horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Joonistamine toob välja peidetud saladused

„Piltide joonistamine aitab leida iseennast ja teed oma unistuste teostamiseni,” arutleb kunstnik Matagor.

Matagor* on põnev ja kaunis daam, kelle üheks missiooniks on inimeste avamine läbi kunsti. Nii tema enda loodu kui ka tema juhendamisel loodavate piltide.
Siinkirjutaja jaoks algas tutvus Matagoriga kaude – seltskond sõbratare käis tema juures joonistamas ning pärast seda tundus nende mõttemaailm justkui veidi teistsugusem. Senisest veelgi värskem ja säravam. Uusi mõtteid ja tundeid tulvas kui kevadisi vesi.
Matagor on veendunud, et kunstianne elab igaühes. „Aga esmalt tuleb vabaneda mõttest, et nüüd algab kunstitund, nüüd tuleb ilusasti joonistada.” Ja jutustab, et üks joonistamiskursuslaste seltskond pakkis enne ürituse algust välja pliiatsid ja kustukummid – kena plaaniga teha kõigepealt mustand...
„Minu jaoks oli see lausa jahmatav. Mis mustand! Tuleb hakata joonistama ja siis lisada uusi kihte ja pärast on näha, mis sellest välja tuleb.”
Tema enda tööd umbes nii sünnivadki. On tunne. Ja selle asemel, et tunne alla suruda – nagu tihtipeale tehakse – saab sellest pilt.

Neljakümnendates kõrgkooli
Matagori suhtumine kunsti erineb kardinaalselt koolide kunstiõpetuse tundides kuuldust. Ei mingeid õpetusi, kuidas „õigesti” joonistada. Nii, nagu tuleb, ongi õige...
„Mis siin koolidest rääkida,” turtsatab Matagor. „Lasteaias antakse juba lastele šabloonid, et nad õigesti joonistama õpiksid. Aga elu ei mahu šabloonidesse ja kunst samuti mitte.”
Loomisrõõm on Matagoris elanud kaua. Aga kunstialase kõrghariduse sai neljakümnendates daam alles üsna hiljuti – EKAsse õppima minnes oli ta neljakümnes sünnipäev juba peetud. Enne seda on ta jõudnud omandada kaks meditsiinilist haridust ning kasvatada suureks kolm last.
Suure tõenäosusega pole õppimine aga praeguseks läbi, sest Matagor on silma heitnud järgmisele kõrgharidusele, graafilisele disainile.
Oma õpetajaid kiidab Matagor kõigest südamest. Oma esimeseks õpetajaks loeb ta Anu Purret – õpetaja suure algustähega, märgib kunstnik. Samuti kiidab ta Lembe Rubenit ning tema alateadvuslikku kunstiloomet ja illustraator Viive Noort Lastekirjanduse Keskusest.
Eeskujusid ja mõttekaaslasi on kunstnik leidnud ka märksa vähem akadeemilisematest paikadest. Nii näiteks inspireerivad teda Mehhiko indiaanlased, kelle loomingust rääkiva raamatu Matagor käekotist välja tõstab: „Vaata! Neil inimestel puudub igasugune kunstiharidus. Nad paastuvad – nädal-poolteist järjest, isegi lapsed. Siis lähevad nad kõrbesse ja söövad peyote-kaktust ja esitavad enesele mõne olulise küsimuse. Ja siis tulevad pildid. Algul silme ette, siis hinge, siis paberile. Ja see on kunst.”
Matagor ise on maausuline ning kinnitab veendunult, et igas Eesti inimeseski on olemas ürgne looja, kes teab vastuseid kõigile küsimustele.

Joonistamine kui eluabi
Matagor võrdleb joonistamist psühholoogiaga. Kiht-kihilt lähenetakse sellele, mis inimeses varjul on. Joonistamises toimib samalaadne protsess: kiht-kihilt jõuab varjus püsinu paberile.
„Nii nagu elus ja tunnetes tuleb aktsepteerida, et mõned kogemused on koledad ja valusad, nii ei tohiks joonistades karta inetute asjade paberile panemist,” räägib kunstnik.
„Paljudel meist on lapsepõlvest saati kogemusi, mis haiget teevad. Mul endalgi – kasvõi tõsiasi, et mu isa oleks tahtnud poega ning kuna ma ei olnud poiss, pidin ma kasvama isata. See on valus ja solvav. Usun, et paljud inimesed on tundnud elus tõrjutust ja üksindust ja seda, et nad on justkui liiga vähe väärt... Pole mõtet seda taaka endas kanda, kunst on üks võimalus selle avamiseks ja minna laskmiseks.”
Psühholoogiast edasi rääkides selgub, et kunstiarmastus võib olla toeks ka märksa igapäevasemate murede lahendamisel kui lapsepõlveängid.
„Ma arvan, et paljud inimesed on kokku puutunud näiteks obsessiiv.kompulsiivste sundmõtetega – olgu nendeks kasvõi tüütuvõitu muretsemine teemal, kas triikraud või pliit ikka sai vooluvõrgust välja või toauks lukku. Või lennureisidel muretsemine, ega midagi ei juhtu ning murelik jälgimine, mis meeleolus on stjuardessid. Joonistamine teeb elu märksa lihtsamaks. Võtad bussi või lennukisse istudes oma sketšimärkmiku välja, süvened joonistamisse – ja muud mõtted lihtsalt ei mahu pähe.”
Kunstnik arutleb, et väikestviisi teraapia on joonistamine veel ühest aspektist, nimelt mõtlemise ja mälu suhtes – tegemist on ju käe ja aju koostööga.

Anne-Mari Alver

Foto: Sveta Elberg

 

0 kommentaari Lisa kommentaar