horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Kas homme koidab parem päev?

Karl ei leia asu ei kodus ega tööl. Abielu on muutunud orjuseks, töö rutiiniks...

Kortsus pintsak hooletult üle õla ja kilekott kahe piimapakiga käes komberdas Karl vastu hommikut kodu poole. Mehe suured pruunid silmad olid nukrad ja hirmul, sest koduuks juba terendas. Mis parata, mõtles mees, tuleb saatusele vastu minna või siiski ringi keerata ja töökoha mõnusa toimetuse diivani rüpest mõnusat varju leida. Masendavad tusapilved hõljusid Karli peas. Oli tal üldse tarvis toimetuse sekretäri Eliga sinna näitlejate prallele maanduda? Loomulikult andis ta järele Eli palvetele ja põhjendusele, et üksi ei sobiks tal sinna laekuda, aga minna tahaks nii hirmsasti...
Ja ega Karl ka leidnud lõpuks mitteminemiseks ühtegi vastuargumenti. Ometi oli tal ju peole minnes käes kilekott kahe piimapakiga, mis tuli õhtuks perele koju toimetada. Aga see argument näis sel hetkel kuidagi õõnsalt tähtsusetu ega olnud üldsegi kaalumisväärt. Tõesti, mingid piimapakid …
Karl astus edasi üha enam kössi tõmbudes, sest koduuks oli juba vaat et käeulatuses. Kõik mida sa teed, teed iseendale, meenusid talle kolleegi Oskari sõnad. „Jah, Oskar, sul on tuline õigus …,“ jõudis Karl mõelda veel enne, kui majauks korraga suure pauguga lahti prantsatas ja ta teinepool seal hommikumantlis ja üsnagi ähvardavas poosis seisma jäi.
„Kulla inimene, kas sa ka tead, mis kell on?“ küsis naine vihast värisedes.
Karl, silmad häbist maas, kuulas talle adresseeritud sõnavalingut. Ta isegi pääses, sest ei saanud oma muserdavas hingeseisundis kübetki aru, mida naine rääkis ning kui naise hääl mõneks sekundiks vaibus, põrutas Karl nobedalt trepile, ulatas naisele kiiresti kilekoti ja kadus kui torpeedo oma korteri sügavusse.

Ei mingeid armukesi!
Pealelõunal ärgates märkas Karl, et oli end pikali visanud köögitaguses kunagises teenijatoas, kuhu paigutati tavaliselt ootamatult külla saabunud külalisi. Keegi, ilmselt ta vanem tütar, oli talle peale laotanud pleedi. Loomulikult tema. „Aitäh, kullake,“ pomises Karl heldinult. Siis ohkas ta murelikult, suundudes kikivarvul vannituppa, et seal end tööleminekuks valmis seada.
Kui ta vannitoast välja hiilis, nägi ta vilksamisi oma kaasat elutoas kolmeaastase lapsega rahulikult ja rõõmsameelselt õiendamas. Karl ei osanud arvata, et ta naine oli juba teada saanud oma informaatorilt, alevi kohviku koristajalt, et tema, Karl oli kogu peo seltskonda õhtu otsa naerutanud ja üldse ennast üsna kenasti üleval pidanud. Ei mingeid armukesi. Karl aga arvas, et järelikult polnud piim hapuks läinud ja ehk ta pääseb kõige hullemast. Selle mõttega astus ta nii vaikselt kui suutis esikusse, avas välisukse ja pani selle enda taga tasakesi kinni.

Väsinud õhtu
Õhtul kella viie paiku laskus Karl toimetuses väsinult oma laua taga tooli seljatoele, asetas käed põlvedele ja sulges silmad. Artikkel oli valmis, tõsi küll, üle kivide ja kändude, sest tuli veel helistada sinna ja tänna, kõike veel täpsustada ja vaielda ühe kohaliku ärimehega, kellega tal eriti head klappi polnud.
Ei taha enam mõelda millelegi, mõtles rusutud majandustoimetaja, saaks nüüd pisut rahu ja ehk minna tegevtoimetaja Oskariga baari õhtustama. Istuda seal rahulikult, süüa ja mitte katsudagi probleemidest rääkida. Isegi mitte mõelda. Lihtsalt olla ja nautida olemist. Teab, kas see õnnestub, kahtles Karl.
Korraga märkas Karl silmi avades oma laua nurgal ilusaid saledaid sääri kõlkumas, mis kuulusid loomuldasa toimetuse sekretärile Elile.
„Noh, kuidas siis on?“ oli põnevil naine.
„Mis asi on?“ põikles Karl.
„Sa olid seal öösel kõvasti laineid löönud,“ sosistas Eli.
„Lobisevad niisama,“ lõi Karl käega.
„See näitleja Viljar, mäletad küll, istus minu ja sinu vahel, oli väga üllatunud, et sellises perifeerias leidub ka väga vaimukaid inimesi. Ta pidas silmas sind. Justament.“ Eli hüppas laualt maha ja kelmikalt silma pilgutades kadus oma laua taha.

Sille Maksimov

Jätkub ajakirjas

0 kommentaari Lisa kommentaar