horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Kiri halvale töökaaslasele

See on kiri sulle. Inimesele, kellega ma kõigist püüdlustest hoolimata normaalselt läbi saama ei hakanudki.

Tere! Mul pole raske sulle seda kirja kirjutada, kuna mõttes olen seda niigi palju kordi teinud. Pelgalt viisakusest jätnud ütlemata hulk kibedaid sõnu, lihtsalt seetõttu, et omavahel kas või näiliselt talutavalt läbi saada. See läks meil õnneks. Kuid millise hinnaga!Ilmselt poleks ma neidki mõtteid eales avaldanud, kui töötaksime veel koos. Õnneks mängis saatus mulle kätte sellised kaardid, et me ei pea enam eales kohtuma. Ma ei tunne ennast üldse nõrga ja arana, kes suudab oma pahameelt ja nördimust välja näidata ainult tagaselja, vaid lihtsalt kui inimene, kes on lõpuks koletise küüsist pääsenud ja võib kergendatult hingata. Õhku, valgust ja päikest on korraga nii palju! Ma elan ja hingan jälle! Milline õnn!

Igapäevane kannatus
Kui mõtlen tagasi neile pikkadele koos veedetud tööaastatele, jääb mulle kõige juures ilmselt igavesti mõistatuseks, mis põhjusel sa üldse käitusid minuga nii, nagu sa käitusid.
Su elu on majanduslikult kindlustatud. Töötad asutuses, kuhu oled ajapikku hästi sisse sulandunud. Juba see fakt annab iseenesest lisaenesekindluse inimeste ja olukordade suhtes, mida minul, alles tulnuna, mõistagi, olla ei saanud. Selles suhtes jäi üle loota sulle.
Sinu ülesanne oli olla mu parem käsi, mind aidata, toetada, kuid sa ei teinud seda õieti mitte kunagi. Me polnud meeskond, mitte mingil juhul, kuigi ainult niimoodi saigi töö laitmatult sujuda. Viibisime päevad läbi teineteise seltskonnas, töötades ühise eesmärgi nimel, kuid kumbki tegutses omaette ja ma teadsin, et ma ei saa mitte kunagi sinu peale loota. Ainus, mida ma sain, oli hirm sinu tujude ees, ületamatu ebamugavustunne viibida sinuga päevast päeva koos ühes ruumis ja mõelda sobivatele lausetele, mida sobiks sinuga suheldes valutult käiku lasta. Meil polnud ühiseid teemasid. Isegi lihtsast igapäevaelust sinuga rääkida oli võõras ja vale. Me elud ei haakunud mitte ühtegi kanti pidi. Argipäev koos sinuga kujutas endast igapäevast kannatust.
Muidugi oleksin võinud olla palju resoluutsem, jagada sulle korraldusi ja nõuda nende täitmist, kuid inimesena, töökaaslasena, olen selleks liiga viisakas, et jõumeetodil olukordi lahendada. Lootsin heatahtlikkusele, mõistvusele, meeskonnatunnetusele, aga see ei töötanud sinu puhul mitte kunagi. Sa kuuletusid ainult siis, kui sulle sirgjooneliselt ja otsekoheselt peale hüpati. Pugesid ja muutusid ülevoolavalt võltssõbralikuks, nagu oleks jõumeetod ja jäik enesekehtestus ainus viis sinuga läbi saada. Kuid tõepoolest, nõnda ma ennast maksma panna ei tahtnud.

Õhk mürki täis
Olin paindlik, kuulasin enamasti ära su sapise maailmanägemuse või mõne pillatud vaenuliku märkuse, soovimata mitte mingi hinna eest muutuda sarnaseks õelaks tagarääkijaks. Seetõttu olingi ühises meeskonnas nii üksi, sest keeldusin olemast halb, negatiivne klatšimoor, kes näeb kõikjal vaid halba. Ma ei soovinud ennast samale lainele paigutada, see lihtsalt ei ole mina! Miski minus tõrkus vastu tulemast säherdusele kurjusele, mida sinust hoovas.
Kõige hullemad olid need päevad, mil miski oli sulle sedavõrd vastukarva käinud, et püsisid pikki tunde tõredalt vait. Õhus heljuvat mürki võis lausa käega kombata, selle sisse lämbuda. Sa täitsid tuimalt ja rutiinselt vaid enda töökohustusi, nägemata enda kõrval mind kui inimest, mind kui paarilist, mind kui meeskonnaliiget. Ametis, kus tuleb palju suhelda, läbi rääkida, selgitada, toetuda meeskonnatööle, oli see sulaselge piin. Üritasin üksi hakkama saada, rabelesin meeleheitlikult ja ennast säästmata, lugesin minuteid ning tunde, mil pääsen sinust eemale. Ilma konfliktita veedetud päev oli minu jaoks kordaläinud päev. Koju jõudes olin energiast sedavõrd tühi, et heitsin enamasti magama, et pisutki taastuda.
Piinlik oleks olnud sinu peale kaebama minna. Ma ei ole kaebleja ja ma tõesti ei tahtnud. See tundunuks kuidagi… kohatu. Lootsin, et ajapikku asjad paranevad. Laabuvad. Nii ei juhtunud. Nii ei juhtunud mitte kunagi. Mina koos sinuga… me lihtsalt kulgesime nagu kaks vabakäigul vangi ühest rõõmutust päevast teise ja alati oli argipäev nii hall, piinav, talumatu, suisa füüsiliselt valulik. Tegin näo, et kõik on korras. Olin alati lahke, sõbralik. Sest ma olengi lahke ja sõbralik. Vastutulelik. Suurepärane meeskonnatöötaja, mõistev, salliv, südamlik ja meeldiv ini­mene. Inimene, kes on võimeline praktiliselt igaühega ühist keelt leidma. Kuid mitte sinuga! Võib-olla oli kogu mu lahkus ja suuremeelsus sinu puhul hoopis minu puuduseks, mitte eeliseks. Mida aeg edasi, seda enam mulle nii näis ja lõpuks sosistas üks sõbranna mulle täpselt sama mõtte kõrva. Ma oleksin pidanud olema jäik ja karm, isegi ülekohtune ja hoolimatu, nii oleksin saanud sinust laitmatu alluva.

Kõik sõnad tundusid valed
Kummaline, et kuigi pean ennast jutukaks inimeseks, ei olnud mul sinuga eales millestki rääkida. Kõik sõnad tundusid valed. Kõik, mis sind huvitas, jättis mind külmaks ja vastupidi. Mind ei huvitanud ükski sinu hobi ega tegemine. Kõik oli nii pinnapealne, kulges ainult hoolikalt välja mõõdetud pinnal, millest sügavamale laskuda polnud luba.
Võib-olla oli sinulgi raske. Võib-olla käitusin mõnes olukorras sulle mõistmatult. Võib-olla elasid sa oma pereelus üle midagi, millest mul polnud õrna aimugi. Siiski, mulle omaselt andsin korduvalt märku, et minuga võib rääkida, mind võib usaldada, mulle võib toetuda. Enamasti tavatsesidki inimesed minusse niiviisi suhtuda ja ma olen sellega harjunud. Olen alati olnud hea kuulaja ja vajadusel nõuandja. Sa ei kasutanud mitte kunagi seda võimalust. Sa ei võtnud lõpuni mind omaks. Mispärast küll, ma ei tea. Võib-olla sulle mingi ainuomane kiiks. See kõik tegi kogu meievahelise ainult raskemaks. Võib-olla ei tahtnud sa ennast minu ees näidata nõrgana. See oli mulle nii arusaamatu ja absoluutselt ebavajalik.
Siiski, me jäime lõpuni viisakaks. Võib-olla oligi see ainus, mida suutsime. Jääda pealtnäha viisakaks, konfliktituks, kuigi sisemusse jäi möllama sadu torme ja orkaane, väljaütlemata sõnu, lahendamata olukordi. Jah, eelkõige neid viimaseid, mis torkisid mind alatasa nagu okkad.
Muidugi, eks töö oli enamasti emotsionaalselt üpris pingeline, nõudis meilt mõlemalt palju. Ilmselt olid sellest kõigest, sellest igapäevasest rutiinist surmani tüdinud. Tülpimus tuli sinuga meie ühisesse argipäeva kaasa, tilpnes sinuga igapäevaselt kaasas nagu määrdunud prügikott. Sa ei võtnud ka ise midagi ette, et oma elu talutavamaks muuta, kasvõi töökohta vahetada, kui see sulle sedavõrd närvidele käis, et takistas normaalset lävimist. Ainus vahend oli tujutsemine, inimeste tagarääkimine, õelutsemine, nähvamine. Elasin pikki aastaid selles mürgises õhkkonnas, läbinisti stressis ja kannatav, pikapeale ka haigustele aldis. Võib-olla polnud sul aimugi, et tegid mu elu sedavõrd põrgulikuks, et kaotasin töö vastu igasuguse huvi.

Sinu kunagine töökaaslane
Berta

Jätkub ajakirjas...

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
james evans 01.08.2018 02:34
Oleme rahvusvaheline laenupank, anname laenud üksikisikutele ja ettevõtetele Lähis-Idas, Aasias, Euroopas ja Põhja-Aafrikas. Pakume laenu liike nagu isiklik laen, äri- / investeerimislaen, auto laen, võlgade konsolideerimise laen ja õppelaen 18 aastastele ja vanematele. anname välja laenud vähemalt 5000 USA dollarit, mille tagasimaksetähtaeg on 1 aasta kuni 25 aastat. huvitatud peaksid võtma meiega ühendust e-posti aadressi @ heartlandfingrp@gmail.com või WhatsAafi kaudu numbri järgi: +1 (202) 922-8783