horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Jälita veel sõbratari meest...

Katse eradetektiivi mängida ja sõbratarile ­kasulik olla lõppes Liisi jaoks hirmsa fiaskoga, millest naine senimaani toibub. Kohe saate ­teada, kuidas.

Liis ja Marika olid sõbratarid juba kooliajast saati. Teineteise ees saladusi polnud, lausa selleni välja, et aeg-ajalt kirjutasid tüdrukud oma mõtteid ja hingevärinaid suisa teineteise päevikutesse.
Kool sai läbi, aga sõprus ja usaldus jäid.
Marika läks neist kahest esimesena mehele ning oli oma Karli üle väga uhke ja õnnelik. Ja Liis oli, loomulikult, tema pruutneitsi.
Karliga aga Liis kuigivõrd suhelda ei jõudnudki. Mees tegi oma ettevõttes pikki tööpäevi ning naistejutud aeti reeglina siis, kui teda polnud.

Midagi nagu ei klapi
Pulmapäevast polnud veel aastatki möödas, kui Marika Liisile veiniklaasi taga pihtis, et nende voodieluga on midagi valesti. Et mees justkui ei taha väga... Et seks toimub, aga tavaliselt naise algatusel ja ilma mehepoolse innuta.
Marika kartis, et mehel on mõtteis keegi muu. Kas teine naine või on äkki lausa selline olukord, et naised polegi tema esimene valik...
Liis meenutab: „Püüdsin aru saada, millest selline mõttekäik, aga Marika ei osanud mulle seda selgitada. Lihtsalt ütles, et tal on tunne, et mehe orientatsioon võib olla midagi muud. Mis muu täpselt, jäi samuti selgusetuks.”
Igatahes leppisid noored naised kokku, et Liis üritab Karliga kusagil kohtuda ja talle natuke silma visata. Et näha, kuidas mees uudses olukorras ja kena ning temast huvitatud daamiga käitub.
Ehkki Liis ja Marika olid üsna kindlad, et Karlile abikaasa parim sõbratar nägupidi tuttav ette ei tule, otsustati paruka kasuks. Brüneti paažisoenguga Liisist sai pikajuukseline blondiin – üsna sama tüüpi naine, nagu on ka Marika.
Võimalus võrgutuskatseks oli samuti üsna lähedal. Mees pidi minema tööasjus Tartusse ning andis oma naisele teada, et õhtul ja öö esimesel poolel on ta ilmselt sõpradega hotelli lähedal ööklubis ja ei pruugi telefoni kuulda.
Võimalus missugune, otsustasid naised ning Liis võttis suuna Tartule.

Turvaline seltskond
„Leidsin Karli määratud õhtul kerge vaevaga. Just sellest klubist ja selle seltskonnaga, nagu ta Marikale öelnud oli,” meenutab Liis ja lisab, et tal oli selle üle väga hea meel.
„Marika hingerahu oli mulle oluline ja mulle meeldis tõdeda, et ta mees oli tõesti väljas oma kolleegidega. Meeste istumine oli lõbus, aga nähtavalt pigem töise seltskonna kui lihtsalt semude oma.”
Siiski otsustas Liis katse järgmisele tasandile viia ning maandus oma joogiklaasiga meeste seltskonda, otse Karli kõrvale. Ise armsa näoga luba küsides, kas tohib selles seltskonnas veidi aega parajaks teha, kuni tema sõbratarid kohale saabuvad.
Mehed tegid uustulnukale lahkesti ruumi ja paar komplimenti, kuid jätkasid oma juttu. Ja Liis tõdes aina rahulolevamalt, et Karl ei pööra talle vähimatki tähelepanu. Järelikult on truu oma naisele, järelikult on Marika perekonnalaevuke rahulikes vetes. Mingi teise orientatsiooni teema ei tulnud Liisile enam meeldegi – mehed Karli ümber olid ilmselgelt täitsa tavalised mehed, mitmel sõrmusedki sõrmes. Karli kuldne pereõnnekinnitus oli samuti õigel kohal.

Rahulik finaal
Mõne aja pärast hakkas Liis haigutama ning tunnistas kõrval istuvale Karlile, et on hommikul vara tõusnud, et Tartusse tööasju ajama tulla ega viitsi enam ööklubis olla. Hea meelega läheks kvartali kaugusel asuvasse hotelli... kui äkki härra oleks nii kena ja kulutaks kümmekond minutit tema saatmisele...
„Pole probleemi,” ütles Karl sõbralikult ja andis oma seltskonnale teada, et saadab daami hotelli ja tuleb kohe tagasi.
Hotell, mõistagi, oli valitud sama, kus ka Karl ise peatus, ent selle kohta ei teinud mees ainsatki kommentaari.
Noored lahkusid klubist koos ning Liis oli aina kindlam, et sõbratar on oma mehe pärast mures asjatult – Karl ei teinud ainsatki külgelöömiskatset. Ei poetanud ühtegi lauset, mida oleks võinud mitmetiselt mõista. Saatis Liisi ilusti hotelli, püsis paari meetri kaugusel, kui naine retseptsioonist võtme võttis ning saatis ta iseenesestmõistetava lihtsusega ka toaukseni.
„Aitäh!” ütles Liis, mees naeratas, soovis rahulikke unenägusid ja lahkus. „Ideaalne abikaasa,” sedastas Liis mõttes ning saatis laotuse poole soovi, et temagi enesele sellise leiaks.
Ta tahtis ka Marikale helistada, kuid kuna sel telefon parajasti kinni oli, saatis sõnumi: „Ära muretse, kõik on korras!”

Mida teeb see mees siin?
Enne voodisseminekut tundis Liis soovi veel tassikese tee ja killukese magusa järele ning otsustas hotelli baari minna.
Ukse avanud, tardus ta soolasambaks. Pika koridori otsaakna juures seisis mees, kes oli ilmselgelt Karl.
Liis vaatas kella. Ta oli toas olnud juba ligi tunni. Mida, paganat, tegi Karl tema koridoriaknal?
Naine tõmbus tuppa ja mõtles veidi. Ja leidis siis, et pole ainsatki põhjust, miks ta tee järele minnes seda ise Karlilt küsida ei või. Veidi meigikohendust ning Liis oli uueks kohtumiseks valmis.
Ent Karli enam polnud. Koridor oli hilisõhtuselt vaikne ja tühi.
„Mu uudishimust kantud otsus oli ilmselt ainuvõimalik,” muigab Liis. Parukas maha, kleidi asemel teksad – ja padavai ööklubisse, kust enne koos Karliga tuldud sai.
Ettevalmistused võtsid vaid mõne minuti, sest Liis tundis esimest korda, et midagi võib tõesti kummaline või kahtlane olla. Ehkki, miks mees poleks võinud lihtsalt aknast Tartu tulesid imetleda ja oma mõtteid mõelda? Midagi, mis viidanuks Marika petmisele, selles igatahes polnud.

Ämber solki kaela
Brüneti paažisoenguga naine vaatas klubis ringi. Karl oli oma seltskonnaga baarisabas ja jutustas midagi elavalt. Kõik olid mõnevõrra joogisemad kui enne.
Liis libises lähemale, et jutukatkeid kuulda või vähemalt huultelt lugeda.
Aga seda, millest mehed rääkisid, poleks ta uneski osanud aimata. Nimelt andis Karl sõpradele üksikasjaliku ning üpris detailirohke kirjelduse vastlõppenud seksist kuuma blondi tibiga.
Ehk siis Liisiga.
„Mul vist vajus suu lahti seda möla kuulates ja neid rõvedaid žeste vaadates, mida ta oma jutu illustreerimiseks tegi. Tunne oli, nagu oleks ämber solki kaela kallatud...”
Korraks tundis naine soovi ligi astuda ja mehelt otsesõnu küsida, kuidas nad on kohtunud, kuid loobus sellest.
„Tahtsin enne Marikaga rääkida,” ütleb ta.
Liis tõttas hotelli, sest telefoni oli ta enne sinna laadima jätnud.
„Ma vihkan sind!” ootas teda sms Marikalt.
Liis helistas sõbratarile korduvalt, kuid sellel oli telefon väljas.
Hommikul tõttas ta esimese bussiga Tallinna, kuid Marika koduuks jäi tema ees suletuks.

Kohutava ebatõega mees
„Ma ei olnud nõus niimoodi oma parimast sõbratarist loobuma,” nuuksatab Liis. „Ma lausa jälitasin teda, nõudsin kohtumist ja et ta mind ära kuulaks... Me kohtusime juhuslikult kohvikus ja see kohtumine oli hirmus – Marika virutas mulle lahtise käega kõrvakiilu ja lahkus siis.”
Ilmselgelt teadis Marika sama versiooni nagu olid kuulnud ka Karli sõbrad ööklubis.
Ja Liis ei tea, mida ta selles olukorras tegema peaks. Sõbratar teda jutule ei võta. Tagantjärele tõestada, et midagi pole toimunud, on praktiliselt võimatu.
Ja mees, kes end sellise kohutava ebatõega lõbustab ja sellega oma naist piinab, on ilmselgelt mingit sorti pervert, seega pole mõtet ka tema käest õigust nõudma minna.
„Polegi midagi teha,” ohkab naine. „Sai lollist peast tahetud aidata, nüüd aga olen sellise portsu otsas, et midagi ei oska ette võtta, et Marikaga ära leppida. Ja äkki kunagi ka välja selgitada, mis mees see Karl õigupoolest ikkagi on.”
Liis plaanib selle ajakirjanumbri ka Marikale saata. Ehk loeb too ja saab aru...

Helen Mandel

0 kommentaari Lisa kommentaar