horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Kaks naist ja vana maja

Majanduslikus kitsikuses õed Margaret ja Häli kolivad olude sunnil memme mahajäetud majja. Kas nad uue elukorralduse ja teineteisega ka hakkama saavad, on iseasi.

„Kas sa tead, mida inimesed surivoodil kõige enam kahetsevad?“
Margaret kraapis rehaga poolkülmunud maad ja mühatas vastuseks: „Ei tea.“
Häli tippis mõõdetud sammul lähemale, kohvitass näpus ja manas ette kõiketeadva ilme. „Seda, et nad rohkem ei puhanud. Elust rõõmu ei tundnud. Selline värk.“
Margaret ei lausunud musta ega valget. Aed ägas leheuputuse all ja oli suisa õnn, et see talv lumi ja krõbedamad külmad ennast veel oodata lasid. Ehk jõuab siiski suurema korralageduse enne ära likvideerida, lootis ta.
„Sa ei kuulnud või?“ teeskles Häli imestust ja krimpsutas jahtunud kohvi peale nina. Ta kaalus, kas võtta veel lonksuke, kuid mõtles ümber ja valas järele jäänud sortsukese raagus sõstrapõõsa alla. Põõsas oli veel nüüdki, detsembrikuus, punaseid marju täis. Isegi linnud ei täinud kibehaput suutäit tahtvat ja nõnda need rippusid seal mustadel okstel nagu klaashelmed Häli käevõru küljes.

Asjad oleksid võinud olla teisiti
Margaret ei kuulnud või siis ei teinud kuulma. Vana hallikaspruun jope seljas, lasi naine odaval plastmassrehal kärmelt välkuda. Lehehunnik kasvas kiiresti. Kui see sai piisavalt suur, ammutas Margaret krabiseva kuhila lombakale aiakärule ja vedas aianurka kompostiks.
Häli lasi igavleval pilgul üle krundi rännata – õunapuud ja marjapõõsad, koltunud püsilillepuhmad, pori ja sopp, kõige selle kohal madalal rippuv hall taevas, mis ähvardas pähe kukkuda. Puhas needus kõige ehedamal kujul. Parema meelega oleks Häli oma korteris edasi elanud. Seal, kõpsuvad sussid varvaste otsas ja peen poolsiidist hommikumantel üll, tundis ta ennast vähemasti inimesena. Eriti veel siis, kui Aap teda imetleva pilguga vaatas. Jah, asjad oleksid võinud hoopis teistmoodi olla, nentis ta mõttes. Hoopis teistmoodi. Ta oleks pidanud teadma, et abielumehega jändamisest ei tule midagi head, kuigi eeldas mehel rohkem selgroogu olevat.
„Kolime memme majja,“ käis Margaret ühel samasugusel hallil troostitul päeval välja äkilise ettepaneku. „Mis see ikka niisama tühjana seisab.“
Häli tilgutas ehmatusest tulikuuma kohvi sõrmedele. Ta vaatas õe tikrivärvi silmadesse ja püüdis aru saada, teeb teine nalja või ei.
„Sinna osmikusse? Arust ära oled või?“ naeris ta Margareti plaani sealsamas välja. „Hiired jooksevad põrandaid pidi nagu koduloomad ja hallituselehka ei saa ealeski elamisest välja, küta palju tahad.“
„Just nimelt,“ nõustus Margaret. „Küta palju tahad. Puukuur on pilgeni puid täis. Kaua me oma korterites külmetame? Maksame hingehinda ja sooja ikka ei saa. Vanniski ei ole võimalik käia, kui just talisupleja ei juhtu olema. Vesi on alailma kõigest poolleige.“

Täiesti erinevad naised
Häli vedas nina vingu ja sinnapaika see jutt tookord jäi. Margaret peale ei käinud, aga memme maja juures käis ta küll. Niitis ja rohis. Vahtis kas või niisama ringi, pilk unistav ja rahulolev. Niisugune rahulolu käis Hälile üle mõistuse. Temas tekitasid rahulolu hoopis teistsugused asjad. Kõrghooned. Kiired autod. Ilusad riided. Kallid ehted. Aga sellest kõigest polnud mõtet Margaretiga rääkida. Margaretiga, kellele ei tekitanud vähimatki probleemi ilmuda poodi mullastes kalossides ja lollaka luitunud baretiga, mida koid kapipimeduses ajaviiteks järasid. Nüüdki rühmas õde aias lehti riisuda, vanad lohmakad dressipüksid jalas, nagu oleks tal vanakuri kukil ja tundis väikestviisi muret, et oli oma tegemistega talvele jalgu jäämas.
Häli riisumisest osa ei võtnud. „Mul on õrn nahk, kas tead,“ näitas ta vääramatu asitõendina Margaretile ette peopesas pakitseva tillukese punetava vesivilli. „Leheriisumine on kuidagi väga ajast ja arust, kas sa ei leia? Tänapäeval peaksid asjad palju lihtsamini käima. Moodsa tehnika abil.“
„Kui sul on raha seda osta, siis muidugi,“ nõustus Margaret irooniliselt.

Järjekordne tropp?!
Häli tunnistas õde pika pilguga. „Ja üldse. Sa võiksid enda eest rohkem hoolt kanda. Oled sa viimasel ajal peeglisse vaadanud?“
„Ei ole,“ tunnistas Margaret tusaselt. Õe pealetükkiv vadin hakkas teda tüütama.
„Aga peaksid,“ käis Häli peale. „Vägisi jääb mulje, nagu oleksid sa ennast juba ammuilma maha kandnud. Näed välja nagu mingi penskar. Ükski mees ei vaata sedaviisi sinu poolegi.“
„Väga hea, pole vajagi.“ Margaret kahmas lehehunniku sülle ja surus selle kärusse suurema jõuga kui oleks vaja läinud.
„Kaua Oolepi surmast möödas on?“
„Nagu sa ise ei teaks,“ nähvas Margaret. „Poolteist aastat. Jätame selle, eks?“
„Kui sa nii ütled,“ oli Häli kergelt löödud. Meesteteema oli tema lemmikteema, olgugi, et õde oma varalahkunud kaasast sugugi rääkida ei tahtnud. Ta sudis saapaninaga natuke aega külmakohmetanud õuna ja jätkas siis õrritaval noodil: „Küsi nüüd, kuhu Aap jäi.“
„Ei küsi. Usu või ära usu, aga mul pole vähimatki tahtmist sinu vallutustest kuulda.“
Margaret kahmas käru käepidemed pihku ja astus pikal sammul aianurga poole. Peaasi, et saaks oma pealetükkivast õest ja ebamugavatest teemadest eemale.
„Saatsin ta põrgusse!“ hüüdis Häli Margaretile järele. „Ta oli pesueht tropp! Lootis vist viimase hetkeni, et võib mind igavesti tagavaravariandina kasutada, aga võta näpust! Nii palju eneseuhkust peab igal naisel olema, et sellisele asjale kriips peale tõmmata! Mäng käib ikka kõrgetele panustele! Kas kõik või mitte midagi.“
Ta sirutas käed laiali, vaatas üles pilvehämusse ja keerutas end koha peal ringi, nagu tahaks lendu tõusta. Tekkinud õhuvool pani ta pikad heledad juuksed lehvima ja korraks tundis naine ehedat õnnejoovastust. Miks, sellest ei saanud ta isegi päris täpselt aru. Ta polnud ju võitjaks tulnud. Aap oli põnnama löönud ja oma koleda paksu naise juurde tagasi läinud. Viimasel õhtul veel voodiserval pisara valanud ja Häli südametunnistusele koputada püüdnud. „Mul on lapsed, saa aru.“
Häli ei saanud. Nuttev mees tekitas temast tülgastust ja soovi temast kiiremini lahti saada.
„Sa ei kujuta ette, milline kergendus see oli! Peaksid ka proovima! Mis annab ühele naisele hea tuju ja enesekindluse, mh?“ hüüdis ta Margaretile järele, sest see oli juba õige kaugele jõudnud. „Ikka see, kui saab mõne järjekordse tropi põrgusse saata! Ja mida soolasemate sõnadega, seda parem. Kas meil veini on? Seda peab tähistama, Mannu!”

Silmad ettepoole?
Üle Margareti näo libises mõru ilme. Häli oli vahel tõesti imelik. Väga, väga imelik ja tema tegude tagamaad veel imelikumad. Puhuti suutis ta ainult läbi mingi ime oma õde välja kannatada, rääkimata mingisugusest mõistmisest.
„Mine vaata keldrisse,“ soovitas ta häält vägisi normaalseks sundides. „Memm tegi ju üksvahe suure laari mustsõstraveini. Jõime seda veel tema juubelil, kas sa ei mäleta? Võib-olla on mõni pudel alles.“
Häli põrnitses kahtleval ilmel keldri mustavat ja külma õhkavat suud, nagu oleks Margaret soovitanud tal pea ahju pista. Otsusele jõudnud, võttis ta oma lumivalge, ainsagi plekita jope seljast, riputas õunapuu haralise oksa otsa kiikuma ning suundus käsikaudu niiskuse ja hallituse järele lehkavasse pimedusse.
„Kui ma siia jään, on see sinu süü!“ edvistas ta. Hääl kõmises keldrisügavusest õõnsana vastu. Natukese aja pärast ilmus Häli jälle nähtavale, võidurõõmus ilme näol, jälestustundega õlgadelt ämblikuvõrke ja samblasodi pühkides. Mõlemas käes hoidis ta paksu tolmukorraga kirjatud pikakaelalist pudelit. Ta vaatas ühte pudelit vastu valgust, loksutas ettevaatlikult selle sisu ja kuulutas siis:
„Hohoo! Näe, mis ma ära tõin! Paistab, et memm polnud suurem asi pudelipaikaja ja Tipsu-Liisu! Kui ei saa mürgitust, saab korraliku peo! Aga see selgub hiljem! Lööd ka kampa?“
Margaret kehitas ebamääraselt ühte õlga. Tal polnud mingit tahtmist juua, saati veel midagi, mis kasvõi kaudseltki memme meenutas. Margaret haaras reha järele, et uuesti tööle asuda, kuid Häli oli temast kiirem ning napsas tööriista vanema õe jõu ja õigusega enda kätte.
„Muidugi lööd! Jäta juba ükskord ometi oma nõme töörühmamine! Ega see Oolepit tagasi too! Sa säti silmad ikka ettepoole, mitte ära vahi selja taha ja minevikku, muidu vaatad veel mõnest väärt mehest mööda.“
„Jah, eks neil on kindlasti plaan karjakaupa meie õuele koguneda ja oodata, millas me magusamad palad välja valime.“
„Ei või iial teada,“ pilgutas Häli kelmikalt silma. „Kes siin naabriks on?“
„Kust mina tean. Vist mingi pooletoobine vanapoiss. Korra olen näinud, juttu pole teinud.“
„Kas vanapoiss polegi inimene?“ võttis Häli tuurid üles. „Neil on sukasääred kindla peale krabisevat pilgeni täis, usu mind.“
„Sukasääred? Siis homo ka veel! Need küll sinu poole ei vaata, püüa, kuidas tahad.“
„Ära sa räägi midagi!“ lõkerdas Häli. „Ükskord mul oli üks tuttav, kes…“

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas...

2 kommentaari Lisa kommentaar
  
CHALLENGE FINANCIAL SERVICES, 07.10.2018 13:52
Tere, See on üldsusele teavitamine, et CHALLENGE FINANCIAL SERVICES, me oleme erafinantseerimisfirma. Meil on avatud rahalised võimalused kõigile inimestele, kes vajavad rahalist abi. Kas sa arvad laenu saamist? Kas teil on tõsine vajadus kiireloomulise laenu järele, et alustada oma äri? Kas teil on võlg? See on teie võimalus oma soovi saavutada, anname isiklikke laene, ärilaene ja kõiki 3% intressiga laene. Kui olete huvitatud erakorralise laenu saamisest, võtke meiega ühendust e-posti teel challengefinancialservics@gmail.com, et saada lisateavet. Challenge Financial Services Tel: +16789614269 E-post: challengefinancialservices@outlook.com E-post: challengefinancialservics@gmail.com
james evans 01.08.2018 02:03
Oleme rahvusvaheline laenupank, anname laenud üksikisikutele ja ettevõtetele Lähis-Idas, Aasias, Euroopas ja Põhja-Aafrikas. Pakume laenu liike nagu isiklik laen, äri- / investeerimislaen, auto laen, võlgade konsolideerimise laen ja õppelaen 18 aastastele ja vanematele. anname välja laenud vähemalt 5000 USA dollarit, mille tagasimaksetähtaeg on 1 aasta kuni 25 aastat. huvitatud peaksid võtma meiega ühendust e-posti aadressi @ heartlandfingrp@gmail.com või WhatsAafi kaudu numbri järgi: +1 (202) 922-8783