horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Julgetest on alati abi

Selles loos avaldab autor mõned seni varjatuks jäänud seigad Aleksandr Solženitsõni elust, milles ta saatuse tahtel ise osaline oli ning kirjanikku aidates oma vabadusega riskis.

Kui ajakirjas Novõi Mir avaldati 1962. aasta novembirkuus Aleksandr Issajevitš Solženitsõni jutustus „Üks päev Ivan Denissovitši elust“, siis see raputas meid kõiki. Ma tean täpselt, et algul oli sellel jutustusel hoopis teistsugune, jah, minu arvates märksa löövam pealkiri: „Štš-854. Üks päev ühe vangi elust“.
Aleksandr Trifonovovitš Tvardovs­ki palus kirjanikul pealkirja muuta, sest kauaaegse peatoimetajana aimas ta ette, et juba tiitlis vanglaelule viitamine tekitab võimude liigset tähelepanu ja niisuguse vihapurske, mis hävitaks võimaluse jutustust üldse kusagil avaldada. Tvardovski pingutas ja kavaldas, et vangide tragöödia siiski lugejateni jõuaks. Just seepärast pidi pealkiri mõjuma tagasihoidlikuna, kuigi lugu ise vapustas loomulikult kõiki. Isegi neid, kes ei suutnud heaks kiita ei kirjaniku keelt ega stiili, rääkimata sisust. Pärast selle jutustuse ilmumist lugesin innukalt üle paari varasemat Solženitsõni jutustust, ka need olid väga traagilised.

Esimene kohtumine: mitte vang, vaid suur kirjanik
Minu perekond oli repressioonide õuduse ise samuti läbi elanud ja seepärast ma jälgisin erilise tähelepanuga, mida see kirjanik veel kirjutab. Lugesin hiljem südamevärinal läbi tema uued romaanid: „Vähktõvekorpus“ ja „Esimeses ringis“. Autor muutus mulle kuidagi eriti lähedaseks, peaaegu sugulaslikuks. Solženitsõni kuulsus aga muudkui kasvas, ulatus varsti raudse eesriide taha ja nii anti talle lõpuks Nobeli kirjanduspreemia.
Kuulsus tõi aga kaasa kohalike võimude hukkamõistu ja hiljem ka otsese vägivalla - KGB võttis teatavasti kaasa kogu kirjaniku koduse arhiivi, sest just sel ajal anti välismaal välja Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi“ (eesti keeles 1990). Kirjanikul keelati varsti ära ligipääs kõigile raamatukogudele ja isegi avalikele arhiividele, aga dokumentidega tutvumine oli talle väga vajalik, sest ta kogus just materjali uue ajaloolise teose „Punane ratas“ jaoks.
Ma sõbrustasin Moskva ajaloomuuseumi haruldaste raamatute ja käsikirjade osakonna juhataja Tamara Pavlovna Mazuriga. Ajal, kui Solženitsõnil veel lubati selles arhiivis töötada, otsis just Tamara tema jaoks vajalikke materjale.
Kord kutsus sõbratar mind jälle enda juurde muuseumi, läksin trepist üles, astusin tuppa ja nägin laua taga istumas võimsat meest. Ta tõstis pilgu ja ma tardusin, tundsin Solženitsõni tänu fotodele kohe ära. Mehe pilgus oli veidi pahameelt - ikkagi segati töö juures! -, aga ka huvi, sest Solženitsõnit huvitasid inimesed.
Kirjanik tõusis, astus minu juurde ja surus mu kätt. Tugev käepigistus, mehelik. Jah, ta oli lausa ilus – sihvakas, uhke hoiaku ja võimsa peaga. Temas polnud enam mingit märki kurnatusest, mida ma mäletasin nähtud fotodelt. Minu ees ei seisnud endine vang, vaid suur isiksus, väljakujunenud kirjanik.

Rõõm tema joonistamisest
Mu sõbratar oli minust juba eelnevalt Solženitsõnile rääkinud. Me vestlesime pisut ja ma jutustasin kõigest, mida mäletasin Mordva laagrist Temlag, kus ma sündisin ja veetsin oma lapsepõlve. Ta kuulas mind pingsa huviga, esitas täpsustavaid küsimusi ja tegi märkmeid. Vestlus oli suhteliselt lühike, aga väga intensiivne.
Järgmisel kohtumisel ma palusin luba kirjanikku joonistada. Tegin seda tavalise pliiatsiga. Ma selgitasin, et poseerida pole üldse vaja, aga mind aitaks, kui ta vahel mulle otsa vaataks, sest tahtsin näha ta silmi. Töötasin väga vaikselt, lõpuks portree õnnestus. Võrdlesin seda paljude kirjaniku fotodega ja jõudsin järeldusele, et minu pilt on nendega sarnane ja ometi nii erinev. Selles oli tallel justkui meie vestluste saladus.
Ka Solženitsõn ise kiitis mu joonistust ja kinkis mulle vastutasuks ajakirja Novõi Mir, kus oli avaldatud tema jutustus „Üks päev Ivan Denissovitši elust“. Ta kirjutas mulle pühenduseks: „Elmare Davletšinale, nii ebatavaliselt sündinule. Juuni 1969“. (Davletšina oli mu neiupõlvenimi). Käekiri oli tal väga ilus, lausa kalligraafi meistriteos.

Elmara Faustova
(Reet Kudu tõlge)

Jätkub ajakirjas...

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
CHALLENGE FINANCIAL SERVICES, 07.10.2018 13:44
Tere, See on üldsusele teavitamine, et CHALLENGE FINANCIAL SERVICES, me oleme erafinantseerimisfirma. Meil on avatud rahalised võimalused kõigile inimestele, kes vajavad rahalist abi. Kas sa arvad laenu saamist? Kas teil on tõsine vajadus kiireloomulise laenu järele, et alustada oma äri? Kas teil on võlg? See on teie võimalus oma soovi saavutada, anname isiklikke laene, ärilaene ja kõiki 3% intressiga laene. Kui olete huvitatud erakorralise laenu saamisest, võtke meiega ühendust e-posti teel challengefinancialservics@gmail.com, et saada lisateavet. Challenge Financial Services Tel: +16789614269 E-post: challengefinancialservices@outlook.com E-post: challengefinancialservics@gmail.com