horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Kõige kummalisem kingitus

Kui palju või vähe teame me tegelikult inimestest enda ümber? Näiteks kolleegidest-koostööpartneritest? Lähem pilk võib kaasa tuua palju jahmatusi.

Perekond Roosveed, Kaur ja Rosalie, on väga kenad inimesed. Mees kuulub Eesti ärieliiti, naine on kena ja kodune, elab kaunist prouaelu ja tegeleb veidi heategevusega.
Mõlemaga suhtlemine on läbi aastate olnud meeldiv ja konstruktiivne. Oli seegi õhtu, mil arutelu töiste küsimuste üle päädis Kaur Roosvee ettepanekuga kolmekesi õhtusöögile minna.
Nende kodukontori lähedal Tallinna vanalinnas asub mõnus restoran ja sinna me suundusimegi. Rosalie lausa nii mugavalt, et kontsakingades, talvelõpujaheduse tõttu siiski naaritsakasukas üll.
Õhtusöök oli sama rõõmustav nagu kogu nendega suhtleminegi.
Kuna olin jätnud nende juurde ühe kausta, tundus lihtsaim lahendus nad pärast õhtusööki koju saata, et enesele kuuluv kätte saada.

Ootamatu kallaletung
See, nii rahulikult ja sümpaatselt kulgenud õhtu polnud mõeldud rahulikult lõp­pema. Lühikesel teekonnal restoranist Roosveede hubasesse koju tabas meid ootamatu ja ebameeldiv üllatus – meie tee sulgesid kolm ilmselgelt halbade kavatsustega noort meest.
Mida teha? Käsi haaras mobiiltelefoni järele, et politsei kutsuda, kuid see oli ilmselgelt halb mõte: aega oli liiga vähe ja kurikaelad liiga lähedal. Kas Kaur Roosvee suudab olukorra lahendada?
Vastus sellele küsimusele jäi saamata, sest korraga toimus midagi tõeliselt ebanormaalset. Kaunis ja naiselik Rosalie astus oma kõrgetest kontsakingadest välja ning heitis oma kalli naaritsakasuka siinkirjutaja kätele, mis selle otsekui unes kinni püüdsid. Korraks välgatas daami käes tema pisike õhtukäekott, enne kui nägin, mille Rosalie sealt võtnud oli – mingi kummalise eseme, mis kõige rohkem meenutas kaht pulka lühikese nööri otsas.
Ent veel enam üllatas mind Rosalie tegutsemine. Paar kiiret sammu ette ning väga kõrge jalatõste, mis ainsa löögiga lähimal seisnud pikal kurikaelal nina veriseks lõi. Viivuks paistis ka daami käes olnud kummaline vidin, kuid seda polnud enam kellegi peal kasutada – kolm pätti lidusid mööda kitsast munakivitänavat meist kaugemale.
Hetk hiljem oli tänav vaikne ja Rosalie käekott peitnud tolle kummalise löögirelva. Daam võttis oma kasuka ning siis sekkus tema alati nii galantne abikaasa – aitas naisele kasuka selga ning kummardus tänavalt oma naise eemale lükatud kingi võtma.
„Sukad untsus,” ütles Rosalie kingadesse astudes.
Mu jalad värisesid. Kolm pätti oli olnud ehmatav, kuid siiski nagu kuidagi loogiline – ikka leidub ju siinseal mõni kurikael, neist räägitakse krimiuudistes ning suvine vanalinn kirendab igal aastal hoiatussiltidest, mis manitsevad oma varal pilku peal pidama. Aga Rosalie... Tema oli mu tegelik jahmatus. Leebest ja vaiksest madam Roosveest poleks ma iial midagi sellist oodanud!
Jalad värisesid sedavõrd, et Kaur pakkus mulle džentelmenlikult käsivart. Ka mehe rahu hämmastas mind. Ta nagu polekski jahmunud, kui tema võluv abikaasa osutub löömafilmide kangelannaks – ja ilma igasuguse dublandita.

Verejäljed ja kohvilõhn
Vaikides jõudsime me Roosveede koju. „Vala külalisele üks pits ja selgita natuke olukorda,” ütles Rosalie ning vabandas oma lahkumise välja sellega, et vajab jalapesu ja uusi sukki. Alles nüüd märkasin, et tema vasakust jalast jäid maha verised jäljed. Läks veel hetk, enne kui taipasin – see veri pärines ligitikkuja ninast.
Õdusa surinaga tootis kohvimasin lõhnava joogi ning Kaur valas välja veelgi mõnusama lõhnaga konjaki. Rahu hakkas naasma, kuid segadus oli totaalne.
„Niisiis...” alustas mees vaikselt. „Rosaliele võlgnen ma oma elu ja seda mitte ühekordselt...”
Roosveede lugu algas eelmise sajandi üheksakümnendatel, kui Eestis tekkis uus ühiskonnakiht, nn uusrikkad. Üks neist oli toona ka Kaur Roosvee, kes proovis kätt nii suhkruvatinduses, pornoäris, metallibisnesis kui ka kinnisvaras. Kolm esimest on praeguseks minevik.
Kaur avastas endas ärialase ande – enamik ettevõetud sammudest tõid kaasa üha uut majanduslikku edu.
Paraku ka vaenlasi. Ning ühel päeval sai Kaur aru, et hull aeg vajab segaseid inimesi ning siirdus turvaäriga tegeleva sõbra juurde. Et nii ja naa, nüüd oleks vaja isikukaitset.

Vesilind ja Roosinupp
Nii astus tema ellu Rosalie, nooruke naine, kelle töökogemus piirdus poolpõrandaaluse eriväeväljaõppega ning keda tutvustati kui väga head ja konspiratiivset kaitsjat.
Kaurile see plaan meeldis – kena noor naine sobis hästi saatjaks ning püstirikas poissmees ei pea enam ka ühepäevaliblikatest kullakaevureid peletama.
Nii saatis Rosalie Kauri tema enamikel käikudel ning kõik Kauri sõbrad ja äripartnerid teadsid teda noore rikkuri pruudina. Vesilind ja Roosinupp, nii hakati neid kutsuma, mõlema nimed ju lausa kutsusid hüüdnimesid leiutama.
Turvafirma, kustkaudu Roosinupp tulnud oli, hiilgas professionaalsusega: keerulisemates olukorades kaasas Rosalie „grupi seltsimehi”, kellega ta pisikese raadiovastuvõtja teel suhtles ning kes Kaur Roosvee tulekuteel ja läbikäidavatel ruumidel märkamatult pilku peal hoidsid. Rosalie ise säras mehe kõrval tõelise daamina, ometi alati valmis astuma tema ette ja vastu võtma rünnaku.
Keskealise ärimehe silmad lähevad veidi veekalkvele, kui ta meenutab, kuidas Rosalie vajadusel tema kodus magas – alati õhukesel matil mehe magamistoa ukse ees. Iseenesest ju loogiline, kuid Kaur tunnistab, et tema jaoks oli see olukord enam kui keeruline.
Kaur Roosvee taipas vähem kui aastaga, et on kohanud oma elu ainsat tõelist armastust. „Kurat, see naine oli oma tööle ehk minu kaitsmisele vaata et rohkem pühendunud kui mina oma ärile,” meenutab mees.
Ent peagi taipas ta, et Rosaliele armastust avaldada pole ilmselt võimalik – naine vaatas temast lihtsalt läbi, otsides oma lummava pilguga mitte armastust, vaid võimalikku ohtu. Vaba aja veetis Rosalie kolleegidega, kes ilma ainsagi erandita olid kõik mehed ja sõjaväelased.
Noore Kaur Roosvee pilk peatus peeglis. Mees, keda ta seal nägi, oli kehvas vormis. Palju head sööki ja alkoholi ning null tundi treeningutel olid muutnud ta keha hoopis teistsuguseks kui olid nende meeste kehad, kelle seltsis Roosinupp oli siis, kui ta Vesilinnu heaks ei töötanud.

Ootamatud elupöörded
Kaur Roosvee elu hakkas muutuma. Mees pööras aina enam tähelepanu oma toidule ning leidis aega ka trenni minna. Kooli ajal oli ju ühtteist tehtud.
Vorm paranes. Ja mehe üllatuseks kadusid ka peavalud ja kummalised pisted rinnust, mida ta suure ärialase stressiga oli põhjendanud ning hulga konjaki või vahel isegi tibakese kokaiiniga vaigistada püüdnud.
Kokaiin lendas ajaloo prügikasti ja jäigi sinna. Ühest otsusest saati pole Roosvee käsi enam ainsagi narkot meenutava asja järele sirutunud. Alkoholitarbimine vähenes olulisel määral. Selgem pea tõi kaasa veel suurema äriedu ning vabanenud energia viis Kauri ülikooli, esimest korda tema elus.
Seni õppimist pigem põlastanud mees avastas ühtäkki, et ka akadeemilisel mõtlemisel on oma võlud ega peatunud enne kaht magistrikraadi. Raha võimaldas õppida just siis, kui see talle sobis ning võtta lisaks koolitust ka piiritagustest ülikoolidest.
Roosinupp püsis kindlalt Vesilinnu käevangus, ent Kaur ei suutnud nendevahelist nähtamatut barjääri ületada – hirm kaotada tähtsaim inimene oma elus oli liiga suur.
Lugu sai ootamatu ja valusa pöörde ühel ärikohtumisel Peterburis, kus Kaur Roosveed üritati tappa. Rosalie tegi, mida ta selles olukorras teha sai ning astus kuuli ette. Ainuvõimalikult nii, nagu tema ametiau ja väljaõpe nõudis.
Kuulisaamishetkel tulistas ka Roosinupp ning tappis palgamõrvari. Kaitsja oli osutunud professionaalsemaks kui ründaja. Rosalie jäi ellu, sest kuul tabas südame asemel õlga.
Haiglakoridoris tema palati ukse taga istudes otsustas Kaur – kas nüüd või ei iial. Ja astus sisse.
Naine vaatas talle voodist vastu, näost pea sama kahvatu nagu padi ta pea all.
„Anna andeks,” sosistas Rosalie. „Ma ei tegutsenud just väga konspiratiivselt... Ega sul pahandusi ei tule? Aja kõik minu kaela...”
Mitte sellest ei tahtnud Kaur rääkida, kuid õigeid sõnu nagu polnudki. Mees niheles jalalt jalale nagu koolipoiss.
„Vaata, Rosalie, seda, et, noh...” kokutas ta.
Naine vaatas teda pika ja väsinud pilguga: „Mu tööleping sai läbi, jah?” küsis ta.

Muutub aeg, muutuvad inimesed
Kauril võttis aega, enne kui ta abieluettepaneku tehtud sai. Rosaliel ei kulunud hetkegi mõtlemisaega selle tagasilükkamiseks.
„Mingit armu pärast kostile võtmist mulle vaja ei ole,” ütles ta ja keeras mehele selja. „Kui ma enam ei kõlba, ütle otse. Ma ei tea ju isegi, kas ma käe korralikult liikuma saan või mitte.”
Õde sisenes palatisse ja Kaur nihkus õnnetult välja. Ainus, mis ta Roosinupu heaks teha sai, oli dollaripaki abil naisele kuninglike paranemisvõimaluste tagamine. Eestis otsis Kaur Roosvee üles naise sõbrad. Noodsamad sitked mehed, kellega võrdlemine ta oma elu muutma oli pannud. Kontrast oli alles, kuid kaugelt väiksem kui varem, nentis Kaur endamisi. Ja... Lõppude-lõpuks oli ta ikkagi päris palju saavutanud, nii äris kui ka ülikoolis.
Naise sõprade Olegi ja Ivariga suheldes sai Kaur Rosaliest palju enam teada. Rasketest oludest tulnud neiu oli leidnud meestemaailmas endale kodu ja sõjaväesõprade näol perekonnaasenduse. Õnneks ei suhtunud tema sõbrad Roosveesse kui tööandjasse ja peikakandidaati üldse pahasti ning Oleg lubas lausa proovida Rosaliega rääkida ning isameest mängida.
„Kui ta terveks saab, on lootust. Kui ei saa... Ma ei usu, et ta end ellu jätab... Või vähemalt ei tule ta Eestisse tagasi,” arutles Ivar.
Kaur suhtles haiglaga ning pani kõigile südamele, et Rosalie peab saama parimat ravi kõigist võimalikest. Raviarsti prognoos oli julgustav. Juba nädal pärast õnnetust oli Rosalie proovinud haigla lähistel lasketiirus õhupüssi. Kauril jäi vaid oodata.
Eestisse jõudnud, otsis Rosalie ta ise üles, et haiglaravi finantseerimise eest tänada.
„Tahad sa kuuliarmiga turvanaist edasi pidada?” küsis naine otse, tegemata ainsatki vihjet nende haiglas toimunud vestlusele. Kas ta seda üldse mäletaski, seda Kaur ei teadnud.
„Ma tahan sinuga abielluda, jagada sinuga kogu oma elu ja kõike, mis seal sees on,” ütles mees kindlalt. „Ja ma tahan, et ma ei vajaks enam isikukaitset. Muutub aeg, muutuvad inimesed. Jään tegutsema valgesse ärisse, mul pole tahtmist ühel hetkel türmis istuda.”
„Oleg midagi rääkis jah,” märkis naine.
Tekkis pikk vaikus.
„Ma pole just sinu klassi naine,” märkis Rosalie viimaks.
„Sa oled minu naine,” ütles mees lihtsalt. „Just sina ise ja just sellisena, sellise tee ja sellise olemisega nagu sa oled. Sa tead minust kõike ja kui mina sulle kõlban...”
Rosalie astus tema juurde ja puudutas õrnalt sõrmega ta silmanurka. „Ma vist natuke usun meisse,” ütles ta.

Kingituseks oma element
Vesilinnu ja Roosinupu pulm ei üllatanud kedagi, neid peeti nagunii kindlaks paariks. Lapsi nad ei saanud, ehkki lootsid väga ja päriselt pole vist senimaani lootmast loobunud, lisandunud aastate kiuste.
Kaur jätkas äris ja tegi seda aina edukamalt ning rahvusvahelisemalt. Juba ammu teeb tema raha uut raha, kuid mees ei taha mingist rahulikust rantjee-elust kuuldagi.
Vaikelu ei meeldiks ka naisele. Rosalie käib viiel päeval seitsmest varahommikuti treeningutel ning suhtleb väljaspool mehega seonduvat endiselt vaid oma sõjaväelastest sõpradega.
„Tule vaikselt,” ütles Kaur mulle. „Lähme märkamatult tema toast mööda...”
Uks oli lahti ning Rosalie lobises kellegagi skaibis. Seljaga ukse poole oleva naise häälest kostus varjamatut rõõmu ja hoogu, vägagi erinevat tollest vaoshoitud proua abikaasast, keda senini tundnud olin. Uhkelt jutustas Rosalie, kuidas ta oli „objektile” jalaga näkku löönud ning kuidas vestluskaaslase kingitud „talismani” sedapuhku vaja ei läinudki.
Jah, see naine polnud hetkel seltskonnadaam, kuid kindlasti oli ta omas elemendis.
* * *
Kaur viipas mulle ja me naasime oma kohvide-konjakite juurde. Ootamatult helises mehe telefon. Kauri jutust aimus info, et raha on üle kantud ja et ta loodab, et ninaluu peatselt paraneb.
Kõne lõpetanud, tabas Kaur Roosvee mu jahmunud pilgu. Ta mõtles hetke ja ütles siis:
„Olgu, ma räägin ka oma viimase saladuse, kuid see peab mu naise eest varjule jääma. Elu on muutunud turvaliseks ning meie liiga soliidseteks...
Ma tean, et Rosalie vajab liigutamist ja tegutsemist ja... Aeg-ajalt maksan ma mõnele noorele poistebandele, et nad meile kallaletungi korraldaks ning Roosinupp kedagi ka väljaspool treeningsaali klobida saaks.”
See on vist küll kummastavaim viis armastatud naisele rõõmu teha, kuid... Vähemalt see toimib. Nagu ka Roosveede varjatud tahkudega, kuid siiski õnnelik abielu.

Helen Mandel

0 kommentaari Lisa kommentaar