horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Kirgede kupeed

Aegadest, mil turismirongidega mööda Nõukogude Liitu seigeldi, on möödas juba palju aastaid. Aga on seiklusi, mida mehed unustada ei suuda...

„Jürka, vaata seda pilti! Siin me oleme  kõik neljakesi: sina ja Sveta, mina ja Ljuba...”
Rein on juba kolmanda albumi kätte võtnud ja veab sõrme ühelt pildilt ning näolt teisele. Valab siis klaasid uuesti Moskva viina täis, rüüpab kupeest kunagi kaasa­võetud mustriliste metalläärisega klaasist teed ja jätkab: „Kas mäletad, mis selle Balti manufaktuuri kuduja nimi oli, kellele oli Jumal nii suured rinnad andnud nagu tavaliselt  kolmele  naisele kokku? Muidugi! See oli ju Anja viiendast kupeest. Mäletan, kuidas ta iga meie orgasmi järel rõhutas, et tema soontes  voolab  viie rahvuse  keevaline segaveri. Tõesti... Ega tema kirge pole senini suutnud keegi ületada. Näe, siin ta ongi oma hiigelbüstiga kuskil raudteejaamas purskkaevu taustal. Ja siin...”
Reinu ja Jüri nostalgiline mälestusteõhtu turismirongide tegutsemise kolmekümne viiendal aastapäeval kogus aina uusi emotsioone.  Mis seal küll ei juhtunud!                                      
„Tähelepanu, tähelepanu, vnimanije, vnimanije! Turismirong Tallinn-Irkutsk väljub kolmandalt teelt kümne minuti pärast!“
Viimased kallistused ja hüvasti­jätusoovid mahajääjatele. „Lea! Ära sa unusta, et emis Maali hakkab paari päeva pärast poegima. Sakuta karjak Vitjat, et ta ei unustaks laost jahu lauta toomast. Ta näeb ju harva selget päeva! Vello ja Mari! Kuulake isa sõna ja õppige hästi.
„Mis sa meile sealt Siberist tood?” kilkavad lapsed vastuseks ja lehvitavad emmele, kes vaguniakna ülemisest pilust püüab viimaseid õpetussõnu jagada.
Keegi jookseb veel jaamast rongi poole, et lahkujatele kotitäit rasva­pirukaid kaasa anda. Pikk-pikk rong, mille vagunid meenutavad  soolikast juppideks tükeldatud ja kokku seotud  jõuluvorsti, hakkas äkki rataste liikudes krigisema. Vagunid haarasid kolinal üksteise sabast kinni ning raudruun nõksatas tasapisi kiirust kogudes kohalt. Peagi kadus roheline ussimoodustis  Lilleküla  kurvi taha jättes lahkumismärgiks vaid rongi sabavagunis kumava punase tule.

Oh laule, oh mälestusi...
„Ei mäletagi enam mitme turismi­rongiga ma instruktori ametis sellel suurel kodumaal ringi tuuritasin aga kümne aasta jooksul tuli neid reise ikka üsna palju,” meenutas Jüri ja rüüpas klaasist lonksukese kangemat, haugates sakummiks peale leiba ja heeringat.
„Tagantjärele vaadates oli see  elu seiklusrikkam periood. Elasime nagu kuninga kassid, iga kulturnik  oma kupees. Lükkasime raadiosõlmest  meeleolukaid lauludega kassetid peale, tegime viktoriine ja muid lustlikke ajaviitemänge ning lõime meeleolu, et rahvas saaks paariks nädalaks oma kodumured unustada ning  hingesoppidese värskeid elamusi tuua. Esimeste reisipäevade hommikuid alustasin sageli Oleg Melniku hoogsa lauluga “Ra-ta-taa“.  Siis tulid: Tarmo Pihlapi „Alice“ ja Ivo Linna ja Apelsini “­Krokodilli rock“. Pärast õhtusööki ketrasin kassette, kus peal “Jaak Joala“ Öö Chicagos“, Anne Veski “Roosiaia kuninganna“, Boris Lehtlaane „Vanas rataslaevas“. Kui kupeedes hakkas käima vilkam seltsielu, panin peale “Besame Mucho,“ „Siis kui algas kõik” ja „Ringi käib laul“.
„Mina olin siis poissmees,” meenutab ka Rein ja kõigile vallatustele valla. Rongiseltskonnad olid meil reisiti üsnagi erinevad ja kirjumast kirjumad. Oli vagunitäis eesrindlikke manufaktuuri kudujaid, oli majaehituskombinaadi maalrite brigaadide sotsialistliku võistluse võitjaid. Ühestki rongist ei puudunud rõõmsad ja rahulikud maa­inimesed, kolhooside ja sovhooside ametiühingu soovitustega karjatalitajad, agronoomid, zootehnikud, brigadirid ja kontorinäitsikud. Rongis moodustus juba paari päevaga sõbralik pere ja kellelegi ei tulnud pähe tõmmata punaseid jooni reisijate rahvuse või sotsiaalse päritolu vahel. Tavaliselt olid kupeekaaslased juba varem tuttavad, sest suured ettevõtted  saatsid ­reisile terve vagunitäie rahvast.

Vana arm ei roosteta
Kes juba üksteist tundsid, need tavaliselt üksteise vastu rongis suuremat huvi ei ilmutanud, erandid  välja arvatud. Kui näiteks zoo­tehnik Tõnu oli juba ammu sisse võetud majandi loomaarstist ­Sirjest ning nende vahel oli tuli tuha all hõõgunud juba EPA ajast alates, lõi see siin uuesti palavalt lõkkele ja andis  uue hingamise nagu vabadus lindudele, keda oli puurist välja lastud. Kodustes oludes ei tulnud selline lähedus kõne allagi,sest mõlemad olid abielus ja lastega perekonna­inimesed. Küla kurjad silmad ja kulujutud oleksid neid kiiresti hävitanud. Siin aga said Tönu ja Sirje omale  kohad ühisese kupeesse, kuhu Tõnu smuugeldas naabriteks Narvast pulmareisile tulnud  noore abielupaari, kel oli teineteisega niipalju tegemist, et nad naabrite vastu kõige vähematki huvi ei ­ilmutanud.
Tõsi, šampus avati ja  tutvumis­napsud võeti muidugi koos ära ja kolhoositar Sirje oskas jätta seltskonnale sellise mulje, et nad ongi Tõnuga juba vana abielupaar. Natuke keeruline oli muidugi sellist eraldatust ära seletada oma kolhoosi­rahva põhigrupile, kes järgmises vagumis platseerus, kuid Tõnu püüdis seda põhjendada kupeesid komplekteerinud vagunisaatja põikpäisusega. Õnneks viibis ka Narva noorpaar pikad õhtud restoranvagunis ning Tõnu ja Sirje armastus võis loita kirgede kupees  ilma segamata  südaööni. Kui veel rongi rataste mürinast kostis  krapist läbi Reet ja Ivo Linna „Sind valinud ma“ ja Heidi Tamme „Õnne tipul, oli mõlemaile selge, et vana arm ei roosteta.

Ootamatu uus kirg
Turismirongi kulturnikud Jüri ja Rein tegid esimestel õhtuti visiite oma vanadele tuttavatele: rongi­brigadir Svetlanale ja vaguni­saatja Tanjale. Poistel oli reisile kaasa võetud terve kast Vana Tallinnat, kastitäis Kalevi kommikarpe ja Tallinna kilusid. Siit jätkus provianti reisil tekkivatele uutele sõpradele ja meelitusteks neiukestele. Rongi perenaistel oli aga kupee lae ­alusesse õõnsusesse  peidetud alati paar pudelit Sovetskoe Sampanskojet, mis „vanakesega“ kokku segades võis  viia paarikese seitsmendasse taevasse. Ei puudunud ka sakumm – Tanjuša  vana­ema tehtud  imemaitsvad   konserv­kurgid, ilma milleta üksi mehepoeg stolitšnajat lahti ei korgi.  
Poistele meeldis, et slaavitaridega suheldes ei pidanud nende ärarääkimiseks pikki ja mesimagusaid udujutte puhuma, vaid naised teadsid oma kohta päikese all ning järgnesid südame soovil ilma pirtsutamata looduse ürgsele kutsele. Noor­mehed käisid Svetal ja Tanjal külas ikka õhtuti, kuid kui jaamavahed liiga pikaks osutusid ja kihk tahtis mõistuse võtta, koputati naiste kupeede ustele ka keset päeva.
Siis aga lõi välk sisse. Poisid istusid kahekesi restoranvagunis ja pidasid Reinu sünnipäeva. Kõrvallauda tulid aga kaks tumedapealist slaavitari. Ühe tütarlapse eriliselt ettetungivalt rinnapartiilt ei saanud Rein enam silmi ära ja kõik varem toimunu jäi unustusse.
Neidudega tutvumine käis kiiresti. Kõlasid õnnesoovitoostid, kaunitarid võtsid üles õrnahäälse  romantilise vene romansi.
„Tulge meile külla, kuulame ka Pugatsovat ja Georg Otsa!“ Algul oldi neljakesi ühes raadiosõlme kupees, siis jaguneti paaridesse. Šampanjakorgid paukusid ja Vana Tallinnaga ühte valatuna viis see  Anjuta seitsmendasse taevasse. Paari kiire liigutusega vabastas ta end nööbitavast kittelkleidist, rinna­hoidjast ning püksikutest ning ronis ahvi kiirusega kupee teisele korrusele. Rein ei saanud alul neiu mõttest aru ja jäi kupee ukse ette nõutult ootama. Pikakasvuline Anjuta aga kükitas küürutades joogaasendis, surus jalatallad vastu kupee­seina ning viskus konna kombel koibi sirutades risti­suunas vastasoleva magamiskoha suunas, lüües küüned tugevasti selle madratsi sisse. Neiu paljas rind jäi rippuma täpselt kahe lavatsi vahelisse avasse. Kui naine nüüd jalgu pisut seinast eemale tõukas, ilmus nähtavale ka Anjuta  süsimusta karvaga palistatud paradiisivärav. Sellist etendust nägi Rein elus esmakordselt ja see võttis ta tummaks.        
„Kallike! No, mida sa seal venitad, asu asja juurde!” hõikas neiu.
Laiades abieluvoodites armatsejad ei pruugi mõista, mida saab pakkuda seks kitsukeses vagunikupees, kuid nad unustavad, et just uudsuse võlul on kahe keha ühtimisel  eriline osa. Madratsid laotati kupee põrandale laiali ja ­pühenduti teineteisele ennast säästmata.
“Mamotška, ne mogu,“kõlas aeg-ajalt Anjuta iharusest ulguv karjatus vaheldumisi Reinu oietega. Siis lendas kupeelakke viimane šampuse­kork ja end oimetuks pumbanud Rein jäi norinal Anjuta mäerinnatisele magama. Rong aga kihutas tuhatnelja vagunite kolksudes  Baikali poole, tegemata välja, mida tema õõnsustes korda saadeti.

Mati Lootus

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar