horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Jäin petturist mehe kõrvale ega kahetse

Vika suutis mehele tema truudusetuse andeks anda. Loe lugu ja mõtle kaasa, kas sina oleksid selleks ­võimeline.

Olen 28-aastane, aga kui uskuda, mida kõik kinnitavad, siis välja näen tunduvalt noorem. Ehk sellepärast, et mul on sportlik, tervislik elustiil – püüan alati vormis olla. Olin (ja olen tegelikult praegugi) veendunud, et mu mees armastab mind, sest pean hästi maja ja olen voodis tasemel. Nii et kokkuvõttes oleks nagu kõik lausa ideaalne, aga ka sellel muinasjutul on olnud oma võnked sees.
Asja iva on selles, et paar aastat tagasi sai mu mees nn. keskmise astme ülemuseks, ja sestpeale hakkasin tema juures vähehaaval teatud muutusi täheldama. Ta hakkas sagedamini peeglisse vahtima, uuris ajakirjadest meestemoode, muutus justku ilusamaks ja esinduslikumaks. Mulle see isegi meeldis, nii et armusin temasse veel rohkemgi ära. Elamine oli üksainus mõnu – noored, söönd ja riides, raha piisavalt – mida sa, hing, veel ihkad! Aga siis...

Mehe uus elustiil
Mu kallis meheke hakkas aegajalt ikka hiljem koju tulema, kuni kadus kuhugi hommikuteni ära. Rääkis, et töö, et istusid sõpradega baaris, mängisid klubis piljardit, et jäi lihtsalt selle-ja-tolle juures magama... Ühesõnaga – valetas mulle suu sisse, silmagi pilgutamata!
Aga mina püüdsin end sellele vaatamata targalt üleval pidada: ütlesin, et nojah, ahah, olgu peale, aga katsu teinekord ikka õigel ajal helistada, et vähemalt teaksin. Salamisi olin muidugi hingepõhjani solvunud, lootes siiski, et ehk läheb tal see tuur üle. Kuni ükskord sain n-ö täistabamuse.
Kell oli tookord kaks öösel, kui ta järjekordselt midagi teatanud polnud. Helistasin ta mobiilile. Välja lülitatud see polnud, muudkui kutsus ja kutsus, aga keegi ei vastanud. Helistasin mitu korda järjest. Siis korraga tekkis ühendus, mis mind vapustuseni ehamatas. Olin kindel, et mu vaene mees on sattunud mingisse avariisse, pättide küüsi või pantvangi! Sest kuulda olid ainult mingid imelikud mõminad ja sahinad, nagu oleks inimesel suu teibiga kinni, nii et ta sõnu kuuldavale tuua ei saa. Peas läks kõik segi – kujutlesin, et võib-olla olen jäänud täiesti üksi maailma... Samas kuulasin edasi, ja asi läks selgemaks, kui hakkasid kostma mingid o-ohh-id ja a-ahh-id, mis kuulusid ilmselt naisele. Juba terasemal kuulamisel jõudis minuni, et tollel vähemalt pole küll midagi häda, vastupidi – tal on suisa paradiislikult õndsad hetked käes! Polnud kahtlust, kes ta nendeni viis! Ja mina, napakas, halan siin ja palun tema eest jumalat!
Praeguseni ei tea, kellega ta para­jasti ameles, ja kuidas telefon sisse lülitus (võimalik, et see ahhetaja lülitas!) Parem muidugi, kui seda poleks juhtunud, sest mõnda aega kartsin seejärel, et lähen hulluks. Oli isegi hetki, mil oleksin enesele äärepealt käe külge pannud.

Suur skandaal ei aidanud
Koju tuli ta siis alles järgmisel õhtul. Tegin kohutava skandaali, aga tema muudkui kinnitas, et tal polnud telefon üldse sisse lülitatud, ja et kontrolligu ma järele, et ta oli meie ühise sõbra ja tema naise juures ööd (ju oli alibi kokku lepitud). Vannub mulle tänapäevani, et pole mind petnud, et mulle näis, et nägin unes jne. jne. Mis on muidugi selge jama, aga kuna ta midagi ei tunnistanud, siis paljalt nende ohkamiste järele ei osanud ma kohe aimata ka, kes või mis naine see võis olla.
Paar nädalat hiljem sain mehe vanatädilt vihje, et see patukott kohtub naisega, kes töötab tema osakonnas. Ka muud allikad kinnitasid seda. Vanatädi soovitas teha nagu heal sotsialismiajal: mine firma ülemuse juurde ja nõua, et see naine (!) lahti lastaks, sest ta laostab oma otsese ülemuse perekonnaelu! Kuulasin nõuande ära, aga selle järgi toimides oleksin enese ju täitsa lolliks teinud. Otsustasin, hambad ristis, oodata ja vaadata, milleni see asi välja tuurib, soovides mõttes nii oma mehele kui tema armukesele tuld ja tõrva.
Ligi pool aastat elasin kui põrgus. Sain sügava depressiooni, käisin psühhoterapeudi juures, aga sellest polnud midagi abi. Ma ei söönud ega maganud, jäin aina kõhnemaks, kaotasin kõige vastu huvi. Tagatippu  sain mehe käest veel haugutada, et ise loll – annan või otsad mingi väljamõeldud jama pärast!
Jah, küllap see varsti oleks nii ka olnud, kuni hakkasin isegi aru saama, et olen enesepiinamisega liiga kaugele läinud. Aga peale selle fakti nentimise ei suutnud ma enesega midagi peale hakata. Lakkasin mehega täielikult suhtlemast, isegi rääkimast. Ja siis haaras ta ise initsiatiivi.


Vika jutu pani kirja
Imbi Käbi

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar