horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Jäin iseendaks – paheliseks ja truuks

Katse tervislikumalt elada oleks äärepealt viinud abielu purunemisele. Oli see seda väärt?

Oma 33. sünnipäeval otsustasin suitsetamise maha jätta. Pere toetas mind ja abikaasa Rainer arvas, et kui raske see siis ikka on – kui ei taha, ei tee. Hakkasin suitsetama juba väga varases teismeeas ning pole suutnud sellest pahest päevakski loobuda.
Kadestan neid inimesi, kes suudavad päeva pealt maha jätta. Mina aga ei suuda. Mu mees ütleb ikka, et mis see siis ära ei ole, jäta lihtsalt maha ja kõik. Et inimesed, kes on rohkemgi suitsetanud, saavad sellega hakkama.
Et mul ei pidavat kindlat soovi olema. Ta arvab, et mul puudub tahtejõud või et tegelikult ma ei tahagi maha jätta, räägin sellest lihtsalt niisama. Tahan küll, aga ma ei suuda päevapealt, lihtsalt ei suuda.
Niisiis olen suitsetanud 22 aastat iga päev 30–40 suitsu päevas, seega aastas suitsetan 10950–14600 sigaretti. Kui aastas on 365 päeva, siis tunde on 8760 ja ma suitsetan umbes 1,25– 1,66 sigaretti tunnis. Olen üleval 13 tundi päevas. Seega olen ma aastas ärkvel umbes 4745 tundi. Nii suitsetan ma ühes ärkvel oldud tunnis umbes 2 –2,6 sigaretti. Tossupulgake umbes iga 30 minuti järel. Üsna hull lugu, ehkki ma tean inimesi, kellel sigaret veelgi sagedamini käes suitseb.

Haige, hädas, õnnetu...
Maha jätta tahtsin oma meespere, mehe ja poja pärast. Niisiis 27. märtsil proovisin ma vähendada oma suitsetamist; mõtlesin, et kui suudaks iga suitsuvahe suurendada kahele tunnile, teeksin ma päevas umbes kaheksa suitsu.
Tundub lihtne, aga ei ole.
Mul ei ole kunagi nii pikki tunde olnud kui olid täna. Ma arvan, et ei ole kunagi nii palju mõelnud sellele, et ma suitsetan. Tänase päeva suutsin ma kuidagi mööda saata. Päev möödus ja selle päeva skoor oli üheksa suitsu.
Minu mees oli nii õnnelik, hüppas üles-alla ja kiitis mind kui head koera, kes on oma ülesannetega hästi hakkama saanud. Ma tõesti loodan, et headel koertel on parem enesetunne...
Hommikul tundus mulle, et ei ole lihtsalt võimalik suitsetada nii harva ja sellepärast olin ma juba kell 9.25 teinud kolm suitsu. Kuidagi õnnestus ülejäänul päeval siiski kahe tunni piirangut pidada. Need olid väga-väga pikad tunnid, minutite möödumine peas tuikamas.
Ühel hetkel hakkasid valutama hambad. Või igemed? Või oli see siiski üldise peavalu osa?
Kolmas päev algas külmatunde ja januga. Mõtlesin, et olen haigeks jäänud ja jõudsin juba mõelda, et huvitav, kas võiksin haiget iseennast pisut tavapärasema elustiili ehk siis sagedasema suitsetamisega hellitada. Kraadiklaas paraku kaasa ei mänginud.
Õhtuks olin omadega täiesti otsas, vankusin mööda elamist ringi ja ei suutnud õigupoolest enam suitsetamisestki mõelda.
Siis tuli mul idee: võtan end kokku, panen mõne kenama hilbu selga, värvin silmad ära ja lähen istun natuke pubis. Võtan üks naps ja vaatan inimesi – parem ikka, kui kodus järgmise sigaretini jäänud minuteid sekunditeks rehkendada.

Mul polnud enam paha
Mõeldud-tehtud. Rainer oli mu otsusest vaimustuses – et kui mul juba uued mõtted pähe tulevad, siis järelikult hakkab kõige hullem periood mööda saama. Lubas aga lahkesti, et tema teeb lapsele õhtusöögi ja paneb ta tuttu ja mingu-käigu ma rahumeeli kus iganes.
Korraks uskusin, et tal võib õigus olla... siis aga meenus tegelikkus. Ma ju püüan lihtsalt oma mõtteid võõrutusvaevadelt kõrvale juhtida.
Pubi oli igavalt tühi, nii et esimese hooga jõudsin juba kahetseda, et tulin. Oleksin võinud ju kodus vahuvanni teha või midagi.
„On siin vaba?“ kuulsin korraga küsimust.
„Terve see kõrts tundub vaba olevat,“ ühmasin vastuseks.
Aga tundmatu ei lasknud end häirida. Istus aga lauda ja tundis huvi, mida ma joon ja et kas ta võib meile uued joogid tellida janiiedasi. Ja siis hakkas mulle anekdoote rääkima.
Olen loomult pigem sõbralik ja seltskondlik kui reserveeritud, aga hetkel käis see mees mulle hirmsasti närvidele. Mul oli üksteist minutit lubatud suitsuajani ja mul oli juba kohutavalt halb.
Ometi ei ajanud ma teda ära ega öelnud halvasti. Las lobab, äkki liigub aeg siis kiiremini...
Uskumatu, aga kui ma uuesti kella piilusin, oli üheteistkümne minuti asemel möödas nelikümmend! Ja mul polnud enam paha!
Ja kuna mul paha polnud, jätsin ma sigareti vahele. Mina?! See oli triumf!
„Nüüd teen mina meile joogid välja,“ ütlesin ma tundmatule mehele ja vaatasin talle esimest korda otsa.
Kena ponks poiss – või vähemalt oli ta seda olnud. Mulle vaatas vastu neljakümnendates meeldiv härra. Ja, olgu muud mis ta oli, mul oli põhjust talle tänulik olla. Just tema süüdimatu anekdoodimölina saatel olin korraks oma vaevad unustanud.
Mõtlesin endamisi, et just seda oli mul vaja. Võõras ei teadnud mu kannatusi, mis tähendab, et ta ei vaadanud mind sellise kaastundlikult kiitva pilguga nagu Rainer seda kodus tegi.

Otsus minna patuteele
Kui baarimuusikast eraldus üks mu lemmiklugusid, hakkasin rõõmsalt kaasa laulma. Tundes ennast, võin ma kinnitada, et see on minu puhul hea näitaja. Ma laulan ainult siis, kui mul on hea olla.
Võõras aga näis arvavat, et ma otsin tema tähelepanu ning ta palus mu tantsima. Läksin ka! Tantsimine on mulle alati meeldinud! Vehkisin tantsupõrandal mõnuga ning õnneks osutus ka tundmatu kaaslane liikuvaks tüübiks. Mõtlesin endamisi, et homme peaks trenni minema...
See oli uskumatu tunne, et mul lõpuks normaalne olla oli! Millegipärast aga puges pähe hirm koju jõudmise ees. Mul oli seal paar päeva nii halb olnud, et mõte naasmisest lausa hirmutas. Kõrtsis oli hea!
Kui nüüd keegi arvab, et tegelikult peitsin ma mingit abielukriisi muude hädade taha, siis olgu öeldud, et nii see kindlasti polnud. Ma lihtsalt olen selline, et kui mul on füüsiliselt halb, ei mahu midagi muud pähe kui tervenemine, ükskõik mis hinnaga.
Kui võõras mees mind enesega kaasa kutsus, otsustasin minna. Andsin enesele täielikult aru, et see kohtumine lõpeb suure tõenäosusega voodis ning otsustasin seda enesele lubada. Olgu siis nii, vähemalt ei suitseta! Andsin võõrale – ja võõraks pidi ta jäämagi, mingit tutvustustseremooniat või visiitkaartide vahetust mul mõttes polnud –, musi ja ütlesin, et mingem.

Mina olen mina!
Välisõhk lõi mu kaineks ja ma tahtsin vaid üht. Koju, Raineri juurde. Ja suitsu. Viipasin taksot, andsin tundmatule veel ühe musi ning sööstsin autosse.
„Eemale siit!“ ütlesin ma juhile. See vaatas korraks üle õla, siis nägi auto poole kiirustavat meest ning andis gaasi.
Sõitsin koju, keetsin teed, tegin järjest kaks sigaretti ja istusin Rainerile sülle. Rääkisin talle kogu loo ära ja ütlesin ausalt: „Sul on suitsupahega, aga truu naine. See on tegelik mina, palun hellalt hoida ja armastada.“
Ja nii see jäigi. Tegelikult tegin ma järgmisel päeval veel ühe katse ja ostsin suitsetamisvastase plaastri. See aga mõjus nii, et ma läksin üleni punasetäpiliseks ning mul tekkis palavik. Nagu portsjon kuuma putru marjamoosiga!
Süüa ma ei tahtnud, ainult magada. Nii möödus nädal, mille jooksul ma ei teinud ainsatki suitsu. Rääkidagi ei saanud, kõri oli nii paistes.
Kui arstilt nõu küsisin, käskis see plaastrid maha võtta ja õhtupoole vastuvõtule tulla. Et plaastrist see ei ole, ilmselt mingi viirus... Võtsin plaastrid ära ja uinusin taas. Ärgates olin terve. Tühistasin arstiaja. Tegin ühe suitsu. Pesin end korralikult puhtaks ja tegin veel ühe suitsu. Valmistasin mõnusa õhtusöögi ja suitsetasin taas.
Rainer kallistas mind ja tegi ettepaneku: „Armas, lõpeta see loomapiinamine...“
Tõepoolest, ma olin teinud kõike. Loobunud järsult ja kannatanud. Pääsenud kannatustest võõra mehe abil, aga otsustanud, et ma ei taha armukest. Proovinud plaastrit ja olnud tõepoolest ilma suitsuta, aga paraku haige. Oma lapsegagi ei suutnud suhelda...
Las ma olen mina. Üks suitsetav, aga armastav naine ja ema. Sõltuvusprobleemiga, aga truu, süüa tegev ja oma kalleid maailmas kõige tähtsamaks pidav naine.

Kadri Stolmer

0 kommentaari Lisa kommentaar