horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Kas tahta teada tulevikku?

Millegipärast suhtuvad inimesed ennustamisse kui millessegi, millest on parem eemale hoida. Neile tundub tuleviku teadmises olevat midagi, mis edasisse käekäiku just halba toob.

Või siis peetakse seda lihtsalt üheks soolapuhumise liigiks, millel mingit tõepõhja all pole. Et ennustajad või kaardimoorid on lihtsalt head psühholoogid ja et tegelikult ei näe ega taju nad midagi. Lihtsalt räägivad umbmäärast juttu, mis enam-vähem kõigile sobib. Aga inimene (eriti õrnema soo esindajad) on kord juba nii loodud, et ta soovib heita pilku tulevikku ja teada saada, mis teda seal ees ootab... Nii kummalisena kui see ka ei tundu, kipuvad ennustama isegi need, kes väidetavalt mitte mingitesse ettekuulutustesse ei usu.
Tegelikkuses tuleb aga välja, et rõhuv enamus õrnema soo esindajatest on kas või kordki elus ennustajate poole pöördunud või üritanud omal käel edaspidist elukäiku ennustada. Et oma uudishimu rahuldada, sunnivad mingid alateadvuse tasandil toimivad jõud meid ikka taas ja taas tulevikku piiluma. Ja selles polekski vist midagi halba, kui ennustaja juhtub olema hea psühholoog  ning heatahtlik inimene. Paraku ei ole see reaalelus aga kaugeltki mitte nii.

Ennustaja lapselaps
Minu vanaema oskas suurepäraselt kaartidega ennustada, kuid tegi seda alati vastumeelselt. Oma lähedastele ennustamisest keeldus ta aga kategooriliselt. Memm selgitas seda asjaoluga, et tavaliselt on saatusel varuks mitmeid stsenaariume. Nende hulgas on nii neutraalseid, õnnelikke kui ka dramaatilisi sündmuste arengu variante. Kui saatust iga tühiasjaga ei tüüta ja teda tagant ei sunni, läheb kõik hästi – ilma keerdkäikude, räsimiste ja vaevata. Aga kui ennustaja kuulutab ette sündmuste ebasoodsat kulgu, siis nii see kipub ka minema.
Esiteks seetõttu, et saatust on salaja piilutud ning puudutatud. Ja see ei meeldi talle.
Ja teiseks – inimene, kellele on ette kuulutatud probleeme, hakkab tahtmatult ja pidevalt neile mõtlema ning meelitabki oma negatiivse energiaga need ligi.
Ma pole kunagi oma tulevikku torkinud ega ka ennustamisse uskunud. Olen oma vanaemale väga tänulik, et ta mulle kunagi ei ennustanud. Vastasel juhul poleks ma neid oma varasele noorusele langenud kümmet kiiva kiskuma kippuvat rasket aastat üle elanud.
Küll aga tuli mul endal ükskord ennustaja rollis üles astuda.

Kurb ja üksildane kolleeg
Otsustasin suvel enne viimast keskkooliaastat sekretäri asendajana tööle minna ja veidi taskuraha teenida. Olin tol ajal noor ja tulihingeline ning ärritusin väiksemagi ebaõigluse peale.
Minuga ühes asutuses töötas väga armas, sümpaatne, heasüdamlik ja tark neiu, kes oli minust viis aastat vanem. Ta oli lapsepõlves põdenud väga rasket haigust ja selle tüsistuste tulemusena lonkas kergelt paremat jalga. Samas asutuses töötas ka kaks pahatahtlikku „harakat“, kes oma pilgete ja alandavate märkustega seda neiut pidevalt mõnitasid.
Neid endid tabasid armurindel pidevad läbikukkumised ja kaotused. Oma pahameele ja viha valasid nad välja aga kõige kaitsetuma ning haavatavama inimese peale.
Ühel päeval tabasin selle neiu personali tualettruumist kibedasti nutmas. Toimetasin ta meie puhkeruumi, kus sel hilisel tunnil enam kedagi polnud, pakkusin talle rahustuseks külma vett ja hakkasin uurima, mis oli juhtunud. Ta vastas mulle läbi nuuksumise end suurepäraselt teadvat, et mitte keegi ega kunagi temaga ei abiellu, kuid miks peab pidevalt sellele haavale soola raputama.
Sõnad tulid iseenesest
Eneselegi ootamatult libises üle mu huulte: „Tahad, ma ennustan sulle?“
„Kas sa siis oskad?“  küsis ta kõhklevalt.
„Jah, mu vanaema oli legendaarne kaardimoor ja käetark, tema õpetas,“ mõtlesin kiiresti välja hädavale. Lidusin kibekähku meie koristja juurde, kes alati taskus kaarte kaasas kandis ja puhkehetkedel pasjanssi ladus, palusin neid laenuks ja laotasin lauale laiali.
Kaartidele pilkugi heitmata kukkusin neiule seletama, mis teda tulevikus ees on ootamas. Sõnad voolasid mu suust nagu iseenesest, mul polnud aimugi, kust selline sõnaosavus äkki tuli.
Ennustasin talle, et peagi saab ta tuttavaks suurepärase noormehega, kes temasse tõeliselt armub, et nende omavaheline side muutub ajapikku aina tugevamaks ja kestab kogu elu.
Ta küsis: „Aga millal ma teda kohtan?“
Vastasin kõhklemata, et kahe nädala jooksul.
„Ja ta abiellub minuga?“
„Järgmise aasta kevadel.“
„Kas meil sünnivad ka lapsed?`“
„Jah, poiss ja tüdruk.“
„Kas mu emale on palju eluaastaid antud?“
„Jõuab lapselapsed ära oodata.“

Lootus annab uue elu
Öeldakse, et see, kellel on lootus, elab teisiti: talle on kingitud uus elu. Lootus võib meid tiivustada, anda jõudu ja energiat, mille ajel tunneme, et suudame nii mõndagi korda saata ning oma soovide täitumist kannatlikult oodata. Suutsin vist seda kõike neiule sisendada, sest lahkudes oli tal näol lootusrikas naeratus.
Oma sõnade ootamatust mõjust jahmununa jäin veel tükiks ajaks puhketuppa istuma ja mõtisklema. Ei mäletanud enam isegi, mida ma seal kokku olin rääkinud ja kust need mõtted tulnud olid. Imelikul kombel oli mu südames aga soe ja rahulik tunne.
Koju jõudes jutustasin kõigest vanaemale ja küsisin nõu, mida ma peaksin nüüd tegema.
Ta vastas: „Ootama.“
Ei möödunud kuud aegagi, kui sama neiu mind trepil peatas ja õhinal teada andis, et on tutvunud vapustavalt toreda, kena ja viisaka noormehega!
„Mis sa arvad, kas tema see ongi?“ küsis ta ootusärevalt.
„Tema,“ vastasin kindlahäälselt.
Uudist kuuldes lõi ta näost üleni särama. Ja sellise rõõmust ja õnnest hiilgava näoga ta mu mällu sööbiski.
Sügisel olin juba lõpuklassi õpilane ja meie teed läksid lahku. Mobiiltelefone ja teisi tänapäevaseid sidepidamisvahendeid tollal ei olnud ja nii ei teadnud ma tema käekäigu kohta pea terve aasta mitte midagi.

Ootamatu uudis
Ühel õhtul aga helises meie uksekell ning vanaema teatas, et keegi neiu ja noormees küsivad mu järele. See oli tema! Nad olid just kihlunud ja abielluvad peagi!
Pärast nende külaskäiku olin tükk aega suures hämmingus. Kuidas see võimalik oli? Ma ei osanud ju ennustada! Peas keerlesid segased mõtted ja mind haaras ärevus. Et hingerahu tagasi saada, otsustasin kõik vanaemale ära rääkida.
Memm selgitas mulle, et sellele neiule „ennustamisega“ olin talle õnne ligi meelitanud, tema sisemise väe taastamisele kaasa aidanud, kuna tundsin talle kaasa ja soovisin iga hinna eest aidata. Lootus andis talle tuge armastada end sellisena, nagu ta on. Kui selline asi juhtub, kiirgub armastus  inimesest välja nii, et ka teised seda tunnevad. Armastus hakkab armastust ligi tõmbama.
Rohkem ma selle õnneliku paariga enam ei kohtunud ja pikapeale unustasin kogu loo.

30 aastat hiljem
Möödus enam kui 30 aastat. Ühel imekaunil varakevadisel päeval botaanikaaias esimesi tärkavaid imelisi õisi pildistades märkasin seal jalutavat kena vanapaari – pikka kasvu hõbedaste meelekohtadega mees hoidis käest kinni veidi lonkaval õblukesel vanaproual. Naine märkas mind ja nad hakkasid rutates minu suunas tulema. Mõne hetke möödudes tundsin temas ära sellesama armsa neiu oma minevikust.
Võtsime pingil istet ja ta jutustas mulle, et kogu oma pika kooselu jooksul on nad mehega pidevalt mind meenutanud. Et just mina olin see, kes nende kohtumist ja õnnelikku tulevikku ette ennustas. Ma üritasin igati vastu vaielda, kuid nad jäid oma veendumuste juurde. Selles polevat mingit kahtlust!
Olime mõned minutid vestelnud, kui meie pingi juurde jooksid kelmikas poisiklutt ja särasilmne tedretähniline tüdrukutirts.
„Ja need on meie lapselapsed – meie tütre ja poja kalleim kingitus! Tänu jumalale on ka nende vanavanaema tänaseni elus ja oma vanuse kohta hea tervise juures...“

Aga kes seisab meie selja taga?
Pärast nende lahkumist jäin veel tükiks ajaks pingile istuma ja mõtisklema. Kas mu vanaemal oli tõesti õigus olnud, et suutsin neile headele inimestele õnne ligi meelitada?! Sellele küsimusele ei suuda ma siiani vastust leida. Igal juhul üritan edaspidi enam mitte kunagi ennustada. Või olen õigemini seda meelt, et tulevikku ennustada võib, aga inimesele tuleb ette kuulutada vaid head ja helget. Kes teab, äkki võtavad saatus või universum meie ennustusi ja soove tõesti kuulda...
Ja pole teada, kes seisab meie selja taga, kui hakkame soovijale kaarte panema, kohvipaksu pealt ennustama või mingi muu maagilise rituaali ette võtame...
Loomulikult otsustab aga iga inimene ise, kas lubada endale tulevikku ennustada või kui kindlalt ja veendunult ennustuste täitumisse uskuda.

Eliise Mäesalu

2 kommentaari Lisa kommentaar
  
CHALLENGE FINANCIAL SERVICES, 07.10.2018 13:52
Tere, See on üldsusele teavitamine, et CHALLENGE FINANCIAL SERVICES, me oleme erafinantseerimisfirma. Meil on avatud rahalised võimalused kõigile inimestele, kes vajavad rahalist abi. Kas sa arvad laenu saamist? Kas teil on tõsine vajadus kiireloomulise laenu järele, et alustada oma äri? Kas teil on võlg? See on teie võimalus oma soovi saavutada, anname isiklikke laene, ärilaene ja kõiki 3% intressiga laene. Kui olete huvitatud erakorralise laenu saamisest, võtke meiega ühendust e-posti teel challengefinancialservics@gmail.com, et saada lisateavet. Challenge Financial Services Tel: +16789614269 E-post: challengefinancialservices@outlook.com E-post: challengefinancialservics@gmail.com
james evans 01.08.2018 02:02
Oleme rahvusvaheline laenupank, anname laenud üksikisikutele ja ettevõtetele Lähis-Idas, Aasias, Euroopas ja Põhja-Aafrikas. Pakume laenu liike nagu isiklik laen, äri- / investeerimislaen, auto laen, võlgade konsolideerimise laen ja õppelaen 18 aastastele ja vanematele. anname välja laenud vähemalt 5000 USA dollarit, mille tagasimaksetähtaeg on 1 aasta kuni 25 aastat. huvitatud peaksid võtma meiega ühendust e-posti aadressi @ heartlandfingrp@gmail.com või WhatsAafi kaudu numbri järgi: +1 (202) 922-8783