horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Kirjanik Justin Petrone: „Kui abielluks uuesti, siis kogemata...“

Kirjanik Justin Petrone (41) peab end õrnahingeliseks ja romantiliseks meheks, kes naudib kõige enam loomeprotsessi just kohvikutes aega veetes, sest ta vajab seda melu ja sagimist enda ümber, et mõtted ilusti paberile kirja saaksid.

Hetkel kirjutab Justin uut raamatut, kus tegevus toimub 1965ndal aastal Põhja-Euroopas – tegu on tema teise ilukirjandusliku romaaniga. Vestlesime Justiniga raamatutest, naistest, jalgpallist, eesti keelest, isaks olemisest ja paljust muust põnevast.

Kirjandus, aeg ja suhtedraamad
Justin on kokku kirjutanud üheksa raamatut ja tema edukus kirjanikuna sai alguse aastal 2009 „Minu Eestiga“, mis hõlmas kokku kolme teost. Pärast seda on tema sulest ilmunud mitmeid erinevad reisikirju ja ka üks ilukirjanduslik raamat, aga mees on alati nautinud just sellist kirjutamist, kuhu ta saab osake enda elust lisada. Ehk siis raamatud, mis hõlmavad tema enda mõtteid ja maailma, pakuvad ta hingele kõige enam rõõmu ja naudingut. Ka aeg, mis ühe raamatu kirjutamisele kulub, on nii erinev. „Minu Eesti“ esimese osa kirjutamine võttis ainult kuus kuud aega, teist osa kirjutasin aasta ja neli kuud,“ naerab Justin. „Kokku kahe aasta jooksul kirjutada 700 lehekülge on päris palju! Kõige enam võttis aega „Minu Viljandi“ kirjutamine – see on lausa viie aasta protsess. Esimesed laused panin kirja aastal 2016 ja raamat ilmus ju alles 2020 lõpus. Nii et loominguprotsess võib väga erinev olla!“ Kõige enam närvesöövam oli
Justini jaoks „Minu Eesti 3“ kirjutamine, sest see võttis nii kaua aega ja selle toimetamisprotsess muutus mehe jaoks üsna üksluiseks. „Ma isegi ei vaata nüüd seda raamatut enam, sest selle valmimise teekond oli nii pikk,“ tunnistab Justin natuke kibedal toonil. „Ma ei saa ka öelda, et mu viimane raamat „Minu Viljandi“ oleks perfektne raamat, sest see oli päris keeruline väljakutse – ühildada oma elu ja Viljandi kultuur samal ajal... Ja sel pidi ju olema romaanihõng ja see pidi minu enda elu sisaldama, aga kultuurilised väärtused pidid ka veel raamatusse mahtuma.“ Justin tunnistab ka ise, et „Minu Viljandisse“ sai palju suhtedraamasid ja armumist, sest just selline on ta elu olnud pärast lahutust. „See on tõesti üsna isiklik, aga selle kaudu saab ka rohkem teada inimestest ja seda just sügavamal tasandil. Et minu jaoks ongi mu raamatute puhul oluline see, et mind ennast seal tekstides sees oleks.“ Seda „Minu Viljandis“ kindlasti ka on, sest Justin on raamatus kirjeldanud oma armuelu ja pannud naistele ka väga huvitavad hüüdnimed – Disainer, Preili Pilv, Emalõvi ja Tiigritüdruk. Džentelmenile
omaselt saatis ta „Minu Viljandi“ käsikirja enne neile naistele, et nad üle vaataksid, kas kõik ikka sobib nii suure lugejaskonna ees avaldamiseks. Justin ei ole küll saanud mingit tagasisidet neilt naistelt pärast raamatu ilmumist, aga käsikirja saates küll. „Iga naine suhtus valmimisel olevasse käsikirja hästi erinevalt. Ma saatsin neile käsikirjad ja üks neist naistest soovis väga palju muutusi teha, teine soovis üht muutust ja kolmas ei soovinud midagi muuta,“ muigab Justin. „Kuigi tegemist oli varjunimedega, siis ma siiski arvasin, et oleks sobilik peategelastele see raamat enne ilmumist ülevaatamiseks saata, et kronoloogia ja kõik klapiks.“ Just hiljuti luges Justin „Minu Viljandi“ uuesti läbi ja sai isegi üllatuse osaliseks, sest esialgset versiooni oli ju palju toimetatud ja lühemaks võetud. „Mulle pakkus huvi, et mis siis raamatusse endasse sisse jäi. Ja ma tõesti olin nii üllatunud, et kas ma olin kirjutades nii avameelne ja isiklik... Ja just see osa jäeti raamatusse ka sisse. Sest mustandite versioone oli ju nii palju ja endalgi oli huvitav näha, mis raamatusse lõpuks jõudis.“

Eestlased ilma põhjuseta kellegi teise heaolu üle muret ei tunne
Justin tunnistab, et ta tõesti on ehk tavapärasest avameelsem, sest USA-Itaalia juured annavad tunda. Lisaks on ta nagu tüüpiline näide lahutatud mehest, kes ühel hetkel avastab, mis võimalusi maailm talle pakub. „Ma abiellusin 23aastaselt ja olin 15 aastat abielus, olen hetkel juba viis aastat lahutatud olnud. Kui inimene abiellub, siis tehakse seda lootusega, et see on igavene ja püha liit, sest mitte keegi ei planeeri lahutust, aga kui nii juhtub, siis tuleb uue eluga hakkama saada. Mina leidsin end järsku üksinda Viljandi väiksest korterist. Pärast lahutust hindasin kõik oma kunagised uskumised ümber – olin alati arvanud, et endast poole noorema naisega mina küll tegemist ei teeks, aga nagu ma „Minu Viljandis“ kirjutasin, siis elu toob oma üllatusi. Vanasti olin ma selliste suhete suhtes hinnanguline, aga enam ei ole, sest ma ise armusin endast poole nooremasse naisesse. Ja see kõik juhtus, sest ma ise ka ei teadnud alguses, kui vana see naine on ja kui lõpuks teada sain, siis olid tunded juba tekkinud,“ tõdeb Justin. Tõsist suhet suure vanusevahega liidust ei tekkinud, aga mehe süda oli mingiks ajaks oma muusa leidnud. Lahutus on Justini siiski skeptiliseks muutnud, sest hella hingega mees kardab haiget saada. Lisaks on Justinil kindel veendumus eesti ühiskonna kohta, sest siin niisama suhtlemise pärast ei suhelda. „Kui keegi mulle helistab ja küsib, kuidas mul läheb, siis ma alati ootan, et mis abipalve sealt veel tuleb, sest niisama ei hakka keegi toru tõstma. Alati lisandub sellele küsimusele, et kle... kas sa seda või toda saad teha. See ei kehti ainult naiste puhul, vaid üldiselt eestlaste suhtumine on selline. Nad tahavad alati saada sinult midagi. Ja kui see naiste ja romantika konteksti üle kanda, siis tahetakse kas füüsilist või vaimset tähelepanu.“ Justin on ise ka veendunud asjaolus, et enne abiellumist oli ta palju idealistlikum, aga nüüd on vanus ja elukogemused teda kõvasti enam ettevaatlikumaks muutnud.

Kontakt eestlastega
Justin kinnitab ka teada-tuntud tõde, et eestlased on väga kinnised inimesed, kellega on vahel raske kontakti leida. Ja keelebarjääris ei saa asi olla, sest Justin räägib eesti keelt ülihästi. „Viljandis on inimesed kuidagi rohkem avatud. Hoopis teistsugune tunne valdas mind Kuressaaret külastades, sest teised võivad ju su lähedal olla, aga kõik on kuidagi oma maailmas. Et isegi ettekandjatega suheldes saab aru, et nad on sinuga viisakad ja sõbralikud, aga siiski on mingi barjäär vahel. Mu praegune kodulinn Viljandi on aga teisest puust – see on nagu suur ühiselamu, kus kõik teavad kõiki. Me kohtume igas olukorras – kas poes, kohvikus ja me oleme üks suur perekond. Me oleme nagu hõimlased,“ on Justinil hea meel, et tema praeguse kodulinna atmosfäär emotsionaalsele mehele nii omaseks on saanud. Justini jaoks on väga oluline, et ta saaks oma loomeprotsessi kõige viljakamal ajal olla kohvikus ja nautida seda melu, mis tema ümber toimub. „Niisama kodus kirjutamisest ei tule midagi välja, seal on alati vaja midagi teha, aga kohvitass ees ja avalikus kohas saan ma palju enam kirjutada. Eestlane ehk jah vajaks vaikust ja rahu, aga minul ei hakka siis mõtted voolama. Ma vajan melu ja sagimist, et oma kõige viljakamad mõtted paberile kirja panna.“

Eesti keel ja Eesti
Kui Justinit kiita tema hea eesti keele oskuse pärast, siis muutub muidu jutukas mees ülimalt tagasihoidlikuks. „No see kõik oleneb päevast, mõnikord suudan end üsna arusaadavaks teha, aga teine kord on raskusi ka. Ka sellel, palju ma enne kohvi olen joonud, on väga oluline osa minu eesti keele oskusel. Ma olin siiski eestlasega viisteist aastat abielus, ma pidin igasuguseid raadioprogramme kuulama, abikaasa luges igal nädalal Eesti Ekspressi, mina kuulasin teda ja vaatasin ka ise lehe läbi. Nüüd on see osa mu maailmast kadunud, sest ma elan üksinda,“ on Justin isegi natuke kurb selle üle. Viljandis elamine on Justinile nii väga meeldima hakanud, et kui ta pealinna satub, tunneb ta end isegi natuke eksinuna. Lisaks häirib meest teadmine, et kui Tallinnas müüjad kuulevad tema aktsenti, siis hakkavad nad temaga automaatselt inglise keeles rääkima. „Üks kord ma sain isegi müüja peale pahaseks – ütlesin talle, et ma olen võtnud nii kaua aega, et eesti keelt ära õppida, aga sa tahad minuga inglise keeles rääkida.“ Kuigi Justinil on itaalia juured, siis tunnistab ta ausalt, et ta ei oska itaalia keelt eriti hästi. „Ma saan aru ja oskan midagi vastu rääkida, aga mitte sügavatel teemadel, eesti keelt oskan ma kindlasti rohkem. Ma naudin eesti keeles suhtlemist ja mul on hea meel, et ma oskan keelt, mida räägivad nii vähesed.“Kõige enam üllatabki Justinit eesti keeles see, kuidas kasutatakse sõna käsi – näiteks kuidas käsi käib, ma olen päikese käes, see olukord on sinu kätes jne. „Inglise keeles me ju ei ütleks, et oleme siin päikese käes – eesti keeles on see nii naljakas ikka,“ muigab Justin. „Ka nõrgad ja tugevad häälikud on mulle probleemiks, aga ma vaikselt hakkan nendega harjuma.“ Justin pole kunagi kahetsenud, et ta Eestisse elama jäi. „Selline mõtlemine on ajaraiskamine – ma võiksin ju olla keegi teine ka! Niimoodi mõelda pole mõtet, sest mis olnud, see olnud. Ma võiksin jah hetkel olla New Yorgis ja mõelda, et ahaa, oli kunagi üks eesti naine, ma olin temasse armunud, aga otsustasin USAsse jääda, aga mis oleks meist siis saanud, kui ma poleks sellist otsust teinud? Mina valisin Eestisse jäämise, ma ei kahetse seda üldse. Küll aga leian ma, et teatud olukordi võib ikka analüüsida ja mõelda, et mis sai valesti tehtud, aga kahetseda siiski ei maksa.“ Tuleviku osas pole aga Justin sugugi kindel, et ta just Maarjamaale igavesti jääb. „Ma tõesti ei tea,“ teeb Justin pika mõttepausi ja lisab: „Mul on plaan kunagi ehk Itaaliasse elama minna, sinna lähedale korter vaadata, kus mu sugulased elavad. Siis saaksin ehk itaalia keele ka paremini selgeks. See on ehk kümne aasta pärast, aga kindlasti mitte varem.“

Isadus Justini vaatenurgast
Kui Justinilt küsida, kuidas ta näeb isadust ja milline mees ta ise isana on, hakkab mees muhelema ja pahvatab kohe välja: „Ausalt? Minu meelest on hetkel väga suured muutused ühiskonnas ja on raske aru saada, mis see isa roll üldse on. Palju sõltub ka sellest, kuidas vanemad omavahel läbi saavad, kahju on neist perekondadest, kus laps on nii-öelda kahe tule vahele jääb ja kodusõja ohvriks muutub. Mõnikord emad-isad jagavad lapsi võrdväärselt – siis võivad erinevad reeglid lastele väga raskelt mõjuda, sest nad vajavad stabiilsust.“ Justini suureks eeskujuks on tema enda isa ja vanaisa, kes elasid hoopis teises ühiskonnas, sest aeg oli lihtsalt selline. „Kui mu vanaisa otsustas midagi, siis jäid teised kohe nõusse, nüüd on peredes kõik rohkem võrdsem, mis on muidugi hea, sest arenenud ühiskonnas peabki niimoodi olema. Samas on nüüd ehk jälle teises suunas kõik palju radikaalsem – kui laps küsib sinult, et kas sa saad 50 eurot anda ja sa ütled, et ei saa, siis pead vastama küsimusele, et miks sa ei saa seda raha anda. Et noored on rohkem teadlikud enda olemusolust, aga sealjuures võivad ka natuke upsakamad olla.“ Karmiks isaks Justin end ei pea, sest ta lihtsalt ei suuda seda olla. Mehe meelest võib see olla seotud ka sellega, et tal on kogu aeg kiire ja ta peab palju tööd tegema, mis päädib sellega, et õhtul pole tal enam jaksu lastega vaielda ja nende peale pahane olla, et miks toad koristamata on. „Mul lihtsalt ei jätku selle kõigeks enam energiat, et hakata lastega vaidlema ja nende peale pahane olla. Eks lapsed on juba üpris iseseisvad ka ja peavad ise hakkama saama, ma ei saa olla nagu kümme inimest. Et ma pean end tõesti pigem leebeks isaks,“ võtab Justin isaduse hästi kokku.

Naised on muusad
Kõige enam aitab Justini loomeprotsessile ja kirjutamistuhinale kaasa see, kui ta on parasjagu armunud või vähemalt on keegi talle silma jäänud. „Kui keegi on mu südamesse pugenud, siis mingi kanal läheb lahti ja energia hakkab pakatama – siis hakkavad ka sõnad paberil voolama. Ma ei saa end sundida kirjutama, vahel lihtsalt ongi perioode, kus sõnad on steriilsed ja kuivad, aga siis pole mõtet ka jätkata, vaid tuleks väike mõttepaus teha.“ Justini peabki end ka romantiliseks hingeks, kellel on vahel naistest raske aru saada. „Tegelikult ma olen ise ka üpris tujukas ja üsna muutliku meelega,“ naerab Justin. „Ma tihti unustan end oma mõtetesse, olen omas maailmas ja eemal kõigest. Ma olen aru saanud, et eesti naised tahavad muutumatuid mehi – et nad lähevad ise kuhugi ära ja tagasi tulles ootab neid samasugune mees ees, aga minu puhul see reegel ei kehti. Mina pole enam seesama Justin, kes enne. Ma muutun iga sekundiga.“ Ka emotsionaalsus on see, mis on Justinile väga omane. „Ma igapäevaselt kindlasti ei nuta, aga mu emotsioonid mõjutavad mu otsuseid. Paljud ütlevad, et ma olen temperamentne, aga ma ei saa aru, kust tuleb see idee, et oma emotsioonid tuleb maha suruda. Ma pole kunagi aru saanud, miks emotsioonid peavad meie vaenlased olema ja miks me neid peaksime alla suruma. Ma pole sellist suhtumist mõistnud, sest kui mul on mingi emotsioon, siis ma tahan selle endast välja elada.“ Oma kogemuse põhjal võib Justin väita, et kui sa enda emotsioone välja ei ela, siis tuleb plahvatus valel hetkel, mis mitte midagi head kaasa ei too. Just selle tõttu ongi mees õppinud olema avameelne ja enda emotsioonid kohe välja laskma. „Oma emotsioonidega tuleb tegeleda!“ Kõige enam teeb Justinile tuska teadmine, et eesti naised lausa kardavad tema ülevoolavaid emotsioone, sest nad pole nendega harjunud – kodumaa mehed on ju üpris kinnised ja rahulikud. „Nende jaoks on see kuidagi võõras teema. Ma olen hästi otsekohene mees ja kui ma kohtun uue inimesega, siis ma küsin kohe, kuidas su nimi on, mis mõtted sul peas on. Ma olen tähele pannud, et eesti naiste jaoks on see kuidagi nii harjumatu ja nad hakkavad sellist avameelsust lausa kartma. Neil tekib kohe see tunne, et miks ta räägib minuga, kas tal on midagi viga.“ Justini meelest peavad eesti mehed alati midagi tegema ja nii-öelda tublid olema, mis tema jaoks üldse oluline pole. „Mind jätavad külmaks asjad, et ma näen, et oh, keegi naabrimees värvib maja, et ma peaksin ise ka midagi tegema, mul selline arusaam puudub. Ma tahan lihtsalt rahus oma elu elada.“

Romantika
Kui Justin hakkab kirjeldama, mis on tema jaoks romantika, siis jääb ta pikalt mõttesse. „Ma olen nagu tigu. Mõnikord ma julgen oma pea kestast välja võtta ja näidata ühele inimesele, kes ma tegelikult olen... Ma ei taha – see kõlab nagu vingumine – ütleme nii, et mul on olnud naisi, kes mainivad mulle, et nad ei taha minust midagi teada, mis on okei, aga see ei lähe nii hästi tegudega kokku. Lõpuks nad ise kirjutavad mulle ja hakkavad minuga suhtlema ning mul on väga raske aru saada, mis nende peas toimub.“ Romantika on Justini jaoks tunne, mis võtab lausa hingetuks – ta on minevikus kogenud, et terve ta keha ja vaim on täidetud armastuse lainega, mis annab õrnale mehele palju energiat. „Romantika saab alguse pisikestest asjadest, mis loovad õige atmosfääri. Minu jaoks selline tavaline romantika ei olegi nii äge, ma tahan midagi teistsugust.“ Kõige enam tekitab Justinis ka pahameelt sõna mees, mille puhul eeldatakse juba eos, et sa oskad kõiki asju, mis meestele on omane. „Kui naine ütleb mulle, et aga sa oled mees, siis see kontekst on minu jaoks nii arusaamatu. Eesti naistel on teatud ootused meeste kohta, mis alati ei pea paika. Olen pidanud ühe naise jalgratast parandama ja ma hakkasingi seda tegema, aga see ei õnnestunud. Ta süüdistas mind, et miks ma nii saamatu olen, aga see oli ju tema jalgratas ja ma vähemalt üritasin!“ kostub Justini hääles pettumus. „Kuid just seda üritamist väga ei mõisteta ega taheta sellest aru saada. Kuidas mina olen süüdi, et kellegi teise jalgratas on katki? Et seda on mul jah raske mõista, miks peab ühe tüüpilise mehe arhetüüp nii primitiivne olema.“ Lisaks on Justin saanud kriitikat ka nii tühise asja tõttu, et tal polnud telefoni akulaadijat hetkel käepärast olemas, millepeale kostitati teda sõnapaariga kasutu mees. Justinil ongi raske mõista, miks naised lükkavad tema kaela selle vastutuse, mis pole otseselt mehe endaga üldse seotudki. Just selle tõttu usubki Justin, et siinsed naised on üpris kindlate veendumustega ja asjad peavad alati just nii korras olema, kui hetkel on vaja. „Nad tahavad endale töökindlat ja tublit meest, kes suudab kõik vajalikud asjad ära teha. Samas ma usun, et nad otsivad ka romantikat, aga nende nägemus on sellest hoopis teistsugune kui mul endal, mis võibki tuleneda kultuuride vahelisest erinevusest. Küll ei saa aga ka väita, et välismaa mehed üldse hinnas poleks, sest on ju palju selliseid paare, kus mees on hispaanlane või itaallane ja naine on eestlane. Et romantikat kindlasti soovitakse, aga tahetakse veel lisaks seda tublit ja töökat meest, mis on siinse kultuuri puhul tavaline omadus.“

Abielusse enam ei usu
Kuna Justin on juba ühe abielu lahutanud, siis ta on üpris skeptiline selles osas, et ta kunagi sama tee uuesti ette võtab. „Ma jään oma eksabikaasaga alati seotuks laste tõttu, aga ma kardan, et mina enam ei abiellu. Mu elus võib olla armastust ja armumist ning ka muusasid, kes mind inspireerivad, aga ma olen juba aja jooksul parajalt skeptikuks muutunud ega usu, et julgeksin enam nii tõsist sammu astuda. Võiks ju olla mingi uus suhe, aga ma pole veel jõudnud selle tasemeni. Ma ei usu, et ma oleksin üldse kunagi enam abiellumiseks valmis. Inimesed ootasid, et ma oleksin nagu Hendrik Sal-Saller, kes pärast lahutust kohe noore naise võtab, aga mina seda kindlasti pole,“ mainib Justin muigelsui ja lisab, et Kroonika kaanele tema ilmselt kunagi sellise teema puhul ei jõuaks. Et ta võis küll lühikest aega endast palju noorema neiuga seotud olla, aga see on ka kõik. Justini jaoks ongi oluliseks faktoriks ilmselt asjaolu, et ta oli abielus viisteist aastat ja ta abiellus üsna noorelt, mil armastus oli tema jaoks idealistlikum ja romantilisem tunne, alles hiljem jätsid arigmured suhtesse teatud jäljed. Kuna ka sarved jäid mehel enne abiellumist maha jooksmata, siis tunneb Justin, et ehk oleks võinud tal enne pühasse liitu astumist rohkem elukogemust olla. „Sel ajal ma vist mõtlesin, et see on hea idee nii noorelt abielluda. Sest on ju ka neid inimesi, kes on 40aastased, aga pole leidnud mitte kedagi enda kõrvale, sest nad on nii valivad. Mina ei tahtnud üks neist meestest olla. Just selle tõttu valisin teise tee.“ Liiga valiv olemine ei ole ka Justini arust õige olla, sest niimoodi jäetakse end ilma kõigest ilusast, mis elu võib pakkuda. Just seda ilusat plaanib ka Justin kogeda, aga abielluda siiski uuesti ei taha. „Ütlesingi sõpradele, et kui ma peaksin kunagi uuesti abielluma, siis oleks see kogemata ainult. No näiteks läksin kuskile, jõin liiga palju ja vot juhtus, aga muidu küll mitte.“ Kuigi Justinil on selgataga pikk abielu, usub mees veendunult, et ta ehk ei olegi üldse abiellujatüüp. Põhjus, miks abielu üldse nii pikalt vastu pidas, oligi just seotud Justini enda sooviga olla traditsiooniline mees, kes tuleb igast jamast välja. „Minusse oli juurdunud see arusaam, et abielu püsima jäämise nimel peab võitlema ja allaandmine on viimane variant. Kui ka tülid on suhtes, siis tuleb need lahendada ja üritada abielu päästa. Aga vahel peab siiski ka tõdema seda, et kõigist olukordadest ei ole väljapääsu ja tuleb oma teed minna.“ Justin võrdlebki oma soovi abielus vastu pidada tugeva Vana-Rooma impeeriumiga, mis vaatamata kõigile pingutustele siiski lõpuks kokku varises. See on ka põhjus, miks Justinit ajab natuke marru see, kui temalt küsitakse, mis siis on ühe pika abielu saladus, sest kuigi temal on viisteist aastat püha liitu ette näidata, purunes see lõpuks siiski. „Minult ei maksa nii raskeid küsimusi esitada, sest kui ma teaksin, mis on pika abielu saladus, siis ma oleksin ju endiselt veel abielus.“ Huumoriga vürtsitatud kommentaarina lisab Justin veel juurde, et kui ta oleks omal ajal üritanud mitte abielluda, siis ta ehk oleks veel õnnelikus suhteski. Ka abielu lõpus oli näha juba seda, et Justin märkab platooniliselt teisi naisi ja nende ilu. „Mu abikaasa oli tol ajal Moskva kloostris ja oli juba alustanud eneseotsinguid ning ma nägin Tartus juhuslikult üht ilusat naist, mis tekitas minus - issand jumal reaktsiooni - ma tundsin, et ta on nii kaunis, aga ma olen abielus ja pean ikkagi seda hoidma. Ma ei teinud seda naise vaatamist meelega, aga siiski jälgisin teda pikalt, aga ometi kandsin endaga kaasas kogu aeg mõtet, et abielu on püha. Mõnikord sellest lihtsalt piisa,“ tõdeb Justin mõttesse jäänult.

Jalgpall
Üks asi, mis teeb Justini enda meelest täielikuks tulnukaks, on totaalne huvipuudus jalgpalli vastu. „Ma sõitsin Viljandi kesklinna ja nägin suurt ekraani, kus käis jalgpall. Inimesed kõik jälgisid huviga – seda ei juhtu Eestis väga tihti. Siis lõpuks taipasin, et tegemist on jalgpalliga. Inglismaa ja Itaalia finaal käis hetkel. Ma mäletan, et oli aasta 93 või 94 – tol ajal oli New Yorgis elades oli meil itaaliakeelne kanal, mida ma juhtusin vaatama. Ma läksin magama ja ärkasin üles poolteist tundi hiljem ja seis oli ikka 0:0. Minu jaoks oli see nii igav, et vahepeal midagi põnevat toimunud polnud – see on ka ilmselt põhjus, miks ma jalgpalli vaadata ei viitsi. See ei paku mulle mingit pinget.“ Pärast seda õhtut noore teismelisena taipas Justin, et jalgpall on tema jaoks nii mõttetu ja seda teadmist on ta endaga juba aastakümneid kaasas kandnud. „Eestis on jalgpalliga muidugi eriti õnnetud lood, millest on isegi kahju. Aga te oletegi ju pigem suusariik.“ Kuigi Justinil on jalgpallist üsna ükskõik, siis austusest oma esivanemate vastu, on ta alati sümboolselt Itaalia poolt – nii et ka EM-i Itaalia võit muutis ta vägagi rõõmsaks. „Oma juuri tuleb armastada!“ lõpetab Justin meie vestluse ilusa noodiga.

Jaanika Elias Fotod: Erakogu

0 kommentaari Lisa kommentaar