horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

„Inimene, kes pole aus, pole ka vaba...”

Tatiana Stomakhina on mitmekülgselt andekas daam, kes kolis viis aastat tagasi Moskvast Tallinnasse, et tema poeg saaks kasvada vabal maal.

Tatiana Stomakhina räägib balti, põhjamaade ja erinevaid euroopa keeli, maalib põnevaid pilte ning on filosoofiamagistrant. Praegu saavad huvilised tema maale uudistada Tallinnas Prantsuse Instituudis.

Millega te Moskvas tegelesite?
Ma olin tõlkija, tegin erinevatele büroodele tööd. Mulle ei meeldiks töötada suures kollektiivis, tõlkijana sain oma kodus töötada. Töö oli igav, aga andis võimalus olla sõltumatu ning jättis aega loomingu jaoks.

Mis tekitas huvi Eesti vastu?
Baltimaad on mulle alati huvi pakkunud, alates NL-lapsepõlvest, millal reisid siia olid ainsad heledad laigud. Sellepärast õppisin keeli ja kultuure. 1999.-l aastal sain poja, kelle esivanemate juured ulatuvad Eestisse, see tekitas Eesti vastu veel suurema huvi. Minu jaoks on Eestimaa püha maa!

Eesti keelt peetakse väga raskeks... Kas te kinnitate seda?
Tegelikult mitte. Õppisin seda Moskvas Eesti suursaatkonna juures. Raamat, millest olen väga palju õppinud, on Jaan Krossi „Wikmanni poisid”. Sealne eesti keel on palju kergem kui Krossi teistes teostes.
Suursaatkonna juures oli ka pühapäevakool lastele, seal õppis mu poeg eesti keelt rääkima.
Kui mu poeg oli väike, meeldis mulle temaga Eestis käia. Aga see, et me päriselt siia koliksime, võttis aega.
Kaua ei leidnud me mingit võimalust, sest ilma sugulasteta Eestis (ametlikult olen üksikema) ega tutvusteta on vaja alustada nullist.
2009. aasta kevadel Eesti Suursaatkonnas Moskvas sain teada, et Eestis saab õppida, s.h. Kunstiakadeemias. Samal ajal juhtus nii, et Moskvas jäime me kõigest ilma, kõik oli ära lõigatud, seega Eestisse jäämine sai elu küsimuseks.

Kuidas te seda sammu tagantjärele hindate?
Paljud, kes siin, Eestis, ei suutnud mõista, kuidas ja miks ma koos lapsega Venemaalt lahkusin ja Eestisse tulin; mind nimetati hulluks – mõnikord päris ametlikult.
Alles hiljutisi Ukraina sündmusi vaadates saadakse aru, et nüüd näitas Venemaa oma tõelist palet... Aga valet ja propagandat on seal kogu aeg olnud, nii nõukogude ajal kui ka hiljem. Kasvõi see teema, et eestlased on fašistid, et venelasi kiutatakse taga jne – olin väsinud seletamast oma tuttavatele, et see on vaid poliitiline propaganda ja enese õigustamiseks ohvrit mängida on lihtsam, kui teha midagi positiivset.
Venemaa valed on kasvanud nagu lumepall, märkasin seda juba viimaste kümne aasta jooksul. Minu suurimaks sooviks oli ja on aga see, et minu laps elaks vabal maal.
Venemaa koolid on samasugused nagu olid nõukogude koolid. Ainult et kommunismi asemel on nüüd lisandunud kirik (kuigi tol ajal veel mitte ametlikult) ja vene rahvusluse idee.

Kuidas Eestis integreerumine õnnestus?
Keel oli mul ju selge. Eesti meeldib mulle väga, siinsed inimesed samuti. Bürokraatiaga oli keerulisem.
Astusin Eesti Kunstiakadeemia avatud akadeemiasse õppima. See oli ainus võimalus siin elada – tööle saamiseks olnuks vaja tutvusi ja tööluba. Samas oli kunstiõpe olnud alati minu kättesaamatuks unistuseks, ma polnud kunagi akadeemiliselt kunsti õppinud. Soomes olin kursustel käinud – ja kõik.
Kõige raskem oli see, et õppimine välismaalastele oli tasuline, aga samal ajal tudengi elamisloaga töötamine polnud lubatud... Esimese kolme aasta jooksul oli äraelamise küsimus eriti terav. Elamisluba oli ju seotud õppimisega ja oli vaja leida raha õppemaksuks ja kindlustuspoliisi jaoks – minul aga olid ainult juhuslikud tõlketööd, privaatsed keeletunnid ja mõnikord oma maalide müük.
Ülikooli lõpetasin hoopis Tallinna Ülikoolis (kus sain õppida soodustusega), seal läksin edasi ka magistratuuri. Alates 2013. septembrist on eestikeelne kõrgharidus õnneks tasuta.
Aga minu poeg õpib juba kuuendat aastat (10.klassis) eesti koolis. Gümnaasiumisse sai ta sisse Tallinna Reaalkooli, kuhu väga tahtis, aga endise, Südalinna kooliga olime me ka väga rahul. Kohtasime seal palju soojust ja toetust, praegu minu poeg suhtleb nii uuete kui ka vanade koolisõpradega. Noored integreeruvad paju kiiremini ja lihtsamalt, kui on olemas soov.

Miks te kunsti asemel filosoofia valisite?
Kunstimagistriõppesse oli väga palju tahtjaid. Ma ei söandanud tegelikult üldse magistriõppe peale mõelda, aga mõned targad inimesed soovitasid proovida astuda Eesti Humanitaarinstituudi magistratuuri. Ja kuna filosoofia mind huvitas, siis sinna ma läksingi.
Ka minu maalid on pigem filosoofilised, just seda heitsid kunstiinimesed mulle sageli ette. Nüüd õpingud kaasa, lihtsalt aega jääb vähe.
Õpin juba teist aastast. Mis ma lõpetamise järel teen, ei tea veel – kardan, et doktoriõppe jaoks olen liiga vähe akadeemilise mõtteviisiga. Aga õnneks praegu ma töötan ka.

Kas midagi on olnud ka ebameeldivat?
Kõige suurem probleem ongi seotud bürokraatiaga. Eesti kodakondsust on vaja oodata kaheksa aastat (kõik eksamid mul juba ammu on tehtud), aga kui elamisluba oli õppimise alusel, siis see aeg kahekordistatakse.
See on õudne! Ma tahan kiiremini vabaneda vene kodakondsusest ja saada eesti oma. Kõigepealt minu lapsele – et kaitsta teda totalitaarse riigi eest ja anda jalaalune vabal maal.
Kõik, kellega olen sellest rääkinud, teavad meie olukorda ja on nõus, et seadus on ebainimlik, peab olema paindlikum, või on vaja teha erandeid, aga sõnad jäävad vaid sõnadeks, poliitikud ka ei suuda midagi teha. Aga ma arvan, et olen Eesti kodakondsuse juba ära teeninud.
On olukordi, millal oodata ei saa, ja praegu see pole ainult meie olukord, viimasel aastal poliitiline situatsioon on palju muutunud just seoses Venemaaga, ja on palju inimesi siit, kes teevad kõike, et jääda Eestisse.
Praegu mõned ärkasid ja teadvustasid, et Venemaal on nüüd õigeusu fašism, aga ma sain sellest aru juba ammu, sellepärast otsisingi võimalusi ära sõida – mitte „materiaalse heaolu“ pärast. Ja nüüd minu kõige süngemad ennustused Venemaa kohta täituvad, ja veel hullemal viisil. Inimesed, ka Euroopas, unustavad ajaloo liiga kiiresti ära.
Mulle on mitu korda soovitatud, et sõlmiksin Eestis fiktiivabielu, et elamisluba saada... Aga mulle on selline mõte on vastik, mina tahan olla vaba inimene.
Mulle on öeldud, et peaksin seda tegema oma lapse nimel. Loomulikult olen ma valmis oma lapse nimel peaaegu kõike tegema, aga ma ei usu, et mu laps oleks õnnelik, kui tema ema oleks ebaaus. Armastus on püha ja seda ei tohi millegagi segada. Inimene, kes pole enam aus, ei ole ka vaba.
Aga see on ka kõik, üldiselt tunnen ma end maailma võlgnikuna.

Miks nii?
Ma olen oma teel kohanud väga palju häid inimesi ja leidnud palju toetust. On suur kunst aidata inimest nii, et teda mitte alandada ja ma hindan seda väga kõrgelt.

Kuidas teil praegu läheb?
Aastal 2013 hakkas kõrgharidus olema tasuta ja ma tohin ka tööl käia. See on minu jaoks väga tähtis.
Töötan Eesti Energia avastuskeskuses giidina ja see töö teeb mind väga õnnelikuks. See on imeline koht – seal on planetaarium. Ma olen alati astronoomiast huvitunud, sellepärast on ka minu maalidel palju viiteid astronoomiale. Ja see töö ei sega mul kunstnikuna vaba olla.
Tunnen, et mul palju entusiasmi ja palju ideid. Ja minu pojal on oma väga huvitav elu – eesti koolis ja ühiskonnas. On vaja ainult Eesti kodakondsust. Kõik muu, mis sõltub meist, teostame me ise.

Anne-Mari Alver

 

0 kommentaari Lisa kommentaar