horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

ISISe seksiorja pihtimus

Elu Eestis pole alati kerge, kuid kui välisilmaga võrrelda, tundub siin ikka väga turvaline. Siinkohal ühe sõjapõgenikust naise lugu.

Oli ju igasuguseid kuulujutte, üks hirmsam, kui teine. Keegi õieti ei uskunud neid.
“Alesha pidi kell kaks tulema. Ta tahtis värvi ja lõikust,” noor naine vaatab oma kätele süles ja jääb mõneks viivuks vait. Ta oli noorema poja ära toitnud ning mehe koos lastega selle vanemate juurde saatnud. Ta oli lubanud mehele pärast tööd vanavanemate juurde järgi minna. Ta oli öelnud mehele, et see ei muretseks.
“Keegi ei uskunud õieti neid jutte, mida räägiti...” sõnab naine taas.

Töö mehe ja laste lähedal
Mõni aasta tagasi oli mees ehitanud nende maja vasakusse külge väikese lisatoa ning teinud naisele sinna ilusa juuksurisalongi. Seinad olid valgeks värvitud, põrandad lakitud, paremat kätt uksest oli kraanikauss ja sellest veidi eemal peegel lauaga, mille peal kammid ja käärid. Naisele meeldis see, et ei pidanud kodunt kaugele tööle minema, et sai tööd teha sealsamas, oma laste ja mehe juures. Seal lõikas ja värvis ta naiste juukseid. Lokke tehti harvem. Naine armastas oma ametit. Ta oli ka enda juuksed kord heledaks värvinud. Ta mehele oli see väga meeldinud.
Naine naeratab kurvalt ja jääb vait. Tal on pikad mustad juuksed, halli pole näha. Miks peakski, naine on noor, aastaid on tal vaevalt kahekümne viie ja kolmekümne vahel. Ta on maitsekalt riides ja tal on korralik make-up.
“Aga Alesha ei tulnud,” ütleb ta mõne aja pärast vaikselt.
Uksed löödi automaatidega lahti, punt mehi valgus salongi sisse, kõik karjusid midagi, keegi haaras ta heledatest juustest kinni ja virutas ta hooga põrandale pikali. Siis võttis üks meestest ta juuksurilaualt käärid ning asus ta ilusaid, heledaid pikki juukseid lõikama. Ta oli ainult nutnud ja palunud, et nad halastaks. Et nad ometi Allahi nimel halastaks.
Aga nad ei halastanud. Nad sundi­ sid teda endale burka selga panema, rebisid ta majast välja autosse ning surusid ta auto tagauksest sisse ja istme peale pikali.
Noor naine jääb jälle vait. Suured pisarad valguvad mööda ta põski alla. Ta ei pühi neid ära.

Orjadeks viidi ka lapsed
«Seal oli teisigi naisi, » ütleb ta pärast mõningast vaikust, « ja väikseid tüdrukuid.»
Tüdrukud olid kõik 11-12-aastased.
Korraga hüppab noor naine toolilt püsti ning viskub kirjutuslaua poole, mille kõrval seisab halli värvi plastmassist prügikast. Ta haarab prügikasti käte vahele ning peidab näo sinna sisse. On kuulda ainult siseelundeid rebivat öökimist.
“Kui nad tagasi toodi, voolasid kõik verd,” kogeleb ta öökimise vahepeal.
Tüdrukuid viidi aeg-ajalt ruumist välja ja toodi siis mõne aja pärast jälle tagasi. Tagasi tulles ei olnud ükski neist enam endine. Nad ei nutnud ega kaevelnud, ainult lebasid käkras põrandal, kuhu nad olid hetk tagasi heidetud ja voolasid verd.
Siis tuldi ka talle järgi. Need, kes järgi käisid ja minema viisid, olid naised. Nad lükkasid ta tuppa, kus oli kolm meest. Vanem mees oli esimene. Mehed said oma osa kordamööda. Ikka uuesti ja uuesti. Nai­sed, kes ta sinna olid toonud, seisid ukse taga, rääkisid midagi omavahel ja naersid. Ta mäletab meeste ähkimist ja naiste naeru.
Hiljem lohistati ta tagasi teiste naiste ja tüdrukute juurde ning viidi järgmine naine ära.
Noor naine hakkab uuesti öökima. Vahepeal pühib ta käega oma suud, vabandab ning öögib uuesti.
Ametnik tõuseb laua tagant ja ulatab talle klaasi vett. Naine tänab viisakalt, joob mitu head sõõmu ning oksendab selle koheselt välja. Mõnda aega ei suuda ta sõnagi suust öelda, ainult öögib.
Öögib jätkuvalt.

Julmad naisvalvurid
Sisikond ei taha krampidele järgi anda, kuigi sealt pole enam midagi tulemas. Ametnik pakub välja intervjuud hiljem jätkata, ent naine raputab pead ja ühmab käega – ta pigem jätkab. Ega mälestused läbielatust kenamaks ei muutu, kui ta nendest rääkimist ka edasi lükkab. See kõik oli just täpselt nii, nagu see oli. See ei muutu kunagi olematuks.
Rinnad olid tal selleks ajaks juba kivikõvad ja piima tilkus. Oleks olnud aeg nooremale pojale uuesti rinda anda. Ta noorem poeg oli siis 9-kuune.
Siis löödi uuesti uks lahti ja veel üks väike tüdruk viidi minema. Tema oma vanem tütar oli ka sel ajal 11aastane. Ta oli järjepanu palvetanud, et ta mees ja lapsed oleksid pääsenud. Ta ei teadnud neist midagi. Ta vaid palvetas, et nad oleksid pääsenud.
Just sel hetkel tuldi talle uuesti järgi. Kaks lodevat naisvalvurit, ühel poolik õllepudel käes. Ta lõi just seda, kel õllepudel käes oli. Ta lõi teda lahtise käega otse näkku. Ta oli talle midagi karjunud ka, aga ta ei mäleta enam, mida. Naisvalvur kukkus vastu seina ning õllepudel ta käes purunes. Sellesama pooliku pudeliga see naisvalvur talle kõhtu lõigi. Veri purskas ta kõhust ja rinnad voolasid piima. See ei päästnud teda vägistamisest. Naisvalvur surus kaltsu talle haava peale ning lükkas ta kõhuli lauale. Ta ei mäleta enam, kui mitu meest ta kallal siis toimetas. Haav ta kõhus ning kivikõvad rinnad tegid pöörast valu. Ta mäletab ainult seda valu.
Ta ei tea ka, kui kaua ta seal naisi ja tüdrukuid täis ruumis oli. Aga ühel hetkel lõppes nende ruumist viimine ning tagasitoomine. Ukse taga koridoris oli vaikus. Keegi ei teadnud, mis toimub.
“Me lesisime seal sõnagi lausumata ning ma arvan, et igaüks meist tundis üürikest õnne, et meid oli mõneks ajaks rahule jäetud,” ütleb naine.

Kolmest põgenejast suri kaks
Korraga aga algas ukse taga taas liikumine, naisvalvurid sebisid kiiresti edasi-tagasi ning ta kuulis, kuidas üks teisele ütles, et pealikud saabuvad varsti tagasi ja et selleks ajaks peab toit valmis olema. Ta vaatas naisi täis toas ühelt näolt teisele, aga kõigi pilgud olid vaid nürilt maha suunatud. Ta sai aru, et tuba oli täis naisi, kes olid allaandnud.
Aga tema mitte. Ta tahtis oma pere juurde. Ta oleks pidanud juba ammu oma pojale rinda andma.
Naine tema kõrval mudis oma burka altäärt ja ohkas aeg-ajalt raskelt. Ta ütles sellele enda kõrval olevale naisele, et neil tuleb põgeneda. See vaatas talle suurte ehmatanud silmadega otsa ja raputas pead.
Siis tegi häält üks teine naine, tema lebas akna läheduses, ta kergitas end välja vaatama ning ütles, et kedagi pole õuel liikumas näha. Selle ja veel ühe teise naisega nad akna kaudu koos põgenesidki. Väikesed tüdrukud ja ülejäänud naised jäid sinna. Naised nutsid ja tüdrukud voolasid verd. Tüdrukud ei nutnud, ei rääkinud sõnagi, ei vaadanud nende poolegi, kui nad aknast välja ronima hakkasid.
Nad jõudsid vaevalt üle õue joosta, kui kõlasid lasud. Üks nendest kukkus, siis kukkus ka teine. Nad jäid mõlemad temast maha lebama. Tema jätkas jooksmist.
Kui ta tänavale sai, siis ta enam ei jooksnud, ta teadis, et see oleks äratanud kahtlust. Ta kõndis esimese tänavaäärse puuni, ootas parajat hetke, mil kedagi läheduses polnud ning ronis siis selle otsa. Igal pool ümberringi lehvisid ISISE lipud, suured nagu välitelgid, nii talle tundus. Ta sisimas pakitses pöörane tung röökida, nutta. See tung oli niisama tugev, kui kõrbes hoogu üles võttev tuul, et asuda liiva ühest kohast teise keerutama. Teda hoidis mõistuse juures vaid unistus taaskohtumisest oma perega. Ta kujutas ette oma mehe leebet häält, kui see lastega rääkis. Ta nägi tema sooje silmi. Oma kujutluses tundis ta sooja vett nahale valguvat, kui ta end duši all tolmust ja verest puhtaks on pesemas.
Võib-olla just sel hetkel toob keegi neile värske ajalehe, mis teatab, et ISISE väed on tagasi tõrjutud. Naabrid ja sugulased, palju inimesi koguneb nende juurde, et tähistada pääsemist ja võitu. Ta valmistab lambaliha kuskussiga. Laual on ka granaatõuna- ja bulgurisalat, röstitud kikerherned, datlid, aprikoosid, meekoogid. Nende elu jätkub nii, nagu see oli enne, sugulased käivad neil külas, naised tulevad tema juurde juukselõikusele ja värvile. Igapäevased tervitused - Salam aleikum, salam aleikum. Kõik täpselt nii, nagu enne.

Paar päeva peiduurkas
Järgmisel hommikul ronis ta puu otsast alla ja asus mehe vanemate maja poole kõndima. Eriti kiiresti ta liikuda ei saanud, sest haav kõhus tegi veel hullemat valu, kui enne ning immitses endiselt verd. Ta hoidis burka all kahe käega kõhtu kinni ja proovis võimalikult sirge seljaga astuda, et mitte kahtlust äratada. Igal pool ta ümber olid ISISE sõdurid automaatidega. Vähesed naised, kes tänavail olid, kandsid nagu temagi burkat. Tõenäoliselt oli nii mõnigi neist tema tuttav, kellelt oleks ka abi võinud paluda, aga kindlam oli eemale hoida, sest läbi burka ei näinud, kellega tegemist oli, see võis olla sõber, aga sama hästi võis see ka olla vaenlane.
Mehe vanemate maja tänavanurgani jõudnud, põrkas ta kokku oma isa tuttavaga. Vana mees ei tundnud teda burkas ära. Kui ära tundis, hakkas nutma. Tema käest sai ta teada, et kogu perekonnal oli siiski õnnestunud põgeneda ja et nad on nüüd juba tõenäoliselt Põhja-Iraagis asuvas põgenike laagris. Mees lubas, et aitab tal pereni jõuda. Ta lubas muretseda auto, millega linnast eemale, Põhja-Iraaki sõita.
Mees saatis ta mehe vanemate majani ning aitas tal maja taga asuvas varjulises nurgas end sisse seada. Maja juurest vaadates, ei hakanud millegagi silma, et mingi inimkogu seal nurgas põõsaste taga kössitas. Mees tõi talle sinna hiljem paar tekki, kitsepiima ja pähkleid, aga naine ei suutnud midagi süüa. Ta ei rääkinud mehele, mis temaga juhtunud oli ja mees ei küsinud ka. Haav kõhus immitses endiselt burka all verd. Ta rebis põõsalt peotäite viisi lehti ning surus need haavale. Ta oleks võinud ju paluda mehel talle sidemeid või voodilinu tuua, aga siis oleks ta pidanud ka seletama, miks tal neid vaja on, ja seda ta teha ei tahtnud.
Auto saamine polnud niisama lihtne, rääkimata autojuhist, keda võiks usaldada. Mees oli öelnud naisele, et see võib võtta rohkem aega, kui ta arvas. Naine olgu valmis mõned head päevad seal varjulises nurgas vastu pidama. Tänavale ei maksa minna.

Sa pead mõtlema laste peale
Öö imes endasse kõik õudused ja aeg-ajalt, mõneks üürikeseks hetkeks näis naisele, et kõik on hästi. Midagi pole juhtunud, pole olnud koledusi, millest kellelegi rääkida ei saa. Öösel oli vaikne, ei kõlanud laske ega inimeste karjeid. Öösel naine ei kartnud.
Päeval kuulis ta automaadivalanguid, lõhkevaid mürske ja inimeste karjumist. Käepärast polnud midagi, millega kõrvu kinni toppida. Ta heitis selili tekile, vaatas taevasse ning otsustas, et ei kuule enam.
Kaks päeva hiljem tuli isa tuttav ja teatas, et sai auto koos juhiga ning viib ta linnast välja. Mees oli imelikult riides, ta nägi välja nagu ISISE sõdalane. Ta oli öelnud naisele, et see on ainus viis tänaval liikumiseks. Mehel oli automaat ka, aga ta ütles naisele kahetsusega hääles, et ei oskaks seda nagunii kasutada, isegi siis mitte, kui seda tõesti vaja peaks minema.
Nad jalutasid rahulikul kõnnakul linna piirile, vana mees naisest mõned sammud eespool. Seal seisid soomusautod, milledel küljes hiigelsuured ISISE lipud ja nende ümber lugematul hulgal ISISE sõdureid. Mõned istusid maas, seljaga vastu autot, mõned toetasid end automaadi pärale ja osa neist seisid jalad harkis, automaadid laskevalmis. See võttis tal jalad nõrgaks ja ajas südame pööritama. Ta oli öelnud mehele, et ei suuda seda teha, ta ei suuda nende lähedalt mööda kõndida. Aga mees haaras tal küünarnukist ning sundis teda edasi minema. Ta oli öelnud, et naise mees ja lapsed ootavad teda. Ta oli veel öelnud, et naisel tuleb oma lastele mõelda.
Mees jättis naise mõned meetrid valvepostist eemale ning asus sõduritega lobisema. Sõdurid pakkusid mehele suitsu, vaatasid naise poole, naersid. Patsutasid vanale mehele õlale ning naersid jälle. Nad istusid ringis maha, tõmbasid suitsu ja lobisesid nagu vanad tuttavad. Vahepeal vaatasid naise poole ning naersid taas. Naine seisis eemal ega tundnud midagi – ei hirmu, valu ega väsimust.

Kas tõesti pääsemine?
Nad said valvepostist mööda ning jätkasid kõndimist, auto ootas neid viie kilomeetri kaugusel. Kõik see viis kilomeetrit kõndisid nad vaikides. Siin-seal oli põlenud autosid tee ääres, aga muidu oli tee tühi. Naine sai lõpuks taas kuulatada ja kuulda, vaadata ja hingata. Ta hingas sisse põlenud autode ja põgenenud inimeste hirmu lehka. Aeg-ajalt ta oigas läbi kokkusurutud hammaste, aga seda mees kindlasti ei kuulnud.
Õhtuks jõudis auto nendega põgenike laagrisse ning naine sai oma mehe ja lastega kokku. Aga kui ta oma pojale rinda hakkas andma, siis kaotas ta teadvuse. Ärkas ta laagri meditsiini telgis. Haav ta kõhus oli läinud mädanema, rinnad olid põletikus ning tal oli üle neljakümne kraadi palavikku. Kui inimesi laagrist Türki evakueerima hakati, siis oli tema palavikus voodisse aheldatud. Sinnasamasse meditsiinitelgi voodisse tuli tal jääda kaheks nädalaks.
Ametnik kirjutab rahulikult kõik naise ütlused üles. Kui mitu korda on naine pidanud uuesti oma jubedaid kogemusi tunnistustes läbi elama? Kas ta mees teab tema üleelamistest?
Ei, sellest ei saa ta oma mehele rääkida. Naine hoiab vasakut kätt suu ees ja raputab jätkuvalt pead. Siis kiljatab äkki: « Ta ei tohi sellest midagi teada! Te ju ei räägi talle? »
Ametnik sõnab kindlal häälel, et kõik, mis naine on talle rääkinud, jääb ainult ametnike teada. Ta küsib veel, kuidas naine ja ta perekond end uues ühiskonnas tunnevad?
Naine vaatab ametnikule kurvalt otsa ning sõnab siis: “Siin ei pea surma kartma.”

Riina Kangur

2 kommentaari Lisa kommentaar
  
CHALLENGE FINANCIAL SERVICES, 07.10.2018 13:31
Tere, See on üldsusele teavitamine, et CHALLENGE FINANCIAL SERVICES, me oleme erafinantseerimisfirma. Meil on avatud rahalised võimalused kõigile inimestele, kes vajavad rahalist abi. Kas sa arvad laenu saamist? Kas teil on tõsine vajadus kiireloomulise laenu järele, et alustada oma äri? Kas teil on võlg? See on teie võimalus oma soovi saavutada, anname isiklikke laene, ärilaene ja kõiki 3% intressiga laene. Kui olete huvitatud erakorralise laenu saamisest, võtke meiega ühendust e-posti teel challengefinancialservics@gmail.com, et saada lisateavet. Challenge Financial Services Tel: +16789614269 E-post: challengefinancialservices@outlook.com E-post: challengefinancialservics@gmail.com
james evans 01.08.2018 02:33
Oleme rahvusvaheline laenupank, anname laenud üksikisikutele ja ettevõtetele Lähis-Idas, Aasias, Euroopas ja Põhja-Aafrikas. Pakume laenu liike nagu isiklik laen, äri- / investeerimislaen, auto laen, võlgade konsolideerimise laen ja õppelaen 18 aastastele ja vanematele. anname välja laenud vähemalt 5000 USA dollarit, mille tagasimaksetähtaeg on 1 aasta kuni 25 aastat. huvitatud peaksid võtma meiega ühendust e-posti aadressi @ heartlandfingrp@gmail.com või WhatsAafi kaudu numbri järgi: +1 (202) 922-8783