horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Intermezzo kollase kleidiga

Eelmisel Kaire pilte oma sünnipäevast Facebooki ei postitanud. Vaatamata paljudele ülesvõtetele ei olnud ühtegi, mis sobiks. Koroonaajale sobilikult tähistas ta oma tähtpäeva kodus koos mehega, pidulikkust rõhutamas imeilus kollane kleit.

„Kuule, kas ma olen paks?“ uuris Kaire mehelt pildiseeriat läbi lehitsedes. Vastus, et ei ole paks, vaid ilus, teda ei rahuldanud. Kolm-neli kilo oli kindlasti lisandunud, ka põsed tundusid ümaramad.
„Tead, nüüd on lugu selline, et enne ma rahu ei saa, kui olen enda korda teinud!“ teatas siis mehele ja sukeldus targast Googlest abi otsima. Mees pidas seda ilmselt naise järjekordseks tujuks, sest jätkas autoajakirja lugemist.
„Kuulsid sa või? Ma võtan end nüüd kokku!“ hüüdis Kaire uuesti.
„Kuulsin, kuulsin. Mismoodi?“ tõstis mees meeleheitliku hääle peale silmad.
„No näed, sina ka ei usu, et ma suudan, aga ma suudan, veame kihla!“
Mehe meelest oli see jutt sedavõrd jabur, et ta luges edasi.

Järsk muutus toidulaual
Sellest päevast alates hakkas Kaire taimetoitlaseks. Veganiks mitte, kuna ainult kapsalehti ta sööma ei soostunud ja talle sobis variant kalaga. Menüüst jättis ta välja kõik lihatooted, magusa ja jahutooted. Veidi mõeldes ka piimatooted. Raske oli kalorirohked banaanid samuti maha kriipsutada, aga kui juba, siis juba.
Järgnev poeskäik näitas, et Kairele mõeldud toiduained maksid kordades rohkem, kui mehele valitud tavapärane söök. Õhtul söögilauas jääsalati lehti suhu pistes tundis Kaire, et kõht läheb süües aina tühjemaks ning ta lõikus sisse ühe avokaado ning puistas peale krevette. Maitses parem küll. Mees sõi isukalt liharooga.
„Kas soolasus on paras? Ma ei maitsnud sööki?“ uuris Kaire.
„Hea toit on. Miks sa ei maitsnud?“
„Ma ei pane keele vastugi midagi, mis lihaga kokku puutunud!“ teatas siis ja ragistas salatilehti edasi.
Öeldakse, et esimesed kolm muutuste päeva on kõige raskemad. Kairel kulus nädal. Selle aja jooksul ei söönud ta muud kui jääsalatit, kikerherneid, avokaadosid ja kirsstomateid. Krevettidest ta loobus, kuna need maksid mõttetult palju. Joogiks lürpis sidruniga kraanivett ja korra ostis sojapiima, mis üldse ei mekkinud. Hommikusest tassist kohvist ta ei loobunud, aga kohv polnud ka keelatud.
Nädala pärast nägi ta muutust – kõht ei punnitanud enam ja oli nagu kergem olla ka. Kairet ei häirinud enam mehele toitu valmistades lõhnad, maitseaineid lisas automaatselt ja endiselt ei puutunud „keelatud“  sööki. Poeskäikudel ladus endale ostukorvi hulgaliselt kikerhernekonserve, mis andsid täiskõhutunde ja erinevaid rohelisi salateid. Uuenduseks oli lõhe. Sellest valmistas salatile sekka küll praetuna, küll fooliumis küpsetatuna kui ka tooreid soola ja pipraga palasid. Sirge seljaga marssis ta kaupluses hurmaa ja banaanide riiulitest kaugemale, olles unustamas oma lemmikute head omadused. Kuu möödudes hakkas õlist nõretav lõhe vastu ja Kaire asendas selle tuunikalakonserviga. Inimesed vaatasid tema konservidega ostukärusse vildakate pilkudega, eks meenus kevadine ostupaanika, kus valmistuti eriolukorra isolatsiooniks. Sel ajal kolisid nii mees kui tema oma töö kodukontorisse ja jäidki sinna.

Võõrastest inimestest hale
Kodus töötades kandis Kaire hõlmikhõlsti ja poodi sobisid dressid. Mujal ta kusagil ei käinudki.  Kuu aja pärast tundusid hõlsti vööpaelad pikemaks veninuna ja vaatamata joodud rohkele veele olid silmade ümbrusest kadunud hommikused tursed. Oli tõeliselt kahju, et valitsus oli seadnud uued piirangud ja meelelahutuse keelanud. Nii väga oleks tahtnud peoriided selga panna ja tantsima minna, aga ei hullu, küll jõuab. Järgmine kuu möödus sarnaselt eelmisele. Mehele valmistas Kaire sooja sööki ja küpsetas nädalavahetuseks pirukaid, kooke ja magustoite, enda kausikesse lõikus jääsalatit, kirsstomateid ja vahel avokaadogi. Kikerhernesteta ei möödunud ükski toidukord ja päevane veekogus oli kolme sidruni mahlaga maitsvaks tehtud. Poes käies vaatas Kaire teiste inimeste toidukärusid ja tal hakkas neist hale. Mikas nad ometi nii palju söövad?
Aeg kulges omasoodu. Kairel ei tekkinud kordagi vajadust uurida taimetoitlastele koostatud retsepte. Talle meeldis oma igapäevane menüü.
„Miks sa enam minuga ei räägi eriti?“ küsis mees ootamatult.
„Mis mõttes ei räägi? Räägin ju kui on vaja.“
„Tead, naine, ma tunnen su lõbusast tujust ja nakatavast naerust puudust,“ tuli mehe suust uus hoop.
„Ma olen ju tavaline. Mida sa seal ajad? Kui palju sa ise minuga rääkimist alustanud oled, et ette heidad?“
Nende peres oli tõepoolest olnud see sedasi, et Kaire muudkui genereeris ideid ja korraldas väljasõite ja üldse kõike, mida vaja korraldada oli. Mees lihtsalt kas nõustus või mitte. Mõttes analüüsides taipas Kaire ise ka muutust. Nende päevad möödusid särata.
„Tead, ära nüüd mind süüdista. Vaata mis ajastul me elame ja mida meediast näeme, kuuleme. Mida naljakat selles on, et naerma peaksin? Iga jumala päev vahivad telest vastu paksud käsivarred, kuhu süstlanõelad sisse torgatakse. Miks seda iga päev näidatakse ja…, miks need käsivarred ometi nii prisked peavad olema?“

Murerohked kuud
Kaire ehmatas ise ka oma jutust. Mis see tema kommenteerida on, kuidas keegi välja näeb ja lähedalt filmituna paistavadki käed ümaramad, kui tegelikult on. Tal endal kehakaaluga vaja toime tulla! Pilk peeglisse näitas küll varemast ajast tuttavaid näojooni ja silmadki olid suuremaks kasvanud, aga pikk tee oli veel minna.
„Tuleta mulle meelde, et kaalu ostan, kui poodi lähme,“ ütles Kaire mehele.
„Kas hakkad nüüd oma sööki kaaluma ka juba või?“ vaatas mees murelikult naist.
„Ei, seda kindlasti mitte, ma tean oma portsjone peast. Ennast kaalun.“
„Milleks see vajalik on?“
„Ma tahan banaane ka vahel süüa, aga ei julge veel.“
„Lõpeta ära see jama! Vaata peeglisse!“
Kaire vaataski.
„Jah, sul on õigus. Vara veel! Mida sina täna magustoiduks tahad? Teen bubertit äkki?“
„Ma ei taha mingit magustoitu. Tahan, et õhtul mulle kaissu tuled, seksime ja jääd nurrudes magama, nagu vanasti.“
„Segi oled või? Ma ei saa sinuga koos voodisse tulla. Mul ei tule nagunii und enne kolme öösel!“
Seda öeldes ehmus naine ka ise. Tal olid juba pikemat aega unehäired. Kui ta saleduskuuri algul ei saanud und, kuna mõtles söögile, siis ajapikku uni lihtsalt ei tulnud. Silmade sulgemisest polnud abi. Peas hakkasid tiirlema igasugused mälestused ja need olid enamasti muserdavad. Kohati jõudsid mõtted lapsepõlvegi. Ühtäkki mäletas ta ka neid asju, mida polnud vaja ja mida muuta nagunii enam ei saanud. Vaatamata sellele, et tal oli olnud kena elu, leidis ta üles just need kübemed halba, mis igal inimesel pagasis kaasas. See oli kohutav. Küljelt küljele pöörates lootis iga kord, et nüüd uinub ja kui see ei õnnestunud, kobis voodist välja ning läks teise tuppa telekat vaatama. Sedasi oli see kestnud kolm kuud.

Miski ei paku enam huvi
Ühel lumerohkel päeval tegi mees ettepaneku minna suusatama.
„Mine sina üksi,“ vastas Kaire tuimalt.
„Ma üksi ei taha. Kas sa kevadel vastad rattasõidu kohta ka, et mine üksi või?“
„Ilmselt küll,“ tuli elutu vastus.
„Kas ostame matkabussi? Reisima nagunii ei pääse, teeksime kodumaal väljasõite…“
„Mida me ikka siin vahime, oleme ju telkimas käinud küll ja veel,“ ei meeldinud Kairele ka see mõte.
Igasuguse huvi puudus pani Kairel endalgi häirekella tööle. Oli ju tema olnud see, kes alati väljasõite organiseeris. Rattad autol hoidlaga kaasas ja telk koos vajaliku matkakraamiga katuseboksis, olid nad käinud ka naaberriikides. Nende kooselu ajal tehtud soojamaareisid igal sügisel ja kevadel ning aina ringi rändamine Maarjamaal oli sõprade hulgas sageli imetlust tekitanud.
„Te olete nagu pöörased. Kuidas te küll jaksate?“ küsiti. See oli põhjendatud, kuna ükski nädalavahetus ei möödunud tantsuta ja suvel väliüritusteta. See oligi nende loomulik elustiil. Nüüd aga oli käes aeg, kus Kaire mõtles  välja vabandusi, et poeskäigudki ainult mehe kaela sokutada. See tal õnnestus ja õue oli endal asja vaid prügimajja minnes. Oma käitumist ei hakanud ta analüüsimagi. Ta tahtis lihtsalt rahus olla ja seda ta ka tegi.
„Kui turismibürood jälle reise hakkavad müüma, kuhu sa tahaksid minna?“ tegi mees uue katse naist elule ärgitada.
„Kuskile ei taha. Kodus on hea olla,“ valmistas naise vastus uue pettumuse.
„Ma käin poes ära. Mida sa tahad, et toon?“ seisis mees nõutu näoga uksel. Ta ei osanud enam millegagi kaasa tähelepanu püüda.
„Sidruneid,“ tuli napp vastus.
Ühel õhtul kahvliga salatikausis sorkides jäi Kairele Reporterist kõrvu, et valitsus lõdvendab piiranguid. Seda kuulis ka mees ja otsis netist välja kohad, kus nädalavahetusel toimuvad peod.
„Kuule, üritused täitsa olemas. Mis arvad, kas läheme Respecti või Topeltmängu järgi tantsima?“ küsis mees elevust tundes. Nüüd olid nad kohad vahetanud ja pere organisaatori rolli haaranud tema.
Kaire nõustus puht viisakusest ja kuigi nädalalõpuni oli aega, läks magamistoa kapist riideid valima. Esimesena jäi talle näppu kollane kleit. Veidi ebalevalt võttis ta selle kapist välja. Meenusid sünnipäeval tehtud pildid ja enne kleidi selga panemist kõõritas seda vihkavalt. End kokku võttes tõmbas lemmikriide siiski üle pea ja läks mehe juurde:
„Sikuta palun see pikk lukk kinni.“
Mees vedas selle siuhti üles ja hakkas naerma:
„Me mahume siia sisse mõlemad.“

Ärkamine varjusurmast
Kaire läks peegli ette ja suu jäi ammuli. Ta aimas, et midagi on muutunud, aga nii koledat vaatepilti ta ei ennustanud. Normaalsel ajal ilusti kumerused välja joonistanud ja sünnipäeval voldikesi paljastanud uhke riie rippus nagu kartulikott. Rindu polnud ollagi, dekolteest paistsid ribid ja eriti koledad tühimikud olid tekkinud reite kohale. Kaire kiskus ruttu kleidi seljast. Lukku polnud vaja avadagi, ta lihtsalt puges sellest välja. Veidi kapis inventuuri tehes võttis välja punase kleidi. See oli jäigast kangast ja nägi välja veelgi hullem. Must elastne soonikkleit oli muidu ilus, aga ei püsinud õlanukkidel. Kaire pani sokid rinnahoidjasse ja see päästis. Eriti kummaline oli, et ka kingad olid suureks jäänud. Kas siis jalalabades oli ka varem rasvapolster? Kammitud pea ja värvitud huultega tippis ta mehe ette:
„Ma vist panen selle musta…,“ keerutas ta mehe ees.
„Assaa püss!“ tõusis see lausa püsti.
Nagu oleks haavleid tagumikku saanud, ärkas Kaire varjusurmast ja keha ning meel  täitusid energiaga. Talle meeldis ta uus välimus. Mõne aja pärast pani ta poeskäigu dressriided selga ja sel korral ostis kaalu, pundi banaane ning pudeli veini. Mehel palus ta jääda koju. Selleks oli ka põhjus- Kaire tahtis shopata. Uus seksikas pesu pidi mõjuma üllatusena ja meest proovikabiini ukse taha ta ei soovinud.
„Ma saingi hakkama!“ hõiskles Kaire õhtul pokaale kokku lüües.
„Sa oled mul väga tubli!“ tunnustas mees ja viis naise magamistuppa voodisse.
Neli kuud ja kaheksa kilo olid lahkunud. Kuigi edaspidi polnud vaja ainult salateid ragistada, oli see saanud harjumuseks. Liha ta endiselt ei söönud, aga õunad, banaanid, hurmaad leidsid ostukorvis alati koha. Hautatud köögiviljad ja supid kalast olid uuenduseks ja ta imestas, miks oli eelnevad kuud korraliku sooja söögita elanud. Poleks olnud raske retsepte järgi menüü mitmekesiseks teha, aga ta kartis, et libastub ja alustatud range üksluine valik oli kindla peale minek.
Mõne nädala möödudes taastus Kaire elurõõm. Hirm, et kilod tagasi tulevad aga jäi. Igat hommikut alustas ta kaalumisega ja oli rahul, et midagi ei muutunud. Ka langus oli peatunud. Siiski võttis ta endale vabaduse paari kiloga siia sinna pendeldada.
„Kas me siis ostame matkabussi või ei?“ uuris mees netis lehitsedes.
„Muidugi ostame! Sellise raamiga, kuhu rattad saame kaasa kinnitada. Ja vaata, järgmisel kuul alagavad soojamaareisid. Kas läheme Egiptusesse või Türki?“
“Bronnime mõlemad reisid,“ oli mees õnnelik, et oli naise tagasi saanud.

Lea Jaanimaa

0 kommentaari Lisa kommentaar