horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Kallistamine on kui õhk, mida vajame hingamiseks

Noor kirjanik ja Pärnu kirjandusõhtute korraldaja Margit Peterson on ilus illustratsioon vanasõnale „Kes teeb, see jõuab.“

Kuidas ennast tutvustaksid?
Olen Margit Peterson. Sündisin Sea- Aastal, Neitsi tähtkujus. Juba neljandat aastat korraldan Pärnu kirjandusõhtuid, kus saavad esineda kõik, kes soovivad. Alustasin luuleõhtute korraldamisega, mis sujuvalt kasvasid kirjandusõhtuteks üle, kuna kirjutan ise ka proosateoseid ja liigun kirjanike seltskonnas. Praegu on suvepuhkus, aga kui veel mõnede kirjanike teosed ilmavalgust näevad, korraldan ühise raamatute esitluse, kuskohast ei puudu ka vaba lava, kus saavad kõik soovijad esineda. Töötan sotsiaaltöötajana, kuigi võtsin aastakese puhkust sellest tööst. Muidu olen armsa sõbranna isiklik abistaja ja see töö mulle väga meeldib. Mulle üldse meeldib inimesi aidata. Kui olen suutnud kellelegi heateo teha, tunnen ennast õnnelikuna. See kõik justkui lisaks minusse positiivset energiat juurde. Olen alati armastanud lapsi ja vanu inimesi. Ka minu esimene töökoht oli Lõpe lasteaias, kuhu tööle kutsuti mind peale seda kui jätsin Tartus meditsiiniõpingud pooleli. Juhataja ise käis kutsumas, kuna niikui ma nina toast välja pistsin, olid lapsed mul käeotsas ja vaidlesid kes saab käest kinni hoida. Maalapsena ei ole mulle võõrad ka maatööd. Olen pärit seitsmelapselisest perekonnast ja kõik mu suved möödusid karjas lehmi karjatades. Juured on mul Pärnumaal, Koonga vallas, Mihkli kihelkonnas, Veltsa külas. Tänapäeval tuntakse Mihkli küla laatade korraldamise tõttu rohkem. Need toimuvad igal aastal juuli teises pooles. Ka mu ema, õde ja vend elavad veel selles vallas. Elu viis mind lapsena küll Pärnumaa teise otsa, Kablisse, kauni mere kaldale elama, sealt Penu külla, kus täna toimuvad Päikeseloojangu festivalid. Lõpetasin esimese klassi suhteliselt Läti piiri ääres, Metsapoole koolis, kuigi Häädemeeste oli ligemal. Aga Häädemeestel ei olnud internaati ja kooli oli jalgsi pikk maa, seega otsustas ema meid Metsapoole kooli panna. Siis tõi elu mind juurte juurde tagasi. Tänaseks olen juba 9 aastat pärnakas. Mul on esimesest kooselust kaks täiskasvanud poega, Germo ja Geio. Elame Pärnu südames.

Mida pead oma suurimateks saavutusteks?
2011. aastal ilmus mu debüütluulekogumik "Õitsvate pärnade alleel", mille üle oli mul siiralt hea meel, kuna võtsin lausa aastakümneid hoogu oma raamatu avaldamiseks. Iga aastaga enesekriitika kasvas ja kahjuks nappis ka raha selleks, kuna kasvatan üksinda kahte poega, kellest vanem on saatuse tagajärjel ajukahjustusega. Täna facebookisõprade ja sõprade toele nägi see raamat õnneks ilmavalgust. Kahjuks ei ole Kultuurikapital mu raamatute ilmumiseks õlga alla pannud, aga ma ei ole sellest murdunud. Esimese raamatu toetust laekus niipalju, et sain tänu sellele ka 2012. aastal oma teise luuleraamatu avaldatud "Avali Aegadesse". Ja kolmas luuleraamat ilmus 2013. aastal ühisplatvorm Hooandja- ja sõprade abiga. Sellel aastal ilmus mu debüütromaan "Segavereline", mille toetuseks küsisin ka abi facebooki sõpradelt ja see toimis. Kõik, kes toetasid mu raamatu sündi, on ka selle raamatu endale saanud. Rahva Raamatu poed müüsid kahe nädalaga mu romaanid läbi ja üks päev enne kui raamat kuu aega vanaks sai, läks ta juba kordustrükki, kohe on ilmumas 500 uut Segaverelist. Kutsun oma raamatuid hellitavalt tütardeks, sest tunnen, et nad ongi mu tütred.

Mis on olnud sinu elu kõige suurem rõõm?
Olen siiralt õnnelik, et olen saanud kasvada paljulapselises peres. See on mind õpetanud arvestma ligemesega ja kasvatanud minust suhtleja, kuigi lavad ja mikrofonid ei ole minu jaoks. Nii edev ma ei ole, et pidevalt igal pool esinen ja seega palun vabandust nende ees, kellele olen pidanud ära ütlema. Mulle meeldib meeletult kirjutada ja suhelda, aga mitte esineda. Kui ma enne esinemist ei olegi pinges, siis lavad tekitavad pingeid ja jalad hakkavad all värisema. Küllaps see "kiiks" on mul lapsepõlvest kuna meil oli väikese õpilasarvuga klass ja kui mõni esinemine oli, siis pidi kogu klass kaasa lööma. Olen õnnelik, et mul on kaks poega, kuigi olen nende nimel käinud läbi lausa tulest ja veest. Üheksa aastat tagasi oli raske pöördepunkt, kuna vanem poeg, kes lapsena meningiiti põdedes ajukahjustusse haigestus, langes kooma. Kuid õnneks tuli mu oma käte vahel koomast välja ja see tunne on kirjeldamatu. Olen õnnelik, et mu ümber on sõbrad, perekond ja armastus. Üks armas inimene, kes on kaua aastaid olnud mu muusaks. Olen õnnelik, et mu ümber on inimesi, kes ei vaata viltu selle peale, et palju kallistama kipun. Haige pojaga kallistame ligi 10 korda päevas ja kallistamine on justkui õhk, mida inimene hingamiseks vajab.

Kõige rängem väljakutse sinu elus?
Mind on kutsutud telesaatesse ja lausa mitmel korral. Aga kuna kardan kaameraid, olen loobunud. Välja arvatud muidugi see, kui 2012. aastal koos Belkaga Terevisioonis käisime, minu algatatud pärnakate ühise punkluulekogumikku "Sõnaga Näkku" tutvustamas. See oli justkui eneseületamine, mis röövis minult söögiisu ja une. Aga ära tegime, vaatamata kõigele! Väljakutseid on veel, aga need ei kannata trükimusta. On asju, millest ei räägita rohkem kellelegi, kui oma parimale sõbrale – kui tallegi. Meedia ees musta pesu pesemine pole minu maailm. Ma ei loe ka kollast ajakirjandust, pigem kirjutan ise ja ilukirjandust.

Mis annab sulle jõudu loomiseks ja tegutsemiseks?
Nagu eelpool mainisin, et minusse süstib positiivset energiat juurde see, kui suudan mõne heateoga hakkama saada. Üldse olen ma sellise loomuga, et näen eelkõige rohkem inimeste positiivseid külgi. Negatiivsust on meis kõigis, aga miks peaks seda esile tooma? Ei ole mina ka üdini aus, aeg-ajalt tuleb ette olukordi kus hädavale on lausa vajalik meie labiilses ühiskonnas. Aga kurjust ja silmakirjalikkust ma ei salli. Ka lausjoomine on vastuvõetamatu, mis ei tähenda. Tänaseks olen kujunenud täiskarsklaseks, aga olen minagi kunagi ennastunustavalt pidu pannud, nagu enamus inimesi. Aga ühel päeval avastasin, et mina ja alkohol kokku ei sobi, kuna juba paari kannu õlu tarbimist olin väga haige. Kolm kuud pole enam lonksugi alkoholi tarbinud. Ma leian, et seda pole mulle vajagi, oskan ka ilma selleta joovastuda.

Millest unistad?
Unistan oma kodust, mida mul kahjuks ei ole. Elan kesklinna üürikorteris ja olen õnnelik, kuigi tahaks oma. Tahaks maale maakodu, kuhu saaks vahel linnamelu eest pakku pugeda, eriti siis, kui inspiratsioon nagu tulvavesi selga sajab. Vahel on perioode, kus tahaks üksi olla. Kui hakkan kirjutama, siis on mul selleks köök ja köögilaud. Olen vanamoodne inimene selles suhtes, et kirjutan kõik oma kirjutised algselt paberile ja hiljem arvutisse. Kirjutamisperioodil teavad ka pojad, et mind kööki segama tulla ei tohi. Viimase kuus aastat tõmbab miski mind Setumaale. EI saagi aru miks, aga tõmbab. Tahaks omale Setumaa metsade vahele kodu. Unistused on määratud täituma, mine tea... Teine romaan, mis praegu on toimetamisel ja illustreerimisel, kõneleb ka Setumaast. Tegu on veidike ajaloolise romaaniga, võiks ütelda nõiaromaaniga, kuna kasutan seal oma teadmisi ja praktikat suurel määral. Olen kunagi õppinud Tallinna Intuitiivteaduste Koolis. Pärnust oli toona sisseastujaid ligi 20, aga viis meid sai sisse. See oli loomulik jätk minu huvidele, kuna olen juba lapsest saati kaarte pannud jne...Tänaseks puhastan veel vaid eluaseme energeetikat vähesel määral.

Anne-Mari Alver

0 kommentaari Lisa kommentaar