horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Kiri Sinule

Terekäsi sellele kaugele ja kallile, kelle jalajäljed aeg on ammu tolmuks muutnud.

Hei, Sina...
Üle aegade kõlab mu hääl kahtlemata pisut käheda ja kohmakana, nagu oleksin rääkimisest juba võõrduda jõudnud. Ilmselt jääb mu mõte pärast seda esimese hooga välja paisatud võltsi reipusepuhangut toppama ja nõnda ma ei teagi, mida veel lisada.
Sõnu, millega Sind üle külvata, leiaksin piisavalt palju, kuid kas üldse on mõtet nende rõhuvat raskust Su õlgadele asetada? Seda enam, et mul pole aimugi, kuidas neile reageeriksid. Jaheda viisakuse, ebamäärase rõõmu, kärsituse või kohmetusega? Vaikimine on teinekord märksa kõnekam, seda eelkõige neile, kes vaikust lugeda oskavad. Kas Sina oskad veel? Mul pole isegi aimu.
Vahepealse mööda libisenud aja olen täitnud illusioonidega, enamjaolt küll petlikega, nagu väga hästi tean. Meelitanud end mõtetega, mille pealkiri võiks kõlada „Mis oleks olnud siis, kui…“ Samas, mis siis ikka oleks olnud? Varem või hiljem saabub igasse suhtesse, ka kõige laitmatumalt toimivasse, argipäev. Paradoksaalsel moel jääb ahvatlevaks ikka see, milleni sõrmed ei küündi.
Tõtt-öelda pole ma enam väga ammu tahtnud kellelegi niimoodi avameelselt kirjutada. Selleks justkui pole enam motivatsiooni, põhjust ega viitsimist. Inimeste mõttemaailmad on üha enam muutunud privaatseks traataiaga piiratud eramaadeks, kuhu võhivõõraid tallama ja ringi luusima ei taheta.

Niisiis, tere. Nagu viisakatel inimestel kombeks lausuda, et end suhtlema häälestada. Vaikus meie vahel on veninud hiigelpikaks nagu maas vedelev ja keerdu läinud porine köis.
Kuigi mitte nõnda ei tavatse ma Sind mäletada. Pigem loob mu kujutlusvõime võrdluse pika, sirge ja sireda männipuuga. Mulle on alati meeldinud männimetsades. Puude majesteetlik sihvakus, taldade all krabisev okkapuru, õhus heljuv värske metsalõhn, rahustav rohelus ja vaigust nõrguvate tüvede vahel mänglev päikesevalgus. Olen mõnikord taskupõhjas paar käbi kaasa toonud ja elutoa klaaskaussi poetanud, et siis hiljem kuulatada, kuidas need soojuse ja valguse mõjul usaldavalt prõksudes avanevad. Taim reageerib nii liigutavalt inimlikul moel soojusele, miks siis inimene ei peaks?
Tunnistan, et olen vapralt püüdnud end Sinust võõrutada, kuid eks ole kõigil nii paremaid kui halvemaid päevi. Aimatava varjuna käid mu ikka kannul, oled alles kusagil silmapiiri sinetuses, kui juhtun mõtteid korraks argipäevast lahti rebima ja kaugusse vaatama. Kas kättesaamatu jääbki alatiseks kummitama?

Küllap arvad, et olen unustanud aja mõõtme meievahelises suhtluses, kuid ma mäletan oma valikulise ja ajuti olulist unustama kippuva mälu kiuste, kaua on möödas ajast, mil me otsustasime, et edasi ei suhtle. Võib-olla oli see kõige täiskasvanulikum otsus minu elus, mis tõukas mu sellest hoolimata sisemiste piinade põrgu veerele. Kui lapsed teaks, kui keeruline ja raske on mõnikord olla täiskasvanu, võib-olla ei tahakski nad eales suureks saada.
Eneseabiraamatud julgustavad oma tõelist tahet vabaks laskma, sellele järele andma. Mulle on säärane soovitus alati liigse hulljulguse ja tuulepäise mõtlematusena tundunud.

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar