horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Kardan nelja mehega hätta jääda

Kas minna lesena veel kord mehele, arutleb Iivika ­endamisi. Sellel plaanil on nii plusse kui ka miinuseid...

Olen 35aastane, nüüd juba kahjuks neljandat aastat lesk, kolme poja (6-, 8- ja 10-aastase) ema. Ei taha oma lugu rääkima hakates kellegi vesti märjaks nutta, aga on olnud kõike. Ütleme nii, et elu on olnud emotsiooniderikas: kirge ja meeleheidet, rõõmu ja viha, kõike on olnud...

Mu mees suri kummalistel ­põhjustel
Mu mees suri kummalistel põhjustel – vähemalt selles mõttes, et midagi sellist poleks ma eales osanud ette arvata. Mäletan seda päeva surmatunnini – siis oli küll niisugune tunne, et minugi elu on lõppenud. Küllap aitas emainstinkt püsti jääda, sest kuidas võinuksin oma poisid korraga päris vaeslasteks jätta. Nemad on ja jäävad alatiseks mu elu tähtsaimateks meesteks.
Aja jooksul meie kooselu meenutades olen oma üksinduses palju meessoo üle mõelnud. Kui võtta naised, siis olgu nad nii erinevad kui tahes, olemuselt on kõik ühtemoodi. Nad rõõmustavad ja kannatavad ühtede ja samade asjade pärast, neid saab klassifitseerida ja liigitada. Naised pole kunagi ettearvamatud, nagu mehed armastavad kinnitada. Aga vaat mehed ise on küll – mina ei õpi neid vist kunagi mõistma!
Näiteks mu kadunud mees. Mulle paistis, et kooselu jooksul olin teda läbi ja lõhki tundma saanud, teadsin kõiki ta voorusi ja puudusi. Elasime tosina aastaid armastuses ja üksmeeles, mängisime lastega ja tegime tulevikuplaane, ilma vähimategi konfliktideta. Aga piisas ühestainsast vahejuhtumist, kui narkomaanid talt autost kogu tehnika (pluss kummid) ära varastasid. See lõi ta ühekorraga täiesti rööpast välja. Seni niisama hea kui karsklane, hakkas päevast päeva aina rohkem jooma, jõudes paari kuuga täieliku alkohooliku tasemeni. Kuni teda kord viis päeva taga otsisin ja lõpuks tema sõprade abiga dispanserisse ravile sokutasin. Aga oli juba hilja – ta suri paari päeva pärast. Arstide kinnitusel oli ta praktiliselt terve mees, lihtsalt alkoholi protsent veres oli selline, mida organism enam välja ei kannatanud. Siiamaani küsin eneselt nüri järjekindlusega: no kuidas ometi, nii tasakaalukas inimene nagu ta oli, kuidas ta võis, mingi tühise autologu pärast...

Kõigele vaatamata olen õnnelik
Elan lastega maal, oma vanemate juures; meil on oma majapidamine, paar pudulojust ja koerad-kassid. On tööd ja muret, aga ka rõõmu ja naljakatki – kõigele vaatamata olen õnnelik, et olen koos oma kõige armsamate inimestega. Vanem poeg on tõsisema loomuga, enesesse tõmbunud, alailma mõttes ja vaikne. Ta oli kuuene, kui isa kadus, see tegi teda ka kindlasti täiskasvanulikumaks. Mõnikord on tal minu arvates niisugune juurdlev ilme, nagu küsiks ta maailmalt: noh, kus on siis minu kullamäed? Vahest kardan, et ta võib elult kõvasti räsida saada, kui veel ta tagasihoidlik välimus juurde arvata. Sest teisalt on ta üsna järjekindlusetu, usaldav ja isegi lihtsameelne. Niisugune vastuoluline väike isiksus.
Teise poja sündimise ajal olin juba ise naisena hulka küpsem. See oli aeg, mil hakkasin end alles õieti naisena tunnetama, andsin enesele aru oma seksuaalsusest ja ihadest. Ega häbenenud neist ka oma mehele rääkida. See oli meil kõige kuumema armastuse aeg, ka vaatamata mu rasedusele. Võib-olla sellepärast ongi mu keskmine võsuke vendadest hoopis erinev. Näen juba praegu, et temast kasvab rühikas ja ilus mees, aga iseloom on tal küll täiesti määratlematu. Kord on ta alandlikkuseni hea, samas õel ja agressiivne, kord hell, kord jõhker, kord kitsi, kord heldemeelne... Niisugune mees teeb naise jaoks, kes teda kord armastama hakkab, kindlasti kõik, aga hoidku jumal seda, kes teda petma peaks...
Kolmas, mu pesamuna, ei mäleta isa üldse, sest ta oli sel kurval päeval alles vaevalt kahene. Sellest saadik on tema kohta alati hüüatatud: missugune armas poiss! Ja just niisugune ta ongi – kenakene, jutukas, haruldase kujutlusvõimega, väsimatu müraja, nii kõiksugu koeruste väljamõtleja kui leiutaja. Tal vist polegi enam mänguasja, mida ta kuidagi ümber teinud või täiendanud poleks; ta lõhub kaks autot osadeks ja teeb neist kokku ühe... jne. Ta on pidevas tegevuses, alati millegi kallal nokitsemas. Väga heasüdamlik poiss, aga kange kaklema nii sõprade kui võõrastega, kui midagi ebaausat või ülekohtust märkab. Ja patoloogiliselt helde – valmis kõik hinge tagant ära andma, kui arvab, et teisel on seda rohkem vaja või kui kellelegi midagi tema asjadest "nii kõvasti ja kangesti meeldib".
Mõnikord hullame koos, vahest ajan nende kõigiga õhtuti juttu, ja siis teevad nad mul oma küsimustega vahest lausa naha märjaks. Aasta tagasi, kui üks mu kadunud mehe sõpradest kahtlaselt tihti meil käima hakkas ja teine alati oma abi pakkus, arvas mu ema, et selle esimese, veel tänini vallalise, võiksin küll lastele uueks isaks võtta. Mul enesel pole seda küll mõttessegi tulnud, aga mõni aeg tagasi, kui see esimene oli just ära läinud, käratas vanim poistest mulle igasugu sissejuhatuseta, et mingu ma parem selle onu juurde elama, et ta kogu aeg "meil ei tolgendaks". Olin keeletu.
Natuke hiljem tuli meil keskmise ja nooremaga kuidagi jutu sees kõne alla, kas ema ei peaks tõepoolest onu-sellele-ja-sellele, keda nad kõik ju hästi tunnevad, mehele minema. Keskmine ütles, et tal ükskõik, ainult "kui ta meie tuppa magama ei tule" (magame neljakesi ühes toas!) Noorim oli tükk aega vait ja tähendas siis põlglikult, ise parajasti jälle midagi nohinal viilides: "Temaga pole midagi teha – ta ei tea isegi seda, mis asi adapter on..."

Nelja erineva mehe käes jääksin hätta
Nii et meheleminekust ei paista esialgu midagi välja tulevat – jääksin siis juba nelja erineva mehe (!) käes kindlasti täiesti hätta, sest kõik on teineteisest nii erinevad, et vaevalt ma kõigi meele järele suudaksin olla. Pealegi olen naisena seni ikka veel välja surnud, ei küll enam kurbusest murtud, aga ka mitte valmis uue tunde jaoks. Seni on mu lapsed mulle piisavalt heaks seltskonnaks, kellega on huvitav ja kes teevad hinge soojaks.
Neile aga, kes selle heietuse on viitsinud läbi lugeda, tahaksin anda lihtsat nõu: ärge viivitage oma armsatele ja lähedastele rõõmu tegemisega, alustage päeva mõttega, kuidas neile head teha. Sest mitte keegi ei tea, millal tuleb lahkumine, nii et kinkige teineteisele oma armastus ja hing, kuni koos olete. Meie oma mehega alustasime nullist: rajasime kodu, muretsesime lapsed, kannatsime kitsaid aegu. Oli aeg, mil kandsime mehega ainult secondhandi, ma ei teadnud kuude kaupa midagi juuksurist ega ilusalongist, aga me armastasime teineteist. Mulle piisas tema lohutusest: kannata veel natuke – küll me saame kõik, ma luban sulle.
Aga läks teisiti, ja halamisest pole abi. Praegu elame lastega kaugeltki mitte jõukalt, aga ka mitte vaesuses. Ega ma salgagi, et vahest tuleb küll igatsus tugeva õla järele, millele toetuda, aga ühte tean kindlasti: mingi pimeda kire ajel või varanduse pärast ei võtaks ma oma lastele iialgi võõrasisa. Ma ei taha, et nad ükskord minu pärast punastama peaksid. Sellepärast rääkisingi nende kõigi iseloomudest, et rõhutada – ju saan ma meestest tõesti puudulikult aru, ju jätsin oma mehe puhul märkamata, millised pimekambrid tema hingesoppides varjul olid. Võib-olla oleks ta praeguseni alles, kui oleksin teda paremini mõistnud.

Iivika Järvemaa

0 kommentaari Lisa kommentaar