horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Kingitus vanaemalt

Reete tõmbus vaistlikult uksest eemale, sest ­vahel oli mehel komme ootamatult ust paotada, et teda korraks juustest valusasti tirida.

„Jää vait, lits!“ röökis Paap läbi ukse.
Reete tõmbus vaistlikult uksest eemale, sest vahel oli mehel komme ootamatult ust paotada, et teda korraks juustest valusasti tirida.
„Lase mind välja!“ niutsatas naine.
Hääl oli ammuilma ära karjutud, aga sellest polnud nagunii mingit tolku. Paapu see ei kõigutanud. Viimastel kordadel oli Reete muutnud taktikat ja loobunud valjusid detsibelle kasutamast. Vaikne viha tundus mõjusam. Naine surus selja vastu seina ja vaatas aknast välja. Polnud tahtmist isegi nutta. Paneelsein oli külm ja muhklik, läbi õhukese odava pabertapeedi oli seda hästi tunda. Teel sõitsid autod, kõndisid inimesed. Vabad inimesed. Sellised, nagu tema ei olnud. Nagu tema ei olnud juba väga pikka aega. Mõeldamatu, et ta oli siin toas veetnud kaks nädalat. Seekord kestis vangistus iseäranis kaua.
Paap käis raskel sammul toast tuppa. Soontes möllas viha, sõrmed sulgusid kättemaksu himustavateks rusikateks. Paap oli suur mees. Suur nagu karu ja sama karvane ka. Kodukandis meenutati vahel seniajani lõõpimisi, kuidas ta noorpõlves purjuspäi talliukse paljakäsi pilbasteks oli virutanud. Puhtalt nalja pärast muidugi, ikka selleks, et enda vägevust demonstreerida. Siis oli ta kogenud teiste omasuguste tunnustust ja imetlustki, viimasel ajal aga jagus häid sõnu haruharva. Reete teda ei imetlenud, kaugel sellest. Kuna naine alatasa nii külm ja tunnustusega kitsi oli, otsustas Paap selle lõpuks temast jõuga välja kangutada.
Neetud eit, kirus Paap. Ei saa mulle sedagi rõõmu tehtud ja natuke ­alandlikku meelt ilmutatud! Küll sa veel anud! Aega on mul oodata küll. Naise alandamine ja karistamine pakkus mehele kõditavalt kibedat lõbu.

Piinarikas aastakümme
Reete teadis, kuidas Paap mõtles ja mida ootas. Koos elatud piinarikka aastakümnega tundma õpitud käitumismuster kordus mehe puhul ikka ja jälle, kuid naine keeldus seda teadmiseks võtmast. Mingi salaviha keelas tal alla andmast.
„Anna andeks!“ oleksid olnud need võlusõnad, mis ta hetkepealt toast oleks päästnud, kuid Reete oli kange. Vabandamine asjade pärast, mida ta polnud korda saatnud, ei tulnud talle mõttessegi.
Jonnakalt ajas ta lõua ette ja kõndis rähmase aknasilmani. Vanad pleekinud kardinad, kuivanud lillekimp vaasis, pesemata kohvikruus. Ehtne vangla. Siit, viiendalt korruselt, ei pääsenud kuhugi. Rõdu polnud ja akna oli Paap järjekordses kiusutujus niiviisi ümber ehitanud, et seda avada ja tänavalt kedagi appi karjuda ei saanud. Kuigi ega Reete selleni alandunud olekski. Pigem kannatas vaikides.
Ega toas esiotsa väga viga olnudki. Tööl Reete ei käinud, seega oli tal aega küllaga käes. Seda võis surnuks lüüa näiteks toanurgas kükitava tillukese tolmuse teleka vaatamisega. Midagi põnevat sealt enamasti ei tulnud, aga ajatäiteks sobis siiski. Kui Paap teisel pool ust parajasti ei möiranud ega sajatanud, võis naine magada. Seda Reete tegigi. Magas pikki unesid ja lasi Paabul enda vihas südamerahuga käärida. Viimasel ajal tundiski Reete end veidralt väsinuna, seega oli uni igati teretulnud pääsemisviis.
Elutoas põrnitses Paap suurt musta teleriekraani, viitsimata pildikasti tööle lülitada. Palju rohkem meeldis talle see film, mille nad kaks – Paap ja Reete –, ise olid loonud. See oli vähemasti päriselu, mitte mingi võlts väljamõeldis. Mõruvõitu küll, aga paremat polnud võtta kusagilt.
Poolik õllepudel vedeles käeulatuses, terve kuuspakk ootas külmkapis rüüpamisjärge, aga millegipärast ei tundnud mees hetkel alkoholi vastu tõmmet. Vanasti jõin rohkem, mõtles Paap nördinult. Siis oli ka elu ilusam. Lõbusam kindlasti. Pilk sih­tis kuldkollast kesvamärjukest, mis läbipaistvas klaaspudelis kutsuvalt vahutas ja tasapisi liisuma kippus. Võib-olla pärastpoole, andis ta endale lubaduse.

Võimust kantud armastus
Võim, enese maksmapanek. Paap ei teadnud, kas see on hea tunne, kuid eeldas, et varem või hiljem tekib kindlasti mingi rahulolu. Hetkel otsustas ta nautida sedagi vähest üleolekutunnet, mis tal õnnestus naise vangistamisega saavutada, kui hoor oli nii kitsi enamat andma.
Reetega olid neil asjad õige kiiresti viltu kiskunud. Millest või kuidas kõik alguse sai, seda mees ei teadnud ega olukorra üle juurelda viitsinudki. Reete oli ilus. Hoopis teistsugune kui teised külatüdrukud. Sale ja naiselik. Paabu pilk kleepus kärbsepaberina tema külge kinni.
Selle eide pean ma küll endale saama! teadis ta.
Ega see nii kerge olnudki. Reete ei ilmutanud mehe vastu mingit huvi. Endale omases kangekaelsuses Paap ei jätnud, käis ja piiras heledalakalist külatüdrukut nädalate kaupa, tõi sireleid ning varastas memmede aedadest sületäite viisi lõhnavaid pojenge, millest muist alles nupus, ning lõpuks andis Reete järele. Võib-olla lihtsalt selleks, et mees oma jauramise jätaks. Nii mõtles Paap hiljem. Õnneks mõtles ta harva, pigem eelistas tegutseda. Siis valitses ta mõtetes alati kord ja rahu. Paap teadis, et on igati tehtud poiss. Töökas ja hinnatud pottseppmeister. Haridust oli tal küll vähevõitu, aga ega see lugenud midagi. Oskused ning ehitusalane taip olid ikka need, mille eest linnavurled raha välja käisid. Paap arvas, et oskab ilusa kaminahju kinnisilmigi valmis ehitada. Miks mõnusalt kulgeva kooselu ülesehitamine ja hoidmine vastuoksa nõnda vaevaline ning tüütu tegevus oli, see kujutas endast juba hoopis teist ja üle jõu käivat teemat.

Piinatud, kuid mitte murtud
Kusagil eemal kolksatas miski. Reete ehmatas unest virgeks. Ruumis valitses hämarus, aga selles põhjapoolses toas oligi alati hämar. Naine oli hämarusega harjunud. Hämarus kattis kogu ta elu nagu tuhakirme, mis ka kraapides maha tulla ei tahtnud.
Siis kiiksatas uks ja hele valguskiir tungis tuppa. Päevapaiste pani Reete silmi kissitama.
„Võta süüa!“ lükkas mees taldriku üle läve.
Just nagu koerale, mõtles naine, aga samas oli tänulik, et mees teda päris nälga ei jätnud. Suuremat isu muidugi polnud, aga süüa tuli siiski. Kes teab, millal jälle saab.
Paap ei kiirustanud lahkuma. Seisis ukselävel ja paistis midagi ootavat. Reete ei taibanud, mida. Ta kloppis padjad selja taha kohevamaks ja otsis teise käega telekapulti. Tõotas tulla järjekordne pikk, nürivõitu õhtu.
„Sa siis ei kavatsegi vabandada?“ urises mees.
„Mille eest?“ ajas naine silmad suureks.
„Ära mängi lolli! Kus sa olid?“
„Ma olen kogu aeg siin olnud,“ vastas Reete jahedal, pilklikul häälel. „Nagu sa ei teaks.“
Rusikas raksas vastu uksepiita. Puit paindus ja murdus, nagu oleks tegu hapra plastmassiga. Reete võpatas korraks, kuid sisimas oli tal sügavalt ükskõik. Paap ilmutas vägivaldsust ainult siis, kui ta oli viimase piirini viidud. Praegu veel viimane piir ei olnud. Seega võis Reete rahulikult teleka mängima panna, mida ta ka tegi.
Mehe silmad vilksasid korraks teleriekraanile ja siis jälle tagasi naisele. Teise ükskõikne üleolek tegi ta närviliseks. „Kus sa olid tol kolmapäeval, kui sa telefoni vastu ei võtnud?“
Naine vaatas mehele vastu tahtmist otsa ja kehitas õlgu. Jõudis ta kõiki kordi mäletada, mil mees tema järgi luuras?
„Vasta, kuradi lits!“
Reete võttis veel ühe praekartuli. Sõrmed said hapukooreseks. Paap eelistas kõiki toite hapukoorega üle ujutada. Algul Reete jälestas seda kommet, hiljem harjus. Nagu kõige muugagi. „Küll ma ütleks, kui mäletaks!“ nähvas ta siis vastu. „Pealegi, mis tähtsust sel on?“
„Minu jaoks on!“ kõmatas mees. „Vägagi suur tähtsus! Kus sa hulgud?“
Vihastades muutusid ta silmad alati tillukesteks õelateks jäätükkideks.
Reete mälus ja tundis, kui vastik mees talle on. Kui vastik ja põlastusväärne ta alati tema jaoks olnud on. Nagu tükk tatti. Tõdemuse adumine sundis teda selga sirgu ajama ja jultunult vastu vaatama.
Mees märkas naise muutunud olekut ja reageeris endale omasel moel, vihaga. „Mis sa jõllitad, lits!“ kärkis ta, näost punane.
„Pole ma sulle mingi lits,“ nähvas naine vastu.
Paabu ärritamine polnud kuigi tark tegu, aga samas pakkus see naisele väikest viisi lõbu. Reete teadis, et mees ei oska teda murda ja allajäämistunne tegi Paabu alati maruvihaseks. Kuigi naiselikult nõrk, oli Reete alati olnud vaimselt tugevam ja, mis seal salata, ka arukam pool. Ülikool oli pesapunumistuhinas küll pooleli jäänud, aga muid diplomeid ja tunnistusi jagus sahtlipõhja omajagu. Nende nägemine ajas mehel alati närvi mustaks. See oli justkui näpuganäit tema enda harimatuse pihta, mida ta mitte kunagi ja mitte kellegi ees tunnistada ei tihanud.

Vangivalvuri hirmud
„Tule!“ haarati järgmisel päeval uneuimas Reetet käest.
Naine avas segaduses silmad.
Paap sikutas ta jõhkralt püsti ja lükkas vannitoa poole. „Sa haised!“
„Ise sa haised!“ ajas naine vastu ja koperdas vastumeelselt üle vannitoaläve.
Paap mürtsatas ukse kinni ja jäi selle taha valvesse. Vesi hakkas vanni pahisema.
Valvehetki polnud millegagi täita. Paap vihkas ootamist, aga naist üksipäini jätta ei julgenud. Paneb ajama, teadis ta. Kindla peale paneb. Ei saa lasta niisugusel asjal juhtuda. Kukub veel kaebama. Politseisse ta muidugi minna ei julge, selles oli Paap kindel. Korra läks, sai hiljem karistuseks sinise silma. Küllap püsib hoiatus meeles. Naised on ju nagu koerad, vajavad korralikku väljaõpet. Loomarisud, kellele tuleb tarkus piitsaga pähe peksta. Muidu kukuvad hulkuma ja kurat teab mida tegema. Lits ta juba on, kuigi ei tunnista.
Mees näppis tülpinult telefoni, aga pani selle õige varsti käest. Ta sõrmed olid suured ja töntsid, ei saanud tillukesele elektroonilisele klaviatuurile hästi pihta. Ikka kippusid valed tähed sisse lipsama. Mõttetu asjandus.
Aeg läks, ukseläve alt roomas Paabu sõõrmeisse imelikku magusat lõhna, mida naine vahel pikast plastpudelist vanni valada armastas. Paabule lõhn ei meeldinud, aga midagi ütlema ta ka ei hakanud. Vahel tundus talle, et Reete kasutab lõhna ainult kiusu pärast, et teda ärritada. Lõpuks sai mehel ootamisest kõrini. Ta tõusis ja prõmatas rusikaga uksele.
„Tee siva, kurat võtaks, ma ei jaksa siin enam passida!“
Teiselt poolt ei kostnud kippu ega kõppu. Paap istus tagasi toolile ja ootas veel veidike. Siis prõmmis uuesti. Ikka vaikus. Paabu meelest oli see imelik. Ta lõgistas ukselingi kallal, aga see ei andnud survele järele.
„Tule välja, põrguhoor!“ karjus Paap. See, et naine end kättemaksuks ära võib uputada, turgatas talle alles nüüd pähe.
Vaikus.
Lõpuks murdis mees jõuga ukse maha ja paiskus vannituppa. Ruum oli täis piimjat auru, nii et esiotsa ei näinud ta midagi. Siis kerkis vannist valge vahu seest blond märg peanupp, mis vaatas imestunult tema suunas.
„Neid lõhutud asju saab meil kodus juba liiga palju,“ venitas Reete kuival ükskõiksel häälel, tõusis vahuveest ja hakkas end kuivatama.

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar