horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Kangelase teekond

Mõnes peenemas filmikoolis õppinud või niisama suur filmisõber teab, et sellesama retsepti – Kangelase teekond – põhjal on vorbitud mängufilme, teatritükke ja muid loomingulisi purtsatusi aegade hämarusest saadik.

Teate ju küll, kuidas filmides asjad käivad: maailmas tiksub üks tüüp – või ütleme siis kohe ära, et Kangelane,–  kes elab oma turvalises igapäevamullis: elu on küll keskpärane, isegi vilets, aga meie Kangelane saab kuidagi hakkama ja muutusi ta oma ellu tegema ei kipu. Siis aga juhtub midagi, mis tema maailma pahupidi pöörab: sõber kutsub matkale; tornaado pöörab pahupidi Kangelase kanala; arst avastab tal kopsuvähi ja lubab elulõnga veel paari kuu jagu. Ühesõnaga, midagi juhtub.
Kangelane on ehmunud, häiritud, hirmul, segaduses – aga sellest hoolimata ei kipu ta kohe oma elus muutuseid tegema. Sest olemasolev elu on küll nigel, ent see eest tuttav ja turvaline. Kangelane punnib ühesõnaga natuke vastu. Siis aga tuleb välja, et sõber suudab ta ikkagi seiklusele ahvatleda (sest Võrumaal baaridest leiab vallalisi naisi), või ema teeb talle selgeks, et uusi kanasid hankimata jääb mees varsti nälga, või arsti poolt kaela tõrvatud kopsuvähk sunnib teda teoks tegema oma ammuse unistuse: näha ära Jägala juga.

Teekond toob kaasa languse
Ja meie Kangelane asub teekonnale, ületab piirjoone tuntud ja tundmatu maailma vahel.
Teekonnal ootavad teda mitmesugused takistused, seiklused ja ettenägematud väljakutsed.
Protsessi käigus meie Kangelane muutub: algsest mugavast lödipüksist formeerub tasapisi nutikas ja raskustega toime tulev mees (või naine), aga see muutus ei tule niisama plaksust.
Ühel hetkel tundub, et kõik on pekkis ja kogu seiklus on tuksis: sõber saab autoavariis surma ja Kangelane satub ise haiglasse, või kaotab kasiinosse sisse põigates kõik uute kanade jaoks kõrvale pandud säästud, või tuleb välja, et arsti poolt pandud diagnoos osutus ekslikuks ja viimase seikluse tarbeks maha müüdud auto ja maja on osutunud väga mõttetuks käiguks.
Käes on täielik põhi, auk, sügavik, kus meie Kangelane on suuremas jamas kui seiklust alustades. Siin tulevad aga mängu abilised, uued inimesed (vajadusel ka üleloomulikud jõud või usk), kes aitavad ta august välja ja uuesti rajale.
Nüüd on meie Kangelane küll rahatu, räsitud ja põhimõtteliselt sama kaugel kui alustades, aga tal on midagi, millest ta ei osanud rännaku alguses unistada või seda pagasit hinnata: tal on kogemus, oskus (iseseisvalt) toime tulla erinevate eluprobleemidega. Ja mis peamine, ta tunneb palju paremini iseennast, oma tugevaid pooli, samas aga ka kuradit paremal õlal, kes teda pidevalt keelitab astuma keelatud radadele ja proovima, asju, mis kasu asemel kahju toovad.

Loendamatute lugude kuma
Edasi liigub meie Kangelane juba patulunastuskursil, kus ta muudab – tuginedes varasematele kogemustele – halva heaks ja negatiivsed kogemused positiivseteks. Muidugi veeretab saatus ka nüüd tema ette üha uusi komistuskive, ent Kangelane on turninud mööda saatusespiraali sedavõrd ülespoole, et ta oskab ära tunda teda varitsevad ohud ja valida talle kõige kohasem käitumismuster.
Lõpuks jõuab Kangelane tagasi alguspunkti, koju. Aga nüüd juba targema, tugevama ja kogemuspagasi võrra rikkamana. Kui kodust lahkus süütu (mitte bioloogilises mõttes, aga võib muidugi nii ka olla) maailma mitte tundev kodanik, siis tagasi saabus küpse maailmavaate ja endaga hakkama saav tõeline Kangelane. Sageli – nagu möödaminnes – kaasas paras ports varandust (kas ainelist või vaimlist) ja kirsikeseks tordi peale hingesugulasest partner, kellega kamina ees jutulõnga kerides ja meenutusi sorides mööda saata pikki ja pimedaid sügisõhtuid.
Kõlab ju tuttavalt? Nagu oleksin kirjeldanud ühekorraga sadu filme, raamatuid või teatritükke. Aga kui nüüd järele mõelda, me kõik oleme siin elus Kangelased ja me kõik tatsame varem või hiljem mööda kangelase teekonda.
Sellesama mõtte korjasid läinud sajandi algaastatel üles mitmed psühhoanalüütikud ja terapeudid – nende hulgas muidugi ka papa Carl Jung – kes hakkasid Kangelase teekonna mõtet edasi arendama, aga nüüd juba inimese psüühikale tuginedes. Papa Jungi hakkas kangesti huvitama, kuidas ikkagi käib inimese tõelise mina otsimine. Ja talle pakkus palju lõbu Kangelase teekonna teooriaga mängimine.

Teekond ilma sigaretita
Läheks nüüd natuke maisemaks ja konkreetsemaks.
Võtame kasvõi suitsetamisest loobumise. Oh kui lihtne ja samas nii keeruline on see!
Kui me suitsetame, oleme õnnetud, et oleme pahe küüsis – ent samas on meil kuratlikult raske sellest mõnusast turvamullist lahti lasta ja astuda esimene samm Kangelase teekonnal, vabanemaks tubakaneedusest. Me suitsetame edasi, teeme küll plaane lõpetamiseks, meid pureb pidev sisemine süü- ja rahuolematuse tunne, ent päeva lõpuks läidame uue sigareti.
Kui aga ühel päeval oleme küpsed teekonda alustama, viskame suitsupaki nurka ja põrutame jalaga otsustavalt vastu maad – nüüd aitab!, – siis oleme teinud esimese sammu Kangelase teekonnal. Edasi sõltub ainult meist, kuidas – ja kas üldse – see teekond jätkub, sest nagu filmi- Kangelase teekonnal, varitsevad meie head otsust mitmesugused tõrked ja takistused. Nagu filmis tuleb kaadrisse tuldpurskav draakon, pakub kõige raskemal nõrkusehetkel töökaaslane suitsunurgas sigaretti. Nagu filmis tuleb appi kõnelev rebane või halli habemega metsatark, ütleb järsku meie abikaasa (lihtsalt näitena tõin abikaasa, võib olla mistahes tuttav või niisama Lambi-Vello), et ka tema otsustab suitsetamisest loobuda ja nüüd käime õhtuti metsarada mööda kahekesi ja peame tubakavaba grilliõhtu pidamise plaane. Ja nii edasi.

Kangelane meis endis
Papa Jung oli muidugi palju põhjalikum ja fantaasiarikkam, kuna ta tõi mängu erinevad arhetüübid ehk rollid, mida me ühel või teisel Kangelase teekonna etapil etendame.  Jungi jaoks tähendasid arhetüübid meie kollektiivses alateadvuses püsivaid kujundeid (või ka isikuid), kes meie elu igapäevaselt mõjutavad.
Rõhutagem tõika, et meie elu ei ole nii lihtne ja üheplaaniline, et me oleme terve elu – mis elu, kasvõi ühe päevagi – ühes ja samas rollis. Ja Jung tõi välja rea huvitavaid arhetüüpe/rolle, mida me oma igapäevaelus etendame, olgu selleks kas Kuninga, Sõjamehe, Maagi või Armastaja roll.
Kui võtta aluseks meie tänapäev, siis on praegu võimsalt kerivaks arhetüübiks näiteks Putin ehk siis tegelane, kelle pähe on end istutanud kaksteist kuradit, kes üksteise võidu järjest saatanlikumat plaani välja hauvad ja neid sadade tuhandete inimeste peal välja elavad.
Sellel teemal võiks kirjutada muidugi sada erinevat lugu. Kuid jäägu see teema praegu sinnapaika.
Et mitte laiali valguda ja jääda kliiniliselt Kangelase teekonna teema juurde, siis on leedi Carol S. ­Pearson kirjutanud toreda raamatu, pealkirjaga „Sisemiste kangelaste äratamine“, kus ta võtab Kangelase teekonna ja oma tegeliku, tõelise mina leidmise üksipulgi lahti ja pakub hulgaliselt õpetlikke nippe, kuidas neid teadmisi ka enda igapäevaelus rakendada.
Leedi Carol toob välja hunniku erinevaid arhetüüpe, kellena me oma teekonda alustame ja lõpetame. Nendeks on Süütu, Orb, Sõdalane, Hoolitseja, Otsija, Hävitaja, Armastaja, Looja, Valitseja, Maag, Tark ja Narr.
Kõlab ju põnevalt? Igaüks saab valida rolli ja astuda oma kangelaslikule teekonnale.

Lennart Madisson

0 kommentaari Lisa kommentaar