horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Joodikust vanemate ränk saladus

Kui tahes valus teadmine on ­vähem õudne kui teadmatus ja mahasalgamine, koges oma elu rängal näitel Verona.

Verona oli kahekümne kuue aastane, kui ta esimest korda alkoholi tarbis. Naine kasvas peres, kus päevast päeva käis pidu ja pillerkaar.
Nii kui nädal ennast lõpupoole veeretas, muutus Verona rõõmsamaks, kuna reedeti sõitis ta maale vanaema juurde. Alles seal sai ta ennast korralikult välja puhata ja õpingutele keskenduda. Vaatamata magamatusele ja alkoholilembelistele vanematele, õppis tüdruk koolis hästi ja käitus eeskujulikult. Ükski klassikaaslane ei osanud aimatagi, mis tegelikult koduseinte vahel toimus. Tõsi küll, parim sõbranna oli Veronal külas käinud, aga neil hetkil olid vanemad kõrtsis ja kodu oli laitmatult puhas, seega ei äratanud miski temas kahtlust. Kuigi tundides sõbranna tihti müksas Veronat, kui viimane tukkuma jäi, teadis ta, et tüdruk armastab varajaste hommikutundideni raamatuid lugeda ja sellega asi piirdus.
Vahel, nädalavahetuseti võttis Verona ka sõbranna Melissa vanaema juurde kaasa, kuid vanaemaga oli neil kokkulepe, et vanematest midagi ei räägi. Seega teadis Melissa, et Verona kasvab ja elab peaaegu üksinda, ning vanemad on tihti ära, isa rekkaga mööda maailma sõitmas ja ema Soomes ehitusel koristamas. Melissa uskus Veronat, kuna viimasel ei olnud kunagi rahapuudust ja riides käis ta ka popilt. Selle eest võlgnes Verona tänu vanaemale ja aasta eest lahkunud vanaisale, kes võitles aastaid eesnäärmevähiga, kuid viimaks alistus.
Vanavanematel oli sukasääres palju raha. Nemad olid kõikidest meelemürkidest puutumata, juurvilja said oma aialapilt ja pidasid kanu ning sigu. Pealegi oli Verona neil ainus lapselaps. Alkohoolikust tütre ja ta elukaaslasega nad ei suhelnud enam aastaid.

Vanemate varjust välja
Mis viga oli vanematel elada? Linn maksis üüri, muretses küttepuud, millest pooled nad viinarahaks tegid, ja kandis arvele ka sotsiaaltoetust, millest Verona ainult und nägi. Palgapäeval kubises vanas puumajas olev kahe pisikese toaga korter joodikutest ja Veronal tuli vahel isegi leppida tugitoolis tukkumisega, kui mõni purjus paarike ta voodis asju ajas või peatäit välja magas. Tüdruk elas endasse. Vaatamata kõigele armastas ta oma vanemaid ja lootis, et ükskord kõik muutub. Tegelikult oli Veronal ka keldris väike puhkenurk, kus ta õppimas käis. Vanemad ei märganudki, et tütart pole kodus ja pidevalt laksu all olles muretsesid pigem, kust ja kuidas jooki juurde saada.
Ühel õhtul, kui Verona keldris vanal sohval tukkuma jäi, ehmatas ta ärgates kaameks, nähes keldritrepil kaht kodutut norskamas. Sellest hetkest võttis ta õppematerjali kaasa ja käis tormise mere kaldal õppimas, olenemata ilmast.
Endale üllatuseks avastas ta, et värske õhk ja vaikuse kutse mõjuvad talle palju positiivsemalt kui umbne kelder. See mõjus ka hästi õppeedukusele ning neiu lõpetas põhikooli viitega. Gümnaasiumi lõpus jäi kuldmedal vaid ühe sammu kaugusele, mis ei olnud küll takistuseks sotsioloogiaõpingutele pealinnas. Just nimelt pealinnas, kuigi ka kodulinnas sai seda õppida. Verona tahtis kodust võimalikult kaugele ja vanaema toetas tema otsust.
Nägusa, sihvaka ja pikasäärelise neiuna oli tal ülikoolis palju lööki noormeeste seas. Isegi lesbid, keda on tänapäeval palju nagu kärbseid peale vihma, viskasid talle silma, arvates, et Verona on ka omasooihaleja, kuna tema kõrval polnud keegi ühtegi noormeest näinud. Aga nad eksisid rängalt.
Verona lihtsalt kartis suhet luua, tundes hirmu, et äkki ootab teda vanemate saatus, kui ta haiget saab. Ja pealegi ei plaaninud terane tüdruk pere luua enne, kui kõrgharidus on omandatud ja jalad alla saadud. Ühesõnaga lootis ta, et temast saab eelkõige edukas karjäärinaine.

Isa pihtimus
Saigi... Mõneks ajaks. Saatuselöögid, mil vanemad viina raha eest korteri maha müüsid ja tänavale sattusid, ei mõjunud Veronale just hingekosutavalt. Nii ta sotsiaaltöötajana nad rentslist üles korjas ja kodutute varjupaika taris, kuni ühel päeval mõõt täis sai. Ema oli alles neljakümne viie aastane, kui ta süda viinaravi saades üles ütles ja maailm väravad ta ees sulges.
Verona otsustas oma kahekümne kuuendale sünnipäevale kutsuda isa, kel oli samal päeval sünnipäev. Nii ta tegigi. Alles siis tuli tõde päevavalgele. Jommis isa pajatas tütrele suure minevikusaladuse:
"Minu lapsepõlv möödus lastekodus. Oma isast ei teadnud ma muud kui vaid seda, et olin sohilaps. Ema, kes mind vihkas, kuna pidin talle isa meenutama, andis mind kuueaastasena lastekodusse ja emigreerus välismaale. Vanavanematest ei teadnud ma midagi. Ei olnud mul ka aimu, kas mul on onusid või tädisid. Ühesõnaga igasugune side bioloogiliste sugulastega oli null. Mind polnud justkui enam kellelegi vaja. Olin täiesti üksinda maailmas. Täiesti üksinda! Seda valusat aega mis lastekodus toimus, ma ei taha isegi mitte meenutada. Ütlen vaid, et mu elu oli väga, väga raske.
Kui täisealiseks sain, vabanesin sealt õudustemaailmast ja peale sõjaväge tutvusin ühe erilise piigaga, sinu emaga, ühel privaatpeol. Armusime esimesest silmapilgust ja üheksa kuu pärast sündisid sina, meie armastuse vili. Hakkasime su emaga ühiselt otsima kontakti mu vanematega, kui selgus, et oleme veresugulased. Ma olen su vanaisa sohilaps... Sellest teame vaid mina ja mu... kadunud abikaasa. Nüüd ka sina..." takerdus mees pisaraisse.
Verona ahmis õhku, haarates isa embusesse ja kuukas elu esimese pitsi põhjani.
"Ja...ja, tütreke, kas sa nüüd mõistad meie valu? Kas sa suudad meile andestada?" nuttis isa nagu väike laps.
"Jah! Rahune, issi!" neelas ka Verona pisarad alla.
"Saad aru, me oleme verepilastajad!? Me oleme patused! Me oleme... Me matsime oma mured pudelisse, selle asemel, et... Me oleme sulle nii palju paha teinud, et seda ei korva miski. Lubad sa, et ei räägi sellest vanaemale? Ta hakkaks mind veel rohkem vihkama. Kallis tütreke, ma ei taha enam elada!" oli Verner nagu väike ja abitu laps.

Uus lehekülg
"Rahune, issi! Näed, mina olen ju terve! Ehk on sul oma ema geenid, et ma tervena sündisin? Issand küll, miks te sellist koormat küll endas kandsite? Miks? Miks? Ja issi, teie ei ole ju oma armastuses süüdi! Teie ei pea millegi eest maksma! Saaatus tahtis lihtsalt nii." muutus muidu rahulik Verona närviliseks.
Isa palvel lubas Verona saladust endaga kanda tingimusel, et isa lubab ennast aidata. Peale järjekordset viinaravil käimist õnnestus Veronal isa ja vanaema ära lepitada ja isa sai vanaema juures maal talus sulasena tööd. Alles vanaema ehk siis isale ämma surivoodil tõtt rääkides, läks viinakurat isast välja ja tema maailma ilmusid uued värvid.
Viiekümne- aastasena abiellus Verner tütre parima sõbranna Melissaga ja peagi sai Verona endale õe. Noorpaar ei varjanud teineteise eest midagi. Nende elu talus, mille nad korralikult üles ehitasid, kulges tõusvas joones. Ja nädalavahetuseti sai kogu pere seal kokku.
"Oi, ma olen nii õnnelik väikese õe Veroonika üle!" hõiskas Verona õde upitades, kuni helises uksekell.
"Tere, mina olen Vaido. Tulin teie kuulutuse peale," vastas noormees ust avades.
"Verona, sinu külaline vä?" küsis muhelev Melissa, kes ei teadnud, et mees lehe kaudu tallu sulast otsib.
Vaido ja Verona pilgud kohtusid ja nad mõlemad punastasid, ilma et vastata osanuks. Vaido piidles tükk aega Veronat, kuid ta ei olnud ka suu peale kukkunud ning küsis ootamatult: "Kas tohib teie kätt paluda!?" mille peale pererahvas millestki aru ei saanud.
"Ah, käi põrgu!" nähvas Verona, endal kaval muie huulil, näitamaks, et noormees meeldib talle.

Unistus lapsendamisest
Verner kutsus külalise tuppa, et tutvuda ja töökohustustest rääkida. Vaidol jätkus silmi vaid Verona jaoks ja ta justkui ei kuulanudki peremehe küsimusi.
"Kenadel lastel on ikka kenad emad!" lausus Vaido, nähes Veronat õde põlvel kiigutamas ja arvates, et see on tema tütar.
"Hmm...vabandage, härra Vaido, aeg on lauta minna!" katkestas Verner teda ja juba nad sulgesidki enda järel ukse.
Lõpuks sai ka Verona mehele, maamehele Vaidole, kes meenutas talle kadunud vanaisa. Tõsi küll, nende suhe oli lausa pool aastat vaid platooniline, kuna Verona oli väga ettevaatlik. Tänaseks on ka Veronast maanaine saanud. Ühiselt suures talus elades tegelevad nad mahetalundusega ja ootavad perre juurdekasvu. Verona ei ole visanud peast unistust mõni laps ka adopteerida ja kange naisena teeb ta selle ka kunagi teoks.
Kui hea, et isa ei vaikinud, mõtleb Verona mõnikord.

Margit Peterson

0 kommentaari Lisa kommentaar