horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Jäätunud pisarad

Need olid mu elu kõige kohutavamad jõulud: olin kaotanud töö ja seoses sellega loobunud ­üürikorterist. Ma elasin keldris ja sõin seda, mida tänavailt leidsin.

Krakovi iidsete hoonete hallid varjud katsid lumevaibaga kaetud parke ja tänavasillutisi, millel alles hiljuti olin ringi jalutanud, tundes kaasa mind ümbritsenud ennenägematule majanduslikule vaesusele, mis valitses kõikjal, kuhu iganes ma Poolas pead ei pööranud.
Eriti teravalt märkasin seda, kui suvel rongiga olin Varssavist Krakovi jõudnud ning kohvritega läbi Planty pargi hostelisse suundusin. Tundus, justkui jalutaksin täipesas, kohates igal tumerohelisel istepingil lösutavaid poolakatest kodutuid, kes zlotte nurusid, teise käega pudelisuust kramplikult kinni hoides.
Humanitaarabist saadud, kohati määrdunud riided ümber ihu, seljakott kahe jala vahel, kerjatud suitsukoni hambutus suus, jätkus neil ometi oskust tähale panna ligimesi, kellest mõned olid veel keerulisemas olukorras haiguste või invaliidsuse tõttu. Kõik need inimesed olid kaotanud lootuse helgemasse homsesse, kuid nad ei kaotanud inimloomupärast veendumust, et kõige olulisemad on elavad hinged, olgu nendeks kas või tuvid, kellele oma kõhu arvelt saiapalukesi loobiti.

Jõuluõhtul maha jäetud
Nüüd olid pingid tühjad, justkui oleksin kuldses kuningate linnas vaikusesse ja üksindusse maetud. Olin jõuluõhtul maha jäetud.
Luusisin juba mõnda aega, nagu nendel jõulupäevadel, sihitult mööda Krakovit ringi, teadmata, mida eluga peale hakata, sest hilissügise saabudes kaotasin klientide puuduse all kannatavas suveniiripoes töö.
Minu jaoks oli sellisesse olukorda sattumine katastroof. Suutmata turistidest tühjenevas linnas uut tegevust leida, loobusin majandusliku kitsikuse tõttu elukohast, soovimata kellelegi võlgu jääda. Ainus, mis lohutust ja näilist turvatunnet pakkus, oli odav viin. Alustasin tõelise joomapeoga, valades valimatult endasse kõike, mida mulle müügilettidelt ahvatlevalt pähe määriti.
Ma ei kogenud kunagi pohmelust, sest olin püsivalt joobnud, nagu ehtne poolakas. Ma ei tahtnud kellegagi suhelda ega lahendusi otsida. Lõin pühade eel elule käega, süljates lumega kattuvatele tänavatele, avades jahedate kirikuseinte vahel üha uusi õllepurke või viski-, rummi-, viinapudeleid, kui olin kaotanud ka dokumendid ja viimse usu helgemasse homsesse.

Raivo Kaer
Pariis

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar