kerge või raske on olnud teie elus naisena iseendaks jääda?
Ausalt öeldes küllaltki raske. Alates mu lapsepõlvest, mis oli üsna ekstreemne. Aga raskusi on olnud kõikidel aegadel. Kui lapsed olid väikesed, nende elu esimesed kümme-viisteist aastat, oli mu mees pikad päevad tööl, mina jagasin end töö ja kodu vahel. Ühel hetkel tundsin, et see hakkab mind ahistama, et ma vajan midagi veel – seepärast hakkasin end siduma ka ühiskondliku tegevusega. Ekspeditsioonidele sain juba lapsed kaasa võtta, tasapisi hakkasid mu ellu tulema erinevad organisatsioonid, konverentsid kodu- ja välismaal. See tähendas samas ka tööalast arengut, sest sain rajatagant kaasa tuua folkloorialast kirjandust, mida oma töös vajasin. Sektorijuhatajana mõtlesin seejuures ka oma kolleegidele. Kuna raamatute ostuks valuutat polnud, tegin Ameerika ja Soome raamatukogudes sadu lehekülgi paljundusi. Kui abikaasa kutsuti Tallinnasse tööle, mina jäin lastega Tartusse. Pere-elu seisukohalt mitte just meeldiv aeg, aga hakkame me saime.

Oskate te naisena eneseks jäämise teemas midagi teistele naistele soovitada?
Mind on palju aidanud oskus tähelepanu jagada ja tähelepanu kontsentreerida. Näiteks olen väga palju kirjutanud laste kõrval, nii valmis ka mu kandidaaditöö. Suutsin paralleelselt jagada tähelepanu nii tööle kui ka lastele. See, et ma suudan mitut asja korraga teha, on mulle lapsest saati omane olnud. Käisin koolis, muusikakoolis ja spordikoolis. Tänapäeva arstid ütlevad, et see on väga kasulik, kui füüsiline ja vaimne tegevus on tasakaalus. Ega mind kuhugi ei sunnitud ega topitud, kõigil oli oma asjadega tegemist, mina tegelesin omadega. Sealtmaalt see oskus paljusid asju paralleelselt teha mul on. Kui tahta tööd teha ja lapsi kasvatada, on sellest kasu küll.

Millised olid teie keerulisemad väljakutsed esileedi rollis?
Kui abikaasa presidendiks valiti, oli see mulle ootamatu, aga mitte kuigi meeldiv uudis. Pidin loobuma kõigist oma rahvusvahelistest suhetest. Käisin abikaasaga igal pool kaasas, pidin kõrval istuma ja vait olema. Aga see kõrval istumine ja vait olemine pole mulle üldse kerge! Samas olin ma väga protokollikuulekas ja ei eksinud selle vastu kordagi. Ka meedias olen sõna võtnud ainult siis, kui minult küsitakse. Ise ma kuhugi trüginud ei ole. Aga muidugi on mul kõige toimuva kohta oma arvamus ja kui mult seda küsitakse, siis ma seda ka ütlen. Vahel liigagi otse. Üks keerulisi väljakutseid presidendiproua rollis oli lastekodude, eriti puuetega laste hooldekodude külastamine. See oli mulle raske – seista ja naeratada ja teada, et peale mõne kingituse kinkimise ei saa ma tegelikult millegagi aidata.

Millisena meenutate oma lapsepõlve?
Tegusa, aga vaesena. Elasime Pärnus, ema ei saanud teatrist oma väikest palkagi alati õigeaegselt kätte. Vanaema läks siis kalakombinaati tööle. Tööd oli pidevalt palju, aga me tulime toime. Õnneks polnud elu sellal kallis, üsna vähesega oli võimalik hakkama saada. Ringid ja trennid olid tasuta, ka võimaldati mul muusikakoolist klaver laenuks saada. Klaverit osta poleks me jõudnud, mul polnud ka näiteks jalgratast. Vahepeal ka mitte talvepalitut, aga õnneks oli koolitee väga lühike. Vanaemaga käisime sadama juurest kihnlaste käest räimi ostmas, vanaema oskas neist väga erinevaid toite teha...

Paljud naised peavad vananemist väga muret tekitavaks... Kuidas teie oma eaga läbi saate?
Enamasti ma ei mõtle oma vanusele. Vahel teeb keegi komplimendi, kus märgib ka mu iga – siis olen selle üle veidi mõelnud. Näiteks öeldi mulle, et „Kuidas te suudate nii kõrges eas nii häid kõnesid pidada?!“ See oli jahmatav – muu jutt läks kõrvust mööda, aga see lauseosa jäi meelde. Tõsi küll, uut asja ma oma praeguses vanuses enam ette ei võtaks, näiteks ärinaist minust ei saaks. Igasugune projektide kirjutamine pole samuti mu lemmiktegevus, aga see käib elu juurde.

Üheks Eesti ühiskonna valupunktiks on palgalõhe – meeste ja naiste erinevad palgad. Mida teie sellest arvate?
Tahaks teada, mis aladel see nii on ja millest see tuleneb. Arvan, et siin on mingid faktorid jäetud arvestamata. Ei usu, et sellised palgalõhed on samas asutuses. Võib-olla on palgalõhed hoopis eri asutustes, eri piirkondades. Naised lepivad tänapäeval kergemini väiksema palgaga kui mehed. Vanasti polnud palgaerinevused mitte meeste ja naiste, vaid erinevate ametite vahel. Kultuuris ja teaduses suuri palku polnud, eriti kui ei tahtnud tippjuhina töötada. Mina eelistasin keskastme juhi tööd, teadusasutuse direktoriks pole pürginud. Füüsiliselt on naised ja mehed erinevad. Naised on loodud sünnitama ja imetama, mehed seda ei suuda. Samas oleks naisel metsatööl raskem kui mehel. Vaimsete tööde puhul pole naistel ja meestel vahet, vaimsed võimed soost ei sõltu. Muide, veidi teiseks vaatenurgaks – ka loodusrahvaste ja n-ö valgete eurooplaste puhul on inimestel pigem füüsilised kui vaimsed erinevused. Nii näiteks ei talu põhjarahvad üldse alkoholi, aga elada ja töötada suudavad ekstreemsetes tingimustes, näiteks suure pakasega. Kui aga vaadata vaimset plaani, siis nn eduühiskonnas suudavad loodusrahvaste esindajad sama hästi karjääri teha kui linnainimesed. Tõsi küll, neil võib tekkida üleminekuraskusi – näiteks tuleb moraal, kus eesmärgiks on hoida tasakaalu inimsuhetes ja loodusega, vahetada moraali vastu, kus tuleb teistest iga hinna eest parem olla.

Anne-Mari Alver

Ingrid Rüütel: „Vaimses töös on naised ja mehed võrdsed.“

Naistepäeva eel õnnestus ajakirjal „Saatus&Saladused“ vestelda humanitaarteaduste doktori ning Eesti eelmise esileedi Ingrid Rüütliga.

Kohtumise algul määras Ingrid Rüütel elegantselt kindlaks mängureeglid: „Me võime rääkida minust ja igasugustest maailma asjadest, aga mitte minu mehest, lastest, lastelastest ja esivanematest.“

Kui kerge või raske on olnud teie elus naisena iseendaks jääda?

Ausalt öeldes küllaltki raske. Alates mu lapsepõlvest, mis oli üsna ekstreemne. Aga raskusi on olnud kõikidel aegadel.

Kui lapsed olid väikesed, nende elu esimesed kümme-viisteist aastat, oli mu mees pikad päevad tööl, mina jagasin end töö ja kodu vahel. Ühel hetkel tundsin, et see hakkab mind ahistama, et ma vajan midagi veel – seepärast hakkasin end siduma ka ühiskondliku tegevusega. Ekspeditsioonidele sain juba lapsed kaasa võtta, tasapisi hakkasid mu ellu tulema erinevad organisatsioonid, konverentsid kodu- ja välismaal. See tähendas samas ka tööalast arengut, sest sain rajatagant kaasa tuua folkloorialast kirjandust, mida oma töös vajasin. Sektorijuhatajana mõtlesin seejuures ka oma kolleegidele. Kuna raamatute ostuks valuutat polnud, tegin Ameerika ja Soome raamatukogudes sadu lehekülgi paljundusi. Kui  abikaasa kutsuti Tallinnasse tööle, mina jäin lastega Tartusse. Pere-elu seisukohalt mitte just meeldiv aeg, aga hakkame me saime.

Oskate te naisena eneseks jäämise teemas midagi teistele naistele soovitada?

Mind on palju aidanud oskus tähelepanu jagada ja tähelepanu kontsentreerida. Näiteks olen väga palju kirjutanud laste kõrval, nii valmis ka mu kandidaaditöö. Suutsin paralleelselt jagada tähelepanu nii tööle kui ka lastele. See, et ma suudan mitut asja korraga teha, on mulle lapsest saati omane olnud. Käisin koolis, muusikakoolis ja spordikoolis. Tänapäeva arstid ütlevad, et see on väga kasulik, kui füüsiline ja vaimne tegevus on tasakaalus. Ega mind kuhugi ei sunnitud ega topitud, kõigil oli oma asjadega tegemist, mina tegelesin omadega. Sealtmaalt see oskus paljusid asju paralleelselt teha mul on. Kui tahta tööd teha ja lapsi kasvatada, on sellest kasu küll.

Millised olid teie keerulisemad väljakutsed esileedi rollis?

Kui abikaasa presidendiks valiti, oli see mulle ootamatu, aga mitte kuigi meeldiv uudis. Pidin loobuma kõigist oma rahvusvahelistest suhetest. Käisin abikaasaga igal pool kaasas, pidin kõrval istuma ja vait olema. Aga see kõrval istumine ja vait olemine pole mulle üldse kerge! Samas olin ma väga protokollikuulekas ja ei eksinud selle vastu kordagi. Ka meedias olen sõna võtnud ainult siis, kui minult küsitakse. Ise ma kuhugi trüginud ei ole. Aga muidugi on mul kõige toimuva kohta oma arvamus ja kui mult seda küsitakse, siis ma seda ka ütlen. Vahel liigagi otse.

Üks keerulisi väljakutseid presidendiproua rollis oli lastekodude, eriti  puuetega laste hooldekodude külastamine. See oli mulle raske – seista ja naeratada ja teada, et peale mõne kingituse kinkimise ei saa ma tegelikult millegagi aidata.

Millisena meenutate oma lapsepõlve?

Tegusa, aga vaesena. Elasime Pärnus, ema ei saanud teatrist oma väikest palkagi alati õigeaegselt kätte. Vanaema läks siis kalakombinaati tööle. Tööd oli pidevalt palju, aga me tulime toime. Õnneks polnud elu sellal kallis, üsna vähesega oli võimalik hakkama saada. Ringid ja trennid olid tasuta, ka võimaldati mul muusikakoolist klaver laenuks saada. Klaverit osta poleks me jõudnud, mul polnud ka näiteks jalgratast. Vahepeal ka mitte talvepalitut, aga õnneks oli koolitee väga lühike. Vanaemaga käisime sadama juurest kihnlaste käest räimi ostmas, vanaema oskas neist väga erinevaid toite teha...

Paljud naised peavad vananemist väga muret tekitavaks... Kuidas teie oma eaga läbi saate?

Enamasti ma ei mõtle oma vanusele. Vahel teeb keegi komplimendi, kus märgib ka mu iga – siis olen selle üle veidi mõelnud. Näiteks öeldi mulle, et „Kuidas te suudate nii kõrges eas nii häid kõnesid pidada?!“ See oli jahmatav – muu jutt läks kõrvust mööda, aga see lauseosa jäi meelde. Tõsi küll, uut asja ma oma praeguses vanuses enam ette ei võtaks, näiteks ärinaist minust ei saaks. Igasugune projektide kirjutamine pole samuti mu lemmiktegevus, aga see käib elu juurde.

Üheks Eesti ühiskonna valupunktiks on palgalõhe – meeste ja naiste erinevad palgad. Mida teie sellest arvate?

Tahaks teada, mis aladel see nii on ja millest see tuleneb.  Arvan, et siin on mingid faktorid jäetud arvestamata. Ei usu, et sellised palgalõhed on samas asutuses. Võib-olla on palgalõhed hoopis eri asutustes, eri piirkondades. Naised lepivad tänapäeval kergemini väiksema palgaga kui mehed.

Vanasti polnud palgaerinevused mitte meeste ja naiste, vaid erinevate ametite vahel. Kultuuris ja teaduses suuri palku polnud, eriti kui ei tahtnud tippjuhina töötada. Mina eelistasin keskastme juhi tööd, teadusasutuse direktoriks pole pürginud.

Füüsiliselt on naised ja mehed erinevad. Naised on loodud sünnitama ja imetama, mehed seda ei suuda. Samas oleks naisel metsatööl raskem kui mehel. Vaimsete tööde puhul pole naistel ja meestel vahet, vaimsed võimed soost ei sõltu.

Muide, veidi teiseks vaatenurgaks – ka loodusrahvaste ja n-ö valgete eurooplaste puhul on inimestel pigem füüsilised kui vaimsed erinevused. Nii näiteks ei talu põhjarahvad üldse alkoholi, aga elada ja töötada suudavad ekstreemsetes tingimustes, näiteks suure pakasega. Kui aga vaadata vaimset plaani, siis nn eduühiskonnas suudavad loodusrahvaste esindajad sama hästi karjääri teha kui linnainimesed. Tõsi küll, neil võib tekkida üleminekuraskusi – näiteks tuleb moraal, kus eesmärgiks on hoida tasakaalu inimsuhetes ja loodusega, vahetada moraali vastu, kus tuleb teistest iga hinna eest parem olla.

Anne-Mari Alver

Nimi *

E-mail *

Kommentaar *

Korda turvakoodi *