horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Jõuludel on suhkrukringli ja lapsepõlve maitse

Sedapuhku pakun oma lugejaile tavapärase suhtenovelli asemel killukese enda pühadeaegset maailma – nii lapsepõlve kui kaasaega.

Kõik me tuleme lapsepõlvest. Niisamuti püsib meis igaühes vajadus mäletada oma juuri, hoida eneses tallel teadmist sellest, kust me pärineme, hoida mineviku mälestuskildude hinnalist pärandit. Hoolimata sellest, kaugele meid elu ka vahel viib, põimuvad need mõtetes ikkagi erksate värvilõimedena kirevaks kangaks, milles igaüks meist on omal moel nähtamatute, kuid tugevate lõimedega seotud.
Minu kõige ehedam jõulutunne pärineb kaugest lapsepõlveajast, mil sai jõule peetud vana Eesti traditsiooni kohaselt maal. Õhtuti toahämarusest kostev vanaisa kandlemäng, õhku magusat lõhna õhkavad isetehtud piparkoogid, mulgi korbid ja muud pühadetoidud; hiliste õunte hapukasmagus karge maitse, põrandaid katvad nägusad triibulised vaibad, soojal pliidiserval läbi une nurruda tukkuv kass, vanaema kirikulaulud – kõik see on osa minu lapsepõlvest.

Kingituseks kindad-sokid
Pühade ajal sai kogu suur suguvõsa – nii kaugema kandi linnarahvas kui maainimesed – kokku esivanemate talus. Hoone ise kujutas endast tõeliselt ehedat taluhoonet, pikka majesteetlikku maamaja, mis ühendas endas nii eluruumid kui kõrvalhooned. Jõulupidu peeti alati tagatoas, kus võeti tavaliselt vastu külalisi ja mida igapäevaselt ei kasutatud. Kombeks oli tuppa tuua suur haljas kuusk, mis kaunistati vanamoeliste ehete, glasuuritud piparkookide ja mitmevärviliste jõulutuledega. Kuuse särav valgus, mis kõikjale üle ruumi laotus, näis lapsena alati müstiline ning võlulik. Seda vaadates tundus mulle tihtipeale, nagu võiks järgmisel hetkel nähtavale ilmuda mõni salapärane muinasjututegelane või ebamaine olevus, kel tahtmist pühade ajal mõni lapse salasoov täita. Lapsepõlve jõuludele mõeldes meenub nii mõndagi – küünlavaha sulamise lõhn, kausis toretsevad punapõsksed taliõunad ja jõuluvana ootamise suur äraseletamatu elevus. Vanaemal oli kombeks ise piparkoogitainast valmistada ja tema piparkoogid tulid alati paksud, kohevad ning hõrgud. Tavaline oli ka üksteisele kingitusi teha. Seejuures, polnud oluline kingitava hinnalisus, pigem emotsionaalne väärtus. Vanaemal oli tavaks nii lastele kui lastelastele kinkida isekootud kindaid-sokke, mis kätkesid endas kodusoojust ja suurt isetegemise rõõmu, mis kunagi otsa ei saanud. Kudumid tulid alati toredad triibulised või täpilised, ainulaadsed. Nüüdki on kapipõhjas mõni paar veel mälestuseks alles – kanda ei raatsi, ära visata ammugi mitte.

Mõnusad jõulukombed
Minu pillimehegeeniga vanaisal oli pühade ajal kombeks kandlel jõululugusid mängida, millele vanaema enamasti kaasa laulda tavatses. Kandle võttis vanaisa mõnel pimedal õhtul niisamagi põlvedele, tal oli hea muusikaline kuulmine ning lugusid mängis ta enamasti peast. Nooremana võttis ta aktiivselt osa kohaliku seltsielu tegevusest, mängis külakapellis ja oli oma kuldsete töömehekäte poolest laialt tuntud. Vanaemast aga paremat kokka ei teatud.
Vana aja pühadest mäletan valgeid kohevaid lumehangesid, aiatagusel tiigisilmal laiuvat paksu jääkaant, millel sai lõpmatuseni uisutada ja koos linnalastega lustida. Pühade ajal lõbutsesid kõik kokku tulnud, nii noored kui vanad. Veeti selga paksud lambanahast kasukad, tõmmati jalga vildid või saapad, mis iganes kapist kätte saadi, ning mindi tiigijääle uisutama, mõnikord ka taskulampide valgel metsaretkele. Seesugused käigud tekitasid lastes alati suurt elevust. Lumevalge mets näis tõelise võlumuinasjutuna.
Jõulusid saatis alati elav seltsimelu, rõõmus meeleolu ning naer. Täiskasvanud istusid traditsioonilise kombe kohaselt pühadelauas ja jutlesid elavalt läbisegi, taustaks küdeva ahjusuu soe kuma ning kõhutäiteks vanaema lihtsad maitsvad maatoidud, mille isuäratav lõhn täitis tervet elamist. Laste meelistegevuseks oli veeta aega pere lemmikute – kassi ja koeraga, kes võtsid hea-meelega osa kõikvõimalikest ettevõtmistest, oli selleks siis kodumäng, peitus või tagaajamine. Hiljem õppisin vanaema jälgedes käies kindakirjamustrite kudumise ja sokikanna tegemise saladuse selgeks. Käsitööarmastus ja tõmme värviliste lõngade ning maavillaste kudumite poole saadab mind seniajani. Koolivaheajad, mis möödusidki enamasti vanaema pool, sai alati palju raamatuid läbi loetud, olid nendeks siis põnevusjutud, ulmekirjandus või reisikirjeldused. Õdus kodusoojus, haarav lugemine ja maitsvad toidud – see oligi minu pühadeaegne lapsepõlv.Vana-aastaõhtu kombestik nägi välja pisut teistsugune. Sel puhul oli tavaliselt kombeks linna sugulastele-tuttavaile külla minna. Nendestki hetkedest mäletan palju elevust ja rõõmu. Alati oli kohal palju rahvast, lastel rohkesti mängukaaslasi ja vahvaid ettevõtmisi.

Lumiseid pühi ja tundke rõõmu oma lähedastest!
Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar