horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Kethi Uibomägi: Ellu jäin ja kasvasin vapramaks kui kunagi varem

Kuidas sul 2020 aastal on läinud?
Nimetaksin 2020. aastat tormiliste muutuste perioodiks. Siia mahub absoluutselt kõike: suure­päraseid tööalaseid uusi alguseid, suhte algust, tohutut armastust, vanade pooleliolevate teemade lõpetamist ja parandamist nii tervises kui suhetes.

Oled Tuleproovi Anžoriga paar ja nüüd üle pika aja ka jälle kokku saanud. Kas armastuse leek veel hõõgub?
Ma olen hoitud, armastatud ja õnnelik. Armastuse leek mitte ainult ei hõõgu, vaid lausa põleb.

Koroonaaja tõttu pidite olema pea pool aastat lahus. Kuidas distant suhtele mõjus?
Kõik on enda peas ja suhtumises kinni, distantsist suhtes saab teha nii enda suurima vaenlase kui ka suurima kire elus hoidja. Saan ausalt öelda, et viis kuud on üsna pikk aeg, mil teadmatuses oma partnerit ootasin ja see polnud alati ­emotsionaalselt kerge.
Samas on see piisavalt pikk aeg mõistmaks ja analüüsimaks olemas­olevat suhet, kui see elas üle niisugused raputused nagu pikk eemalolek ja ainult videokõne teel suhtlemine, siis tuleme me kõigega toime.
Selle aja jooksul õppisime üksteist väga hästi inimestena tundma. Esimene roosamanna armumise mull läks üle ja sellest sai kasvada ­armastus.
Teinekord on just distantsilt pilt palju selgem kui igapäevaselt ninapidi koos veetes. Mu kaaslane on mulle suureks moraalseks toeks ja me pidasime vapralt vastu.

Kas eriolukord lõi ka sinu plaanid sassi?
Loomulikult lõi sassi. Terve maailma keeras see COVID-19 pea peale. Ühel hetkel olid kõik “planeeritud” tööalased projektid, mida olin tohutult palju endale võtnud ja tahtsin innustunult teha, päevapealt kadunud.
Ma kaotasin hetkega kogu oma sissetuleku. Samal ajal pidin saatma raske südamega enda kallima seitsme maa ja mere taha, teadmata ajaks. Üksinda toime tulema vaimselt kõigega.
Samuti ilmutasid end korralikult mind pikalt vaevanud seljahädad ja tervis lõi täielikult rivist välja. Kõike seda füüsilist ja vaimset valu ja segadust oli liiga palju. Loomulikult lööb see kogu elu pea peale ja ajab ikka harja ­punaseks.
Peale seda perioodi on selline tunne, et nüüd ma saan küll kõigega elus hakkama. Ellu jäin ja kasvasin vapramaks kui kunagi varem.

Mis aitas sul kohaneda olukorraga?
Kohanemine ilmselt ei ole minu jaoks parim sõna kirjeldamaks kogu seda perioodi. Pigem on see olukorra aksepteerimine ning kontrollitava kontrollimine.

Kui sa ei saa tööd teha, sest sul ei ole enam päevapealt tööd? Kuidas käitud?
Samas pani perspektiivi kõik selle, mis on mulle päriselt tähtis. Mina, kui karjerist ja tööhobune, sain aru, et töö pole asi, ega eesmärk, mille nimel elada. Oluline on see, mismoodi ma oma tööd teen ja mida ma siis teha tahan ja mis inimestega ja kuidas oma aega veedan.
Hakkasin hästi palju analüüsima, et mis suunas üldse edasi oleks mõistlik tegutseda ja kuidas ma saaksin ennast teistele inimestele päriselt kasulikuks teha.

Kuidas end vaimselt ja füüsiliselt vormis hoiad?
Vaimselt aitavad mind pikad vestlused kallimaga ja emaga. Me eestlased oleme pigem kinnise loomuga ja sissepoole - oma asju väga ei jaga ja sisemistest dialoogidest kellegagi ei aruta. Aga tuleb arutada ja tuleb lahti rääkida selle ühe- kahe olulise ja lähedase inimesega. See hoiab kaks jalga maa peal ja aitab enda mõtted perpektiivi seada. Julgelt tuleb rääkida sellest, mida mina tunnen, mida mina soovin, mida mina kardan ja mis mind takistab. Vaimne mentor ja abi kulub alati ära, sest tihti üksinda olles kipuvad mõtted aina sama rada käima ja mitte kuhugile jõudma.
Füüsilise poolega on nii, et olen tänaseks aru saanud, kui tähtis on tervis ja liikumine. Ja ma väga loodan ja soovin, et keegi ei pea läbi elama füüsilist valu või haigust, mis terve elu seisma paneb. Paraku seda tuleb elus ette, ka minul tuli ja vajasin operatsiooni, et suudaksin üldse tavapäraselt ­funktsioneerida. Alles siis, kui oled füüsilise jõu kaotanud, siis hakkad hindama selle olulisust.

Oled eluaeg kõvasti trenni teinud. Millest see inspiratsioon ja motivatsioon?
Ma pigem jään enda trenni tegemistega tagasihoidlikuks. On tõesti palju tublimaid ja järje­pidavamaid inimesi kui mina, mis puudutab eesmärgistatud trenni tegemist. Ma ei hakka endale lisa­stressi tekitama ei ühegi kaalunumbriga ega hullumeelse trennigraafikuga. Hetkel on mulle suurimaks motivaatoriks enesetunne - et mul oleks oma kehas kerge olla, et ma oleksin liikuv, painduv, nõtke. Tegin ära toidutalumatuse testi, millest selgunud vastustele tuginedes olen teinud muudatused ka enda toitumises.

Kuidas on töödega? Mis põnevad projektid on teoksil?
Mul on alanud kõige põnevam periood tööalastes projektides. Naljakas, kuidas minult on pärast La La Ladies bändi tegevuse lõpetamist alati küsitud, et nii, mis siis edasi? Nagu see oleks maailma lõpp.
Ma olen võtnud aega settimiseks ja mõtlemiseks, et mis suunas ma peaksin edasi liikuma. Sain COVID-kriisi ajal aru, et plaani mis sa plaanid, elu tuleb ja ikka teeb oma keerdkäigud sisse. Nii ka töödega.
Mul on tulemas uued tele­projektid, muusikalised algused ja veel uus ettevõtmine, nendest kõigest ma ei soovi ega taha enne rääkida, kui nad reaalsel kujul juba inimeste ees on. Ei tasu liiga palju suure suuga etteruttavalt asju välja kuulutada, vaid alles siis, kui need on tehtud, valmis, väljas ja ­avalikud.
Ma tahan end paigutada sellistesse tegemistesse, mis teistele ka kasu toovad. Mina ei ole lõpp­kokkuvõttes tähtis, vaid on olulised inimesed, kellele mu tööd lähevad, kas siis vaatamiseks, kuulamiseks või mingis muus vormis.

Kuidas oled läbi elu kulgenud ja milliseid valikuid teinud, et just sinna jõuda, kus praegu oled?
Ma olen alati teinud väga palju tööd. Ma ei karda teha rohkem kui nõutud ja veel rohkem kui küsitakse. Kulgemiseks ei saa minu tööalast edulugu nimetada. See on aastatepikkune, 14 aastat kestnud sihipärane, igapäevane tegevus iseenda unetundide ja tervise ja suhete arvelt. Lõpuks on nii, et üks töö ja kontakt viib teiseni ja hakkab varasemalt alla laotud vundamendist maja kerkima. Ma jään pigem tagasihoidlikuks ja ütlen, et minul on praeguseks loodud alles onnike. Et veel suuremaid projekte ette võtta, on vaja kasvada.
Just töös ja elukutse valikul ei olegi enam oluline lõplik eesmärk, vaid protsessis olemine ja ­inimeseks jäämine.
Tänutunne - kõikidele inimestele, kogemustele - ka negatiivsetele, et nad on aidanud mind ette­valmistada suuremateks ampsudeks elus.

Kas inimene on võimeline ­muutuma?
Inimene on nii võimas masin, et on absoluutselt kõigeks võimeline. Oleneb, mis on muutumise ajendiks. Muutus algab imepisikestest igapäevastest tegevustest ja muutustest ja uue harjumuse kujundamiseks kulub tavaliselt vähemalt 21 päeva.
Taha muutuda ja sa saad muutuda!
Ma ei vaata end iga päev peeglist ja kiitle seal ees, et oi küll ma olen tubli. Pigem ei adu ma enda edu üldse, ega ka seda, kui suure arenguhüppe ma olen inimesena ja professionaalina teinud. Minu jaoks on kõige olulisem see, kuidas ma ennast tunnen kogu selles virrvarris ja kuidas mu lähedased end tunnevad. See on minu enese­teostusest palju tähtsam.

Kui vaatad oma eakaaslastest naisi - mis on nende suurima mured ja kuidas saaks midagi paremaks teha? Sina tundud alati nii ­positiivne. Sul küll muresid pole.
Armastus ja veelkord armastus. Tohutu üksindus ja õige partneri otsingud. Vahet ei ole, mis erialal tegutsetakse, mis haridus on, mis on perekondlik taust või materiaalne seis, kõik tahavad olla armastatud ja hoitud. Ja ma näen, kuidas ikka otsitakse, ikka ei leita ja kuidagi suhetes on mingi vingerpuss sees. Naistele on vaja tähelepanu pühendada ja aega - see on kõik, mida nad vajavad. Ja kui see on olemas teeb naine, see jumalanna mehest tõelise kuninga. Päriselt ka teeb. Eesti naine on võimsa energiaga, teadvusega ja saab kõigega hakkama. Vaat vast sellest ­tekibki probleem, et me võiksime olla natukene hapramad ja õrnemad. Laskma naiselikul energial voolata, siis on kõrval mehe jaoks ruum naise jaoks olemas olla, sest meestele meeldib tohutult naist aidata. Kui mees aitab, siis tähendab, et armastab. ­Armastuse keel väljendub meie Eesti meestel rohkem tegevustes kui igapäevastes armuavaldustes. Seda tuleb lihtsalt teada ja naistel olla vahepeal õrnem ja abitum.

Kas Eesti on sinu meelest muutunud?
Saan rääkida ainult enda ümber olevatest inimestest ja sõpradest. Minu arvates on eestlane muutunud avatumaks ja teadlikumaks. Inimesed, kellega mina igapäevaselt lävin, on motiveeritud, lahked, armastavad, positiivsed, julged - ma usun väga sellesse, et ütle  millised on su sõbrad ja saad aru, missugune oled sina. Kokku­hoidmine ja mõistmine on väikese riigi eluspüsimise alustalaks ja mul on siiras rõõm selliste inimestega end ümbritseda. Usalda elu ja kontrolli kontrollitavat on minu Eesti ­inimeste igapäevane moto.

Mida peaks inimene tegema, et leida oma elu ülesanne ja elada oma unistust?
Esiteks julgus! Julge öelda, teha, panna iseennast proovile uutes olukordades ja valdkondades. See avab teinekord selliseid uksi, ­millest pole undki näinud.
Mina olen pärit täiesti tavalisest Eesti perekonnast, ema oli õpetaja ja isa traktorist. Sellise taustaga perekonnast ei usuks, et tuleb minu­sugune meelelahutuse tegutsev artist, kes leiab enda kutsumuse head meeleolu luues. Kõik on elus võimalik! Ma alustasin enda “karjääri” kõigepealt 12aastasena maasikapõllul ja siis juba 13. eluaastast töötasin suviti hotellis koristajana ja hiljem ettekandjana.
Ma olen töötanud lastega, noorte­keskuses, mänginud lastepidudel erinevaid tegelasi, koristanud ülikooli kõrvalt inimeste kodusid, et elatist teenida. Laulnud laevadel, töötanud restoranis ettekandjana, advokaadi­büroos assistendina, müünud Ameerikas raamatuid ja käivitanud erinevaid muusikalise loomega projekte ja tahtnud kogu aeg areneda.
Kõik see ladus hea pinnase, et pidada vastu ja nautida meelelahutusmaailma telgitagusteid ja magamata öödega ja pikkade proovigraafikuga esinemisi. On olnud kuid, kus mul on 30 päeva jooksul 36 esinemist ja peale seda olen veel jaksu ja rõõmu täis. Töökasvatus ja julgus iseenda potentsiaali avastada laob tugeva pinnase arusaamisest, mis on mulle sobivaim ja milles olen kõige osavam ja tugevam.
Meil kõigil on palju omadusi, milles me ei hiilga, minul ka, aga sellele ei maksa keskenduda iga päev, vaid keskenduda nendele omadustele, milles ma hea olen. Ja lava ja inimestega töötamine, teletöö mulle tohutult meeldib ja sobib. Kui leiad ameti või valdkonna, mille tegemine ei väsita ka peale intensiivset perioodi, vaid sütitab ja inspireerib, siis oled õiges valdkonnas.
Oluline on võtta ka aega maha. Seda olen õppinud alles viimase kahe aasta jooksul. Kõike ei saa ja pea alati tegema, tuleb endale ausalt otsa vaadata ja osata öelda mingitele projektidele ei.
Vot, ei ütlemine on eestlasele ilmselt keeruline, me oleme südamest nii lahked ja head ja tahame alati aidata, ka siis, kui endal ei ole energiat, aga ikka aitame. Ma nii usun meie inimestesse ja hea olemisse. See on ausalt maagia.
Üks kasulik mantra, mida endale öelda, “Mina armastan sind, sina armastad mind ja kõik saab olema hästi!”

Marta Roosipuu Fotod: Aivar Pärtel

0 kommentaari Lisa kommentaar