horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Kättemaks kitsile kuulsusele

“Ta ei pakkunud meile juua ka mitte,” meenutab mööblikolijana töötav mees kohtumist ebameeldivalt koonerdava muusikatähega.

“Kas te SEDA suudate ette kujutada?!” hüüatab suurt kasvu, hõbehallide juustega sümpaatne vanahärra sügava nördimusega hääles. ”Ta ei pakkunud meile juuagi mitte!” nagu oleks see suurim kuritegu maailmas, jätta keegi janu käes kannatama. Sellise teo eest võiks vangi panna või sunnitööle saata. See on palju hullem, kui röövimine või tapmine. Ta varastas meid paljaks ega pakkunud juuagi mitte! Varastamine on teisejärguline, janu kätte vaevlema jätmine on see põhiline kuritegu.
Küsin siis, et kas kõik teised on eelnevalt alati juua pakkunud?
No see olevat lausa elementaarne.
“Kas ma mitte ei pakkunud teile kohe esimeseks juua, kui te sisse astusite?”
Noogutan ja naeratan: tõsi mis tõsi.
„Me elame ju soojal maal, see on iseenesestmõistetav, et ükskõik, kes su uksest ka sisse astub, sa pakud talle esimeseks juua,” jätkab vanahärra emotsionaalselt kätega laiutades ja silmi pööritades.
Lucérami vanalinnas on iga ukse taga veepudelid. Mõne ukse taga lausa kolm-neli tükki. Kui küsin Serge´ilt, oma mehelt, miks, siis on tema seletus sama, mis härra Fighieral: me elame soojal maal, vesi peab olema kõigile kogu aeg kättesaadav, ka mööduvale võõrale.
Tegelikult pole see sugugi nii. Nendel veepudelitel on hoopis teine eesmärk, selle uurisin ma ise internetist järele.

Picasso ­andis heldelt tippi
“Ma pole kitsimat inimest oma elus kohanud!” hüüatab vanahärra Fighiera taas kord südaest solvunud inimese häälega.
Ta on töötanud paljude kuulsustega, aga no see paks rikas mees ületas ikka igasugused piirid.
Pablo Picassot meenutab ta soojal ja südamlikul häälel. Maailmakuulus kunstnik oli tõeliselt hea tööandja olnud. Ta ei teinud inimese ja inimese vahel vahet, ei pidanud end uhkeks. Temaga lõunatasid nad alati parimates restoranides, ööbisid kallites hotellides. Ta maksis ka alati heldelt.
Kui palju on “heldelt maksmine”?
“Praeguses rahas – umbes 2000 eurot.”
«Ta andis teile tipiks 2000 eurot?!» Sajased paberrahad lendlevad korraga mu silme eest läbi nagu oleks keegi need narritades õhku visanud, et näha, kas ma taipan püüda. Aga ma ei taipa, ma ainult vaatlen, kuidas need kaunisti õhus lendlevad.
«Jah. Ta oskas meie tööd hinnata,» teatab vanahärra punktipanevalt ning hüüatab siis: «Hah, ega see pole nalja-asi neid suuri maale niimoodi pakkida, et nad transportides viga ei saaks!»
«Oleks võinud teile mõne väikese maali tipiks anda...» unelen ma häälekalt.
«Ta teadis, mis ta nimi maksab. Tšekkidele ei kirjutanud ta kunagi ise alla. Mõelda, mis need tšekid praegu maksaks, kui seal tema nimi all oleks...»

Tõde ja viisakus
Vanahärra vaikib hetkeks, nautides silmnähtavalt oma kaugeid mälestusi. Ta nägu on heldinud ning silmad sügavalt soojad. Oma kujutluses istub ta praegu Picassoga kusagil Vahemere äärses restoranis ja naudib head punast veini pärast rikkalikku mereandidest õhtusööki. Tsikaadid siristavad ümberringi, väljas on mahe suveõhtu ja neil pole kuskile kiiret.
“Muidugi, me tegime ka head tööd,” sõnab ta siis kindlalt.
Kas on võimalik teha ka, nii öelda, MITTE-head tööd? Ja mismoodi see siis välja näeb?
Lohakalt pakkida, näiteks. Hoolimatult asju tõsta. Mitte kiirustada. Võimalusi on palju.
Vanahärra naeratab kavalalt ning kehitab õlgu.
“Kui minu tööd pole hinnatud, siis olen ma oma nördimust ka kartmatult välja näidanud.”
Ta sätib end mugavamalt toolil istuma, viskab jala üle põlve, toetab küünarnukid tooli käepidemetele ning asub jutustama. Talle meeldib jutustada, ajalugu meenutada. Ja tal on vedanud minuga, sest mulle meeldib hirmsasti kuulata.
Ta pärib, kas ma tean, kust on pärit nimetus “franc”.
Raputan pead. Tegelikult tean küll, Serge on sellest mulle väsimatult rääkinud.
Ta võtab selle teema üles iga kord, kui peab oma otsekoheseid ütlusi või arvamusi õigustama. Ma pean ju ometi taipama, et tema, kui prantslane, kui “franc”, ei saagi teisiti, kui karmi tõtt näkku öelda. See on geenides, aegadetagustes juurtes, nii on need prantslased kord juba loodud, midagi pole parata.
Franc – see tähendab otsekohene. Prantslased on väga otsekohene rahvus. Nad ei keeruta eales. Ei määri, nii öelda, mett moka peale, ei aja käojaani. Nad ütlevad otse välja nagu asi on. Ja punkt.
“Alati pole viisakas tõtt öelda,” julgen tagasihoidlikult arvata.
“Tõtt tuleb alati viisakalt öelda,” heidab ta mulle kiirelt vastuseks.

Sellistega sõda ei võida
Vana prantsuse armeekindral ostis endale Gourdonis feodaallossi. ­Vanahärra küsib, kas ma olen ­Gourdonis käinud? Aga siis ma peaks ju teadma, et sinna feodaallossi ette suure furgoonautoga ligi ei saagi.
«Lisaks veel see kitsas välistrepp! Me hädavaevalt saime paarilisega ta mööbli sealt üles. Minul oli kapp seljas ja paariline toetas tagant.»
Kui noor härra Fighiera koos paarilisega oli rasked kapid lossitreppidest üles saanud ning nad lahkuma asutasid, kukkus armeekindral käsutama: ei, sinna see kapp ei sobi, tõstke teise kohta.
Kolija töö ei ole kliendi kappe toas ühest kohast teise tõsta. Kolija töö on kapid kriimustusteta ja tervelt kohale toimetada. See, mida keegi oma kappidega edasi teeb, see on nende endi asi.
Aga härra Fighiera tuli sellele vaatamata vanale armeekindralile vastu ja tõstis kapi teise nurka. See oli suur ja raske puhvetkapp. Täispuidust, nikerdustega, graniidist plaadiga. Selle ühest kohast teise tõstmine polnud naljaasi.
Ent kindralile ei meeldinud ka see asukoht kapile mitte ning ta käskis suure puhvetikapi hoopis teisele korrusele viia.
Nad viisidki kapi teisele korrusele. Ägasid ja puhkisid selle raskuse all. Ja siis teatas kindral, et ka see paik kapile ei sobi.
«Siis ma talle tõtt ütlesingi.» Vanahärra laiutab käsi. Ilmselgelt tal ei jäänudki muud üle kui tõtt näkku öelda. Tal polnud valikut, armeekindral oli ta temast vabast valikust ilma jätnud.
Noor härra Fighiera ütles vanale kindralile otse näkku, et pole ime, et Prantsusmaa pole ühtegi sõda võitnud. Selliste armeekindralitega ei saagi sõda võita.
Selle peale muutus kindral näost lumivalgeks, kaotades mõneks üürikeseks hetkeks lausa kõnevõime. Muidugi kaebas ta juba samal päeval noore Fighiera ülemusele.
Ülemus, kes oli kogenud, kaval juut, kutsus ta enda juurde ja pinises läbi poolkinniste huulte (tal oli kombeks pinisedes rääkida, ta pinises nagu mingi tüütu putukas, keda tahad endast eemale peletada, aga see ei õnnestu kohe kuidagi, sest sa õieti ei näegi ju teda): nooh, millega sa siis jälle hakkama oled saanud, mida sa sellele kindralile ütlesid?

Riina Kangur

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar