horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Kauaoodatud õnn

Aleksandra pani unistused kirja ja sulges ­ümbriku. Plaan oli paigas – nüüd tuli veel leida mees, kes sellesse sobituks.

Tal oli kuninglik nimi – Aleksandra. Ema kutsus teda Alliks, aga töö juures, kus kõik ringi tormasid nagu traavlid võiduajamistel, hüüti teda lihtsalt Sassiks.
Üldiselt oli ta elu ladusalt kulgenud. Ta saabus pealinna väikesest provintsilinnakesest, lõpetas edukalt ülikooli, omandas ebamäärase nimega erialal kõrghariduse ja et oma väikelinna ema juurde mitte naasta, läks väikesesse, kuid korralikku firmasse sekretärina tööle. Üsna peagi tema andekust märgati, ta viidi üle müügijuhi ametikohale ja seejärel VIP-klientide teenindusjuhiks. Töö kõrvalt jõudis ta ka õppida ja omandada hariduse, mis vastas sellele, millega tal oma töö juures otseselt tegelda tuli. Kahekümne kaheksandaks eluaastaks oli temast teenitult saanud müügiosakonna juhataja.
Tema isiklik elu aga millegi säravaga silma ei paistnud. Sassil oli austajad, aeg-ajalt ka mõned veidi tõsisemad suhted, kuid mitte midagi enamat: karjääriredelil tõusmine oli kõik ta meeled kindlalt hõivanud. Sellest 28-aastasena toibudes, mõistis Aleksandra, et isikliku õnne otsinguiks hakkab tal aega napiks jääma.

See nuga lõikab veel
Ta silmitses end peeglist. Ilusad kastanpruunid juuksed, sihvakas figuur, pikkadest ripsmetest raamitud ilmekad ja intelligentsed silmad. Kahjuks hakkas silmanurkadesse juba „kanavarbakesi“ tekkima, kuid see muutis ta pilgu veelgi läbitungivamaks. „Polegi kõige nukram pilt, see nuga lõikab veel...“ jõudis Sass otsusele.
Elukaaslase otsingud otsustas Aleksandra käsile võtta talle omasel metoodilisel ja tõhusal moel. Asi oli selles, et ta oli oma loomult väga ratsionaalne inimene ja harjunud töö juures alati kõike süstematiseerima ja paberil fikseerima.
Ükshaaval laskis ta peast läbi kõik oma senised kavalerid, analüüsides, kes neist oli tema mällu kõige sügavama jälje jätnud ja keda neist ta puhtteoreetiliselt oma kõrval praegu näha tahaks.
Tema esimene armumine juhtus olema keskkoolis ja tal polnud eriti meeldiv seda meenutada. Aleksandra polnud oma klassis eriti silmapaistev isiksus, tema potentsiaal sai ilmseks palju hiljem. Seega sel ajal, kui koolipinkides istujad üksteist kirjakestega pommitasid ja koolimaja taga asuvas pargis salasuitsetajad kogunesid, unistas ta printsist valgel hobusel. Loomulikult oli printsiks üks nende klassi säravamaid poisse. Aleksandra otsustas astuda hulljulge sammu, talle oma tunnetest kirjutada ja palus sõbrannal see kiri poisile edasi anda. Tänu Katrinile, kes postiljoniks olemast keeldus, pääses ta tookord häbisse langemisest.

Rumalusest loodud ­kannatused
Ülikooliajal tekkis Aleksandrale esimene austaja. See oli väga armas ja naljakas Sveni nimega poiss. Vaevalt kuueaastasena kooli läinuna oli ta neist kõigist paar aastat noorem. Sass ei suutnud teda tõsiselt võtta, kuid poisi tähelepanuavaldused äratasid temas naise. Ta tunnetas oma jõudu ja mängis Sveniga nagu kass hiirega. Paarist suudlusest kaugemale nende suhe ei jõudnud ja sellega paralleelselt kogus Aleksandra kogemusi suhtlemisest teiste noormeestega.
Sven sai sellest teada ja kadus tema elust. Selgus, et ta oli ülikooli eksternina lõpetanud – ilmselt ei soovinud andekas poiss temaga isegi loengutes kohtuda. Aleksandra mõistis, et oli talle üldiselt sümpaatset inimest haavanud, tahtis teda üles otsida ja vabandada, kuid häbenes seda teha. Paar korda kuulis ta Svenist oma kursusekaaslastelt – temast oli tõsiselt võetav teadlane saanud, kelle töid ka mujal maailmas hinnati ja tema elu kulges tõusujoones.
Aleksandra ohkas, sest tundis Svenile põhjustatud kannatuste pärast rinna sees taas unustatud piinlikkust ja kahetsustunnet torkamas. Veidi hiljem püüdis ta oma tunded välja lülitada ja endale ette kujutada, kas neil omavahel midagi tõsist oleks võinud tekkida, kui ta nii julmalt käitunud poleks? Ei, ütles ta endale kindlalt. Ma ei sobi professori naiseks, tema armastus minu vastu oleks nii või teisiti hukule määratud olnud. Ja pealegi pole ma enam see rumal tudengineiu, olen sõltumatu naine, kellel on omad, väljakujunenud väärtushinnangud. Mis saab meil ühist olla?
Aleksandra jätkas mälus kõigi oma tõsisemate ja vähem tõsisemate suhete lappamist. Margusel, kellega ta oma esimesel töökohal kohtus, on juba ammu perekond ja väike laps. Andreas oli juba siis abielus, kui nende suhe tekkis ja ta seda fakti tema eest meeleheitlikult varjata püüdis. Muuseas, ta oli valmis lahutama... Oli veel keegi Timo, tore noormees, kuid kohutavalt tüütu – ta käis talle juba tol ajal närvidele ja ilmselt ärritaks nüüd veelgi rohkem.
Sellega tema varasemate võitude ja kaotuste loetelu lõppeski. Vähemtähtsad persoonid jättis Aleksandra sellest nimekirjast välja. Kolmest järelejäänust tundus talle kõige meelepärasem „abielumees“ Andreas, kuigi valus oli meenutada, et ta teda petnud oli.
Aleksandra keskendus ja hakkas Andreast kirjeldama, tema omadusi oma tulevasele abikaasale üle kandes. Esiteks, kindlasti brünett. Tugevad, mehelikud näojooned. Võluv, julge ja otsustuskindel. Ambitsioonikas, sihikindel. Et armastaks ja austaks teda. Ja et nad teineteist mõistaksid. Aga kindlasti ei tohiks ta abielus olla!
Oma tulevase abikaasa modelleerimisega valmis saanud, pani Aleksandra hoolikalt kõik nõuded paberile kirja ning pani ümbrikusse, millele kirjutas: „Avada, kui oma armastust kohtan“.

Mees, kes võib olla õige
Sellest ajast on möödunud pool aastat. Kõik tema elus on olnud nagu varem. Aleksandra töötas, reedeti helistas emale, nädalavahetustel kohtus sõbrannadega. Üha meeleheitlikumalt oli tal tahmine oma peret luua, üha teravamalt tunnetas ta oma üksindust. Nagu oleks keegi nähtamatu taimeri üles keeranud, mis loeb lõpliku ja pöördumatu vanaduseni jäänud minuteid, tunde, nädalaid ja kuid. Ja siis keegi isegi ei vaata ta poole ning kogu tema praegused edusammud osutuvad asjatuteks ja kasutuks ajaraiskamiseks!
Aleksandra püüdis ausa ja avala pilguga silmitseda teda ümbritsevaid mehi, püüdes leida neis midagi oma ideaalile sarnanevat. Kuid kõik tema teel sattunud paljulubavad brünetid olid kas abielus või talle ebasümpaatsed. Hoolimata sellest uskus ta endiselt oma saatusesse ja talus vapralt kõiki tagasilööke.
Lõpuks jäi Aleksandra valik ühele varustusosakonna meeldivale noormehele peatuma. Esiteks, tema nimi oli Andreas! Teiseks oli noormees tumedajuukseline ja teda kavatseti varustusosakonna juhatajaks edutada. Seega vastas ta mõnedele omadustele täielikult. Jäi üle vaid temaga lähemalt tuttavaks saada ja kõik muu välja selgitada!
Oktoobrikuu keskpaiku sai Aleksandra teada, et Andreast kavatsetakse uue tarnijaga suhete loomiseks Vilniusesse lähetusse saata. Ta leidis koheselt usutava põhjuse end samuti sinna lähetada, organiseeris neile väljalennu ja saabumise samale päevale ning sama reisiga. Samuti peatuti Vilniuses ka ühes ja samas hotellis.
Aleksandra närveeris veidi mehe võrgutamisplaane koostades: „Niisiis, juba esimesel päeval ja näilikult sündsal ettekäändel ta õhtusöögile kutsuda! Mitte mingil juhul teda oma numbrisse lasta – muidu jääbki kõik „puhkuseromaaniks“. Maksimum paar kirglikku suudlust. Eks juba kohal olles ole aega ka ta käitumist jälgida...“
Nad olid Vilniuses juba keskpäevaks, väljusid lennujaamast ja istusid taksosse. Aleksandra naeratas mehele sõbralikult, viskas nalja ja flirtis temaga kergelt. Hotelli jõudmise ajaks oli Andreas juba tema võlude küüsi langenud ja võttis seetõttu ettepaneku koos õhtust süüa suurima heameelega vastu.
„Jookseme siis oma äriasju ajama ja kell seitse all restoranis kohtume,“ naeratas Aleksandra talle vallatult.
„Oleme kokku leppinud, ootan sind...“ vastas juba kindlalt püünisesse jäänud Andreas.
„Sa tundud olema kerge saak...“ mõtles Aleksandra ja oli isegi kergelt pettunud. Ja samas meenus rõhuv üksindustunne, mis teda viimasel ajal oli kummitanud ning ta võttis mõistuse pähe. Peaasi – ei tohi vajalikku häälestatust kaotada!

Eduka päeva plaaniline jätk
Ta päev möödus edukalt. Toimusid kõik planeeritud kohtumised ja, nagu alati, oli Aleksandra esitlusel suurepärane. Päeva lõpus sõitis ta hotelli tagasi väsinuna, kuid tundis, et oli oma tööülesannetega hästi hakkama saanud.
Vestibüüli sisendes märkas ta silmanurgast meeldiva välimusega noort meest, kes hotelli fuajee lauakese taga tugitoolis istus. Ta oli soliidsete meeste seltskonnas ja nad vestlesid sõbralikult kohvitassi juures. Mees tundus talle kuidagi tuttav olevat, kuid polnud aega peatuda ja teda lähemalt silmitseda ning Aleksandra kiirustas liftide juurde. Tal oli vaid poolt tundi enda üleslöömiseks aega, et Andreas õhtusöögi ajal oma ebamaise iluga lõplikult pahviks lüüa.
Aleksandra hilines kümme minutit. Ta kavaler ootas juba all ja jalutas liftide juures. Teda märgates naeratas ja tuli Aleksandrale vastu.
„Tead, ma hakkasin juba sinu järele igatsust tundma,“ ütles ta.
„Tead, mina ka,“ kordas Aleksandra talle samal toonil ja naeratas. Ta oli endaga väga rahul, sinine kleit, mille ta selleks õhtusöögiks spetsiaalselt kaasa oli võtnud, sobis talle suurepäraselt.
„Tore, et me siia koos sõitsime, kas pole? Elus on ikka kummalisi kokkusattumisi...“ ütles talle Andreas, kui nad restorani poole sammusid.
„Jah, sul on õigus,“ vastas talle Aleksandra ja mõtles endamisi: „Kui sa vaid teaksid, kuidas selliseid kokkusattumisi korraldatakse...“
Neile pakuti üksildases nurgas lauda kahele. Kõik vastas Aleksandra ootustele. Nüüd polnud Andreasel sellelt „laevalt“ enam kusagile pääsu. Nad tellisid mõlemad salati ja prae ja hakkasid õhtusööki oodates päevamuljeid vahetama. Õigemini jagas neid Andreas ja Aleksandra püüdis teda tähelepanelikult kuulata. Äkki kuulsid nad enda kõrval kellegi sõbralikku häält:
„Aleksandra, oled see tõesti sina?!“

Eliise Mäesalu

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar