Kiri elust: Lapselapse kasvatamisel olen küpsem ema
Tere, Eve!
Oli rõõm Su kirja saada ja lugeda, aga vastamine on juba aega võtnud. Ikka on tegemisi, mis nagu aja ära võtavad, aga ükski ei vabanda venitamist.
Põhiline, mul on hea meel, et Sa oma poja üle õnnelik oled. See on ju kõige tähtsam. Aga sõbra ja tema ema kohta pole meie Sinuga vist pädevad otsustama. Usaldus ilmutab end vahel ootamatult, see ei tule alati tellimise peale.
Nüüd aga, armas sõbratar, räägin mina Sulle meie pere loo, mis on samuti üpris keeruline.
Minu poeg on küll hetero, aga probleeme on ka temal tekkinud ja oli aeg, kus ma teda hästi ei mõistnud.
Koolis oli Raivo keskmine poiss, aga tüdrukute hulgas hinnatud kui spordi- ja pillipoiss. Keskkooli lõpuklassis oli silmarõõm leitud, asi arenes silmadest kiiresti kaugemale ning varsti pärast lõpupidu said ka pulmad peetud.
Muidugi oleksin tahtnud, et nad õppima läheksid,aga minia eelistas emaks saada. Püüdsin neid ka omaltpoolt aidata, aga varsti selgus, et meie Lõuna-Eesti tööturg jääb liiga kitsaks, et peret ülal pidada. Erialast tööd oleks leidnud, palgad aga olid tibatillukesed. Nii valiski Raivo paljude teiste mehepoegade poolt järeleproovitud tee – läks Soome bussijuhiks. Algul sujus kõik kenasti, raha tõi mõneks ajaks õnne õuele.
Mõne aja pärast aga tunded jahenesid, minia leidis ikka aeg-ajalt põhjusi, et mulle lapselast tuua. Olin selle üle muidugi rõõmus, aga üha sagedamini tuli last hoida ka öösel, minial oli küll ühe-, küll teistsuguseid tegemisi maakonnakeskuses. Meie väikeses külakeses aga levisid jutud kiiresti ja nii kuulsin peagi, et miniat on erinevates seltskondades pidutsemas nähtud. Tekkisid austajad ja tekkis armastus alkoholi vastu. Võib-olla oli seda varemgi, kes mulle kõike räägib...
Muretsesin oma poja pärast, aga tuli välja, et ka tema ellu oli Soome reisidelt tekkinud tütarlaps, kes muutus tema jaoks järjest tähtsamaks. Minia süüdistas küll Raivot, nõudis endale last ja korterit ja suuri alimente – et „sul ju väljamaal raha jalaga segada“.
Nii nende elud lahku läksidki, aga pojapoeg jäi aja jooksul üha enam minu lapseks. Kuigi ma käisin ka raamatukogus tööl, oli tal minu juurde alati võimalus tulla, raamatuid lugeda ja joonistada, kodus aga oli mul alati tema jaoks aega.
Ilusat suve jätku! Kallistan!
Maie
Jätkub ajakirjas Saatus&Saladused...