horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Kaitstult kaitsetu

Nagu paljud kaasmaalased, kelle reisid lükati eelmise kevade koroonalainega edasi, otsustasid Esta ja Kaido kasutada deposiiti jäänud broneerimisrahasid sel aastal.

Nad valisid Hurghada, kus veebruaris soe ja asusid plaani ellu viima. Kõige kurnavam oli oodata Synlabis tehtud Covid 19 testi tulemusi. Need pidid olema värsked, maksimum aeg 72 tundi enne lendu. Rahustuseks sõlmisid nad Salva kindlustuses lepingu, mis võimaldanuks positiivse testi korral reisiraha tagasi saada. Neil läks hästi – testid olid mõlemal negatiivsed.

Nii palju õnnetunnet!
Algas reis. Lennujaamas oli palju rahvast, kõigil maskid korralikult ninal. Lennuk lõhnas puhtusest, ei olnud tunglemist, ei tehtud ülearuseid liikumisi vahekäigus. Kogu lennu vältel, ei tohtinud eemaldada maski, seda vaid põgusaks ajaks, kui söödi ja joodi. Päikeseline Egiptimaa tervitas neid vabastavalt. Ridade kaupa ja hajutatult juhatati reisijad lennukist terminali. Ikka maskides, kuigi õhk oli kuum. Sujuvalt läbisid nad passi-ja tollikontrolli ja hõlpsasti leidsid transfeerbussi. Algas sõit hotelli, maskid ees. Aina sagedamini kippusid näpud suu ja nina juurde, sest tekkis vajadus õhu järele. Juba paistiski nende hotell, kus nädal aega nautida vabadust, päikest, suhtlemist ja head rikkalikku sööki.
Kuni õhtupäikese loojumiseni lebasid Esta ja Kaido rannas. Päikest oli nii väga igatsetud, et nad ei raatsinud minna restorani ega buffeesse, vaid võtsid rannabaarist pitsalõike ning puuvilju. Küll oli mõnus! Ei ainsatki mossis nägu, ei ühtegi maski. Kui hakkas kostma vene šlaagreid, panid nad sobilikumad riided selga ja kasutasid võimalust tantsida, võtta kerged kokteilid ja lihtsalt lasta voolata enesesse kõigel sellel, mida kodumaal polnud. Südaööl konditsioneeriga jahutatud toas kinnitasid Esta ja Kaido nagu ühest suust: reisile tulemine oli ainuõige otsus!
„Pane palun konditsioneer seisma, mul on külm,“ äratas Esta hommiku eel mehe, kuigi oleks seda ise ka saanud teha. Edasi ei tulnud kummalgi und. Kaido luges telefonist Facebooki-uudiseid, Esta pilk oli lakke lukku jäänud. Lõpuks näitas kell aega, kui pääseb hommikusöögile. Kaido tegi end korda ja küsis:
„Kas võtame mõlemad telefonid kaasa, et rohkem pilte teha?“ Nad olid käinud palju kordi soojamaareisidel ja traditsiooniks oli kujunenud jäädvustada kõik päevad alates hommikusöögist päeva lõppemiseni.
„Ma ei tea,“ vastas Esta vaikselt.
„Aga võtame siis minu oma ainult, saame selfisid teha ja ümbrust filmida.“
„Ma ei tea. Ma ei jaksa tõusta. Mine käi söömas üksi ära, ma tukun nats veel.“

Võõras rõhuv tunne
„Kas toon sulle omletti ja tomateid? Kohviga ei hakka jalutama, ma võtan värskelt pressitud mahla.“
„Ära too midagi, ma ei taha midagi. Mine mine ja ära kiirusta süües, siis ei mahu koogid ja saiakesed enam, naudi. Võta uksekaart kaasa ja pane lingi külge lapakas, et keegi ei tuleks tüütama.“
Kaido lahkus.
„Kust ma selle jõu võtsin, et nii pikalt rääkida?“ imestas Esta omaette. Tal oli imelikult rõhuv tunne. See  oli nii võõras, et Esta hakkas meenutama, mida eelmisel päeval söönud oli. Ega olnudki eriti, hautatud köögivilju ja muud säärast. Ta oli väga sale just põhjusel, et eelistas alati tervislikku toitu. Alkoholist oli ta eelmisel õhtul joonud vaid suutäie aniisiviina. Rusuv tunne aga ei süvenenud ja Esta ajas end püsti. Veekeetja oli toas ja kohvipakk kaasas. Kohvi ta valmis sai, aga üle huulte see ei läinud. Lõpuks nööpis kaasa võetud Vana Tallinna lahti ja jõi paar lonksu. Energiat tuli juurde. Ajaks, mil Kaido söömast tuli, oli tal pea kammitud ja rannariided seljas.
„Ma sain eestlastega tuttavaks. Lähme basseinide äärde, nad võtsid meile kohad ära,“ hõikus mees.
„Lähme täna veel randa ikka. Oleme omaette,“ laitis muidu väga sotsiaalne Esta selle mõtte maha.

Vähemalt pole koroonat
Päev möödus neil rannatoolidel. Kaido käis toidukordadel söömas, Esta vaid lebas ja pööras end päikese järgi paika.
„Mis mul ometi viga on?“ küsis ta õhtul mehelt.„ Mitte kusagilt ei valuta, pea ringi ei käi, kõht tühjaks ei lähe ja isegi janu ei ole.“
„Sa pead jooma!“ tuli mehelt korraldus ja lippas uue külma vee järele.
„Millal me kaubanduskeskusesse läheme?“ küsis siis tavapärase küsimuse. Nii oli alati olnud, et midagi edevat nad kaasa ikka viisid.
„Ma ei tea. Ma ei jaksa täna,“ vastas Esta vaid. Hea oli, et lebada veel jõudis, aga millalgi ta avastas, et polnud kordagi olnud vajadust tualetis käia, kuigi vägisi vett joodud oli siiski.
Nii möödusid päevad. Igatsetud, kauaoodatud vabadusepäevad. Esta olemine muutus aina kummalisemaks. Ta käis küll vahel mehega söögisaalis, aga sööki ei puutunud. Samuti jäi joomata hommikukohv. Ta ei jaksanud enam kingi jala otsas kanda ja käis paljajalu, sedagi tahtejõudu appi võttes. Ta ei tahtnud Kaido puhkust rikkuda ja varjas, kui halb tal tegelikult oli.
Koroonaajale kohaselt oli neil kraadiklaas kaasas. Tavapärase 35,6 asemes näitas see kohati 34, 6.
„Koroonat vähemalt pole!“ tundsid nad kergendust. Kaido alustas eelviimast puhkusepäeva üksinda sööma minnes, Esta ikka pimendatud hotellitoas. Sel korral vaatas mees teda nii nukra näoga, et Esta pani endalegi kleidi selga ja jalutas peahoonesse, kus asusid söögikohad. Kui ta senini tundis end kohutavalt, siis sai ta vaid tõdeda, et midagi on lisandunud. Tal olid südames nii tugevad valud, et hoidis kahe käega rinnust kinni. Hingata oli samuti teisem, ta nagu kartis õhku sisse tõmmata, et see võib südamele halba teha. Mehe eest ta seda varjata ei saanud ja koos otsisid nad üles arstipunkti. Vaja oli mõõta vererõhku.

“Kui peaks juhtuma, et ma suren...”
Umbkeelne tohter kasutas vene keelset tõlkeprogrammi ja teatas: „Las teie kindlustus helistab mulle, siis vaatame edasi!“ Estal oli muidugi kindlustus, aga see oli toas ja sinnani ta kõndida enam ei jaksanud.
„Mõõtke palun vererõhk ära, mu mees toob kindlustuse,“ anus Esta, aga arst vehkis ta ees endiselt sama tõlkega. Esta vajus luba küsimata toolile. Arsti vähesest inglise keelest sai ta aru, et see on erakliinik ja enne jutule ei saa, kui kindlustusega asjad klaaritud. Kaido ütles vastu, et selle aja peale pole võib-olla inimestki, aga arstionu hakkas õega omas keeles midagi põlglikult kommenteerima.
Nüüd oli Kaidol hirm. Naist ta sinna üksi jätta ei saanud. Ühtäkki meenus talle, et nuka taga hoovis oli silmanud apteegi silti. Ta talutas naise sinnani, et osta vererõhuaparaat, aga apteegis seda ei olnud. Saavat tellida õhtuks. Esta küsis vererõhuravimite kohta. Ta oli valmis ükskõik mida sisse neelama, saaks ainult leevendust. Rohu ta sai. Tuppa ta minna ei julgenud ja nad heitsid basseini juurde inimeste lähedusse rannatoolile.
„Ma arvan, et otsime giidi üles, ta juhendab, kust õiget arsti leida,“ vaatas Kaido naise vaevatud nägu.
„Ei ole vaja, mul on juba parem,“ valetas Esta. Ta mängis mõttes läbi stsenaariumi, kuidas ta jääb järgmise päeva lennust maha ja mis sekeldused ees siis ootavad. Ta ei tahtnud sellele mõeldagi ja võttis riski.
„Musi, kui peaks juhtuma, et ma suren, siis võta saatkonnaga ühendust. Sa ise lenda koju ja nad korraldavad kõik,“ ütles Esta ja jäi rohu mõju ootama.
„Mis sa lobised?“ võttis Kaido seda kohatu naljana. „Ma käin registratuuris ära, uurin asja.“
„Ei mingil juhul. Mul just hakkas hea olla. Mine uju basseinis ja too enne endale veini. Too mulle vett ka igaks juhuks. Ära jaura, ma saan kohe korda.“ Mees läks.

Ootamatu jahmatus
Lebades tundis Esta, kuidas käe- ja jalalabad surisesid, nagu sipelgapesas. Ta tõusis ja jalutas, midagi ei läinud paremaks. Ta raputas käsi, surin süvenes. Leevendus tuli peale basseinivees jahutamist. Seejärel läksid nad tuppa, kuna Esta tahtis pääseda internetti, et meile lugeda. Tegelikult tahtis ta pimedusse.
 „Kõik on hästi, mine päevitama,“ suunas Esta mehe uksest välja. Ta tundis, et ei talu valgust, inimesi ega üldse mitte midagi. Ta tahtis uurida netist, mis saab edasi, kui ta ei pääse lennule.
„Saagu mis saab, siit lähen ma omal jalal minema!“ võttis lõpuks vastu kindla otsuse. Õhtuks oli ta piisavalt palju lakke vahtinud, et jaksata minna tantsusaali. Ühe tantsu ta tahtis kindlasti tantsida ja seda ta ka tegi. Iga selgeks õpitud sammu läbi longates, iga pöörde järel hirmul, et kukub elutult maha. Aga hakkama ta sai ja traditsioone ei muutnud. Mehe toel jalutas hotellituppa juba rõõmsamana.
„Väga imelik ikka see värk. Palavikku pole, kusagilt ei valuta, aga ma tunnen oma südant nagu oleks telliskivi põues.“
„Nõrkus ka,“ lisas mees, kes teadis, kui energiline ta kaasa tegelikult on.
„Energiat pole grammigi. Täitsa jama ikka. Äkki ma peaksin Vana Tallinnat võtma, selle õuduse alguses oli sellest abi.“
Oli ka sel korral ja nad pakkisid kohvrid kokku, et hommikul lennukile minna.
Lennujaamas maski all hakkas Esta higistama. Kaido märkas seda ja katsus tal laupa. See oli jääkülm.
Vererõhutableti oli Esta sisse võtnud, aga kas see oli üldse õige ravim, seda ta ei teadnud. Lennukisse lasti reisijad hajutatult ja akna all istet võttes Esta tukkus Tallinnani välja. Oli ta ju eelnevad ööd lihtsalt lage vahtinud.
„Käime testimas ka, eks?“ otsustas Kaido ja nii nad tegidki.
Järgmisel päeval digilugu vaadates jahmusid nad hingetuks. Kaido test oli negatiivne, Estal positiivne.

Vana Tallinna maitse on alles
End kogudes sukeldusid nad Covid 19 kohta uurima. Midagi selgemaks nad ei saanud. Kui arvestada peiteaega ja inimorganismi iseärasusi, siis absoluutset tõde polegi. Nemad olid kohusetundlikud maskikandjad olnud soovituslikust ajast alates. Samuti oli hügieen neile tähtis juba elustiililt. Tekkis hulga küsimusi. Kui negatiivse testiga reisijad lennukisse istuvad, siis kas nad ikka on kõik terved? Koroonal on ju peiteaeg. Enne lendu tehakse mingisugune test küll, aga mitteusaldusväärne, siis pole veel näitajaidki, aga viirust jagavad usinasti edasi. Ja kui hotellist lahkunud külastajate järelt tube koristatakse, kui palju neid desinfitseeritakse? Lennukid lõhnasid värskelt, tuba küll ainult lõhnavee järgi. Mis toimub söögikohtades, kus rahva läbivool suur? Kui terved on kohalikud teenindajad, kel maskid nagu lõuakaitsed sümboolselt ees? Siiski oli usutavam, et kratt oli Estal kaasas juba kodumaalt lahkudes. Kuidas ta muidu murdus teisel reisipäeva hommikul juba.
Estal oli kergendus, et tema ei suhelnud kellegagi peale oma mehe, aga ringi paterdas temagi. Polnud küll teada, kas ta läks peidus viirusega Eestist või korjas selle külge hiljem, aga kindel on, et kaitstuna ei kaitse sind miski. Ega kedagi kaitse. Oli puhas juhus, et nad tulles lennujaamas mõlemad testimas käisid, Esta töötab kodukontoris ja oleks saanud isolatsioonis viibida. Ehk vahel ka poetreti teha, kes seda ikka märkaks. Nüüd teab ta hoida end eemale kõigest ja kõigist ja suhelda vaid terviseameti ning mehega, kes andis juba kolmanda negatiivse testi.
Oli mis oli, aga Estaga läks halvimast parimal viisil. Ülbe kohaliku arsti konksu otsa jäädes oleks ta puhkus ikka väga pikaks venitatud. Küll see eraarst oleks osanud raha kraapida. Kindlustuselt küll, aga ikkagi venitamismeetodil. Esta õnn, et ta organism on tugev ja tahtejõud suur. Kuigi viirus leidis tee tema vereringesse, võib tema põdemist liigitada kergete kilda.
„Oota, kas sa maitset ja lõhna ikka tunned?“ küsis Kaido, kui Covid tuli päevavalgele.
„Ma ei tea, ma pole ju ammu söönud.“
„Aga Vana Tallinnat ju mekkisid!“
„Aa jaa, hea magus oli ja lõhna tundsin ma ka, kui sa omale Armanit peale piserdasid. Korras on. Pole mul midagi viga.“
„Imelik jah. Ei köha, nohu, palavikku ega tajude kadumist, aga positiivne,“ oli Kaido hämmingus.
„Äkki olen valepositiivne,“ mainis Esta, aga kui meenus kogu see õudus, mida tundis kogu reisi vältel, ei kahelnud ta testi õigsuses.
„Kuidas sa ennast praegu tunned?“ taipas mees küsida.
„Pole elu seeski nii hästi tundnud. Tahaks tantsima minna, aga piirangud kõikjal.“
Täpselt nii hästi Esta end tundiski.

Kannan maski, kaua vaja
„Kas hakkame pilte vaatama?“
Traditsioone ei saanud ometi eirata. Neil oli komme enne kohvrite lahti pakkimist reisipilte vaadata. See nagu pikendas nende puhkust ja värsked emotsioonid olid alati siis erksamad.
Esta vaatas huviga, kui ilus oli loodus, kui sinine taevas ja vesi, kui kirevad puhkajad ja kui pruun tema enda lamasklev keha. Kaidost oli pilte vähe. Polnud ju pildistajat.
„Eks sügisel, kui Türki sõidame, pildistame tasa selle, mis nüüd unarusse jäi, sind polegi kuskil,“ tundis Esta end süüdi.
„On küll minust ka pilte, vaata, lennujaamas ja lennukis ja bussis, koos me peal ilusti,“ oli Kaido rahul.
Esta vaatas. Jah, olid küll mõlemad koos. Maskid peas, silmad naeratamas. Esta teadis, et mask ei kaitse. Pane või ämber pähe, see ka ei kaitse. Kui viirus on sinu valinud, siis sina tema omaks ka saad. Ülejäänu on immuunsussüsteemi rida.
Kuu möödudes, kui Esta oli jälginud oma enesetunnet ja lugenud internetist teavet Covidi kohta, otsustas ta selguse mõttes teha antikehade mõõtmise testi. Selleks oli kaks võimalust: näpuotsast võetud vereanalüüs näitaks, kas on haigus läbi põetud ja veeni veri annab antikehade arvu organismis. Esta alustas lihtsamast ja broneeris aja. Samal päeval sai ta ka vastuse: negatiivne. Mingeid antikehi temal polnud tekkinud. Ta kuulus nende hulka, kelle algse testi tulemus oli valepositiivne.
„Kes maksab mulle kinni need närvirakud, mis kuu ajaga hävinesid?“ küsis ta mehelt.
„Ole nüüd rahulik! Saime vähemalt teada, et oled hea tervisega ja su immuunsus on tugev. Ikka juhtub. Analüüsitavaid ju palju,“ püüdis Kaido lohutada, aga Esta oli nördinud. Oli ta ju aina olnud hirmul, et reisikaaslasi teavitatakse koroonapositiivse lennukaaslase kohta. Kuna Kaido sellist teadet ei saanud, ta ajapikku rahunes. Samm-sammult ja korduvalt käis Esta mõttes läbi kõik põgusad kontaktid. Vaatamata sellele, et neid oli vähe, tundis ta ennast süüdi.
„Ma oleksin pidanud kohe uue testi tegema, kui sain Covid positiivse,“ oli ta tagantjärele tark.
„Midagi sul ju reisil viga oli. Ära rohkem mõtle sellele. Ole õnnelik, et kõik lõppes hästi!“
„Jah, ma olengi. Õnnelik, et mul oled sina!“
„Nii armas sinust. Arvasin juba, et hakkad maske kiitma,“ viskas Kaido nalja.
„Ma ei kiida neid, aga kannan, kaua vaja. Huulepulka kulub vähem!“
Koos hakkasid nad naerma ja rohkem testidest ei räägitud.

Lea Jaanimaa

0 kommentaari Lisa kommentaar