horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Kasvatasin tütrest vanatüdruku ja olen nüüd õnnetu...

Mul on tütar, kes kohe-kohe saab kolmekümneseks. Ilus, haritud, tark nagu entsüklopeedia. Tal on prestiižne töö ja mainekas tutvusringkond, aga perekonda pole. Minu meelest on see ebanormaalne.

Kui minu ajal polnud naisel selles eas peret, peeti teda lootusetuks vanatüdrukuks, meest vanapoisiks, tavaliselt veidraks. Muidugi – kõigil lihtsalt ei õnnestunud õiget kaaslast leida, aga vähemalt püüti. Minu tütar ei püüagi, ütleb, et teda ei huvita ei armastus ega seks. Olen viimasel ajal korduvalt keelitanud, et muretse siis enesele vähemalt lapski. Aga ka sellele on tal vastus valmis: „enesele“ muretsetakse kass või koer, laps on isiksus, kes vajab nii ema kui isa. Tal jääb õigust ülegi!

Pühendasin end tütrele
Mina olin vaevalt 21ne, kui tütar sündis. Plaanis meil teda küll polnud, aga me abiellusime, jätkasime õpinguid, tegime tööd, et lapsel talutav kodu oleks. Siis korraga armus meie isa teisesse naisesse, ja läks ära. Aga ta oli hea inimene - jättis meile nelja-toalise korteri ja korraliku pangaarve.
Sellegipoolest mäletan, kui raske oli. Tüdruk sai siis just 12seks, sellepärast pühendasin end täiesti temale. Loomulikult hoidsin teda pigem siili- kui siidkinnastes, aga temaga polnud kunagi pea mingeid probleeme. Õppis alati peaaegu viitele, keskkoolis tegi sporti, oli üldse nö. aktivist. Olid tal oma sõbrad ja meelelahutused, käis vahest ühe või teise koolivennaga, aga diskod või mingid olengud teda ei tõmmanud. Ja sellel hoidsin ma küll rangelt silma peal, et ta hilisõhtuti, ammuks öösel kodus oleks. Aga tülisid polnud meil kunagi. Lapsest peale on ta lugeda armastanud, ja kui arvuti saime, veetis ta parema meelega sellega aega kui välja kippus.
Kui nüüd meelde tuletada, siis juba ülikooliajast jäid tema väljaskäimised aina harvemaks, kuni kahanesid peaaegu nullini. Siis muidugi kiitsin teda selle eest, ja tundsin rõõmu, et tal olid väga intelligentsed sõbrad. Aga oma nüüdses eas, päris täiskasvanuna, on ju selline seltsielu põlgus seletamatu!
Vahepeal mõtlesin, et ju tal internetis mõned kaugsuhted ehk on, aga kui sellest ääriveeri juttu tegin ja soovitasin, et mingu siis mõnega ka huvi pärast kohtuma, naeris ta mu välja. Kinnitas, et neti kaudu on tal tõesti õnnestunud mõne huvitava inimesega kontakti saada (NB! - ta valdab inglise ja saksa keelt), aga mingeid lobakontoreid peab ta totruseks. Töökollektiiv on tal valdavalt naissoost, tänaval tema eas ei tutvuta, tantsuõhtutel ei käida...

Elab nagu pensionär
Ta elab nagu pensionär (ainult selle vahega, et muttidega pargipingil ei istu!) Pärast tööd kiirustab joonelt koju, ainult aruharva õnnestub kolleegidel- sõbrannadel ta korraks kohvikusse meelitada. Nagu teatrisse-kinnogi, või mõnele presentatsioonile.
Parimad sõbrannad on juba ammu pereinimesed, aga nendega näiteks kusagile loodusse sõita ei tule viimasel ajal kõne allagi. Selliste ürituste stsenaariumid polevat tema jaoks: räägitakse lõputult oma lastest, klatšitakse mehi või anusaagimeid, lagistatakse pool­švipsis aruga mõttetut naeru lamedate naljade üle...

Sirje jutu pani kirja
Imbi Käbi

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar