Kivisüdamega haldjas
Pantvangidraama metsas. Lugu vihast ja kättemaksust, mis võtab ootamatu pöörde.
„Jookse-jookse!“
Naeran mürinal, aga mu naer on kuri ja täis põlgust.
Ta teeb seda käskimatagi. Õhukese jääkirmega kaetud lumi praguneb jalgade all, sa hingad katkendlikult ja pinnapealselt nagu jahitav loom. Su juuksed takerduvad puude külge, sa kiljatad valust ja hirmust. Paanika, see on hea. Sellest tõotab tulla mu elu parim päev.
Ma ei unusta. Ma pole mingi alaarenenu, kes unustaks. Kuidas sa võisid üldse arvata, et ma unustan? Et aeg võiks muuta olematuks ja tähtsusetuks kogu alanduse, millesse sa mind tol päeval surusid – nagu pahandust teinud kutsika.
Minusse kuude viisi settinud viha pääseb sisinal pinnale, juubeldab ühes minuga. Kes ütles, et kättemaks pole teraapia? See inimene pidi olema hull.
Su nägu, ülbe ja ilus nägu, on verega koos. Juuksepiirilt immitseb helepunase nirena verd su veatule valgele talvejopele. Kuid nüüd on see poriga koos ja rebenenud. Haavata saanud lind.
Turvatunne on illusioon
Seda tegin mina. Mina, kas kuuled! Naudin teadmist sellest, et tungisin su haldjamaailma, rebisin selle pooleks ja tirisin su sealt jõhkralt välja. Turvatunne on lollide illusioon. Su barbimajake ühes ilusa eluga on kokku varisenud.
Heidad kiire kontrollpilgu selja taha. Ma olen sul kannul. Sellise mõnusa, muretu vahemaaga. Saaksin su kätte paari kiire sammuga, aga ma lasen sul joosta. Väsitan sind pelgalt lõbu pärast, et su meeleheidet pikendada. Et anda petlikku põgenemislootust. Lumeõieke, siin pole põgeneda kuhugi. Ainult mets ja tühermaa. Keegi ei kuule sind. Mitte keegi peale minu. Mõistad?
Vihkan su pikki sihvakaid jalgu ja kalleid saapaid. Vihkan su muretut elu. Sa oled ikka veel ilus, kuigi haletsusväärses seisus. Ilmselgelt muutub see veelgi haletsusväärsemaks, selles võid kindel olla.
Lõpuks ei viitsi ma enam joosta. Ma olen endiselt heas vormis, kuigi mitte enam esimeses nooruses. Teen kerge kiirenduse ja olen su kannul, haaran sul õlast. Puudutus tabab sind ootamatult. Sa kukud. Taipan liiga hilja, et tegin valearvestuse, komistan sulle otsa ja vannun, ajan end püsti, pühin pükstelt leheprügi, teise käega hoian sind paigal.
„Mida sa tahad? Mida sa tahad?“ karjud sa. Inglisilmad on pisarais.
See lõbustab mind, näha sind, ilusat ja kõrki, lõpuks ometi nõrga ja haavatavana. Inimese murdmiseks läheb teinekord õige vähe vaja. Su hääl on kähe, silmis metsik pilk, nägu lubivalge. Tavapärasest ülbest hoiakust pole jälgegi järel. Nüüd olen mina see, kes korraldusi jagab. Tirin su püsti, sa kiljatad valust. Võib-olla on õlg viga saanud. Tühja sellest.
„Lähme!“ kamandan.
Vähenõudlik mees
Metsamajake pole kaugel. Kõigest üks ajahambast puretud ja mahajäetud hütt, aga etemat pole tarviski. Sellisel aastaajal ei käi siin keegi. Hädapäraste vahenditega saab sooja küll, olen siin varemgi olnud. Hämardub ja hingeõhk muutub õhus valgeteks aurupilvekesteks. Külma on oma paar kraadi, võib-olla rohkemgi.
Kõnnime veerand tundi, kakskümmend minutit, siis saan aru, et oleme suunaga totaalselt puusse pannud. Plika jooksis kuidagi diagonaalis ja hütt jääb kõigi oletuste kohaselt hoopis paremat kätt. Oletus osutub õigeks ja kui oleme veel veerandtunni teises suunas kõndinud, märkan lõpuks puude vahel vaevuaimatavat maja siluetti, mis pimedusega ühte sulab.
Löön ukse jalaga lahti. Ninna tulvab rõskuse- ja hiirelehk, põrand on kuivanud puulehti täis. Need krabisevad heitunult. Tuvastan kiiresti, et kõik käepärane on olemas, isegi puusülem pliidi ees, tikud ja ajaleheräbal.
„Istu!“ käratan ja surun plika poolvägisi istuma. Kohmitsen seljakoti kallal. Teip ajab asja ära küll, ennetamaks võimalust, et mu pantvang paanikas ülepeakaela pimedasse metsa tormaks ja pea vastu esimest puud ära lööks. Kui tal vähegi oidu on, ei kipu ta vastu ööd põgenema. Selles ei saa muidugi kindel olla.
Plika laseb end märkimisväärse vastupanuta kinni siduda. Pliit ajab suitsu sisse ja tükk aega pole soojast mõtet unistadagi. Plika köhib ja näeb õnnetu välja. Toas on temperatuur sama mis õues. Aga mulle on see ükstapuha. Ma olen vähenõudlik mees. Laon kaasavõetud konservid sahvrisse riiulile ja märkan, et majaperemehest on sinna üht-teist maha jäänud. See on hea. Ei pea niipea poodi minema. Kes teab, kauaks mul jagub viitsimist temaga jamada. Mistahes varu kulub praegu marjaks ära.
Meid ei otsi keegi
Aeg venib ja lõpuks muutub ruumis temperatuur normaalseks. Toon õuest igaks juhuks veel ühe sületäie puid lisaks ja avan esimese kättesattunud konservipurgi. Herned ja mais. Pole just restoranitoit, aga minusugune pole harjunud pirtsutama.
Päästan plikal käed vabaks ja vinnan tema tooli lauale lähemale.
„Söö!“ kamandan, aga plika keerab pea kõrvale.
„Söö, kurat võtaks!“ põrutan.
Lõikav noot paneb ta korraks võpatama, aga samas ka lõua jonnakalt ette lööma.
Olgu peale, lapsevanemat ma mängima ei hakka. Pistan oma osa nahka ja vaatan ülejäänud toad üle. Ruumi on vähe, kaks tillukest magamistuba ja köök. Kõikjal tolm ja unustus. Aga see sobib hästi. Õigemini, see sobib suurepäraselt.
Järgmise päeva jooksul ei muutu suurt midagi. Plika istub tooli peal ja vahib aknast välja, nagu ootaks sealt mingit ilmutust. Mida muud ta kinni seotud käte ja jalgadega teha saakski? Mina tegelen majapidamisega. Kütan ja kasin. Kujuteldamatu, kui palju tolmu on võimelised endast eritama poole sajandi vanused maavillased tekid. Läkastan nagu astmahaige, kuid päris puhtaks ma neid ei saagi.
Plika ei tee minust ja mu askeldamisest väljagi ja mul puudub nagunii igasugune isu temaga vestelda. Naudin teadmist, et olen temalt võtnud vabaduse. Õiguse oma haleda elunatukese üle otsustada. Piinata ma teda ei viitsi, kuigi näen, et tõenäoliselt just seda ta kardabki. Las kardab. Natuke hirmu on hea.
Õueõhk on lõikavalt karge. Mulle ei meenu, et mu lapsepõlve veebruarikuud oleksid nii külmad olnud. Õigupoolest polegi mul lapsepõlvest midagi mäletada. Mitte ühtegi helget mälestusekildu. Ema ei viitsinud minuga tegeleda ja isast ei tea ma midagi. Aga see selleks. Hingan pikkade sügavate sõõmudega, see lööb pea klaariks. Öösel on natuke sadanud. See tuleb ainult kasuks. Valge kirme on katnud kinni meie sammuraja, mis võiks mõne juhusliku uitaja poolkogemata siia juhatada. Aga see võimalus on kaduvväike. Paik on täielikult välja surnud ja mind ei otsi nagunii keegi. Ma pole kunagi olnud oluline, mitte kellegi jaoks. Alati tähtsusetu, nähtamatu, teisejärguline. Plikaga on muidugi teine lugu, aga sellele ma praegu ei mõtle.
Ei mingit lunaraha!
„Miks sa mu siia tõid?“ küsib ta alles kolmanda päeva pärastlõunal.
Lõigun parajasti pliidi ees tulehakatuseks halgudest pilpaid. Nuga on kõver ja vanamoeline, aga täiesti töökorras. Veider ja harjumatu on üle mitme päeva jälle inimese häält kuulda.
„Mis sa ise arvad?“ küsin vastu.
Ta ei arva midagi. Ülbe ja kange endiselt. Hoolimata armetust väljanägemisest põrgulikult ilus. See ajab mind närvi. Sihuke haldjalik olevus, koorevärvi naha ja pikkade mustade ripsmetega, sihvakate käte ja jalgadega. Kuradi missihakatis.
Mõtlen sellele, et kui oleksime kohtunud teistsuguses olukorras, kas kõik oleks võinud olla teisiti. Tean pikemalt mõtlemata, et ei oleks. Temasugune poleks mind kunagi märganud. Toas on jahe. Toon plikale tagatoast koitanud kampsuni. Paremat mul pole. Taipan, et pean ta lahti siduma, et ta ürbi endale selga saaks ajada, kuid plika kirtsutab nina ja raputab pead. Olgu peale, külmetagu siis edasi.
„Mu isa ei maksa sulle,“ teatab ta külmalt.
„Mis?“ olen kergelt üllatunud. „Sa arvad, et tahan lunaraha?“
„Ta ei maksa,“ kordab plika uuesti, hääl kõlatu ja veendunud.
Tõtt-öelda polnud mul sellist kavatsustki, aga ma ei kiirusta seda välja ütlema. Mõõdan plikat pika pilguga.
„Kas talle läheb su elu siis nii vähe korda? Ei tahaks uskuda.“
„Mul ükskõik, mida sa usud,“ teatab plika ja on ülejäänud õhtu solvunult vait.
Järgmisel päeval üritan maja soojustada. Aknad lasevad tuult läbi ja soojakadu on häirivalt suur. Öösiti kipuvad jalad külmetama ja põrandad on jääkülmad, küta, palju tahad. Kiiresti kahanev puuriit hüti tagaküljel teeb mu pisut murelikuks. Tuleb metsast lisavaru hankida. Puudus on kõigest hädapärasest: vetsupaber, kamm, käärid, seep, käterätik, habemeajamistarbed. Plika juuksed näevad iga päevaga järjest hullemad välja. Vähemasti soostub ta nüüd juba natuke sööma. Koorevärvi jume on kadunud ja asendunud sinakashalliga.
Otsustan ta metsa kaasa võtta. See on keeruline, kuna pean ühtaegu teda valvama ja oksi korjama. Olen üksjagu närvis. Kuid plika on apaatne ega ilmuta millegi vastu huvi, isegi mitte põgenemise vastu.
Karistus ülekohtu eest
„Sa ei saa temalt närust pennigi,“ kordab ta tagasiteel kangekaelselt oma paari päeva tagust väidet.
Teen, nagu ei kuuleks. Räntsatan oksasülemi maja seina äärde ja sinna need jäävadki. Roikad on vettinud ja suuremat tolku neist nagunii pole. Kui ma ei kavatse ennast ja teda surnuks külmetada, pean lähipäevil kuuri kallale asuma ja selle tulehakatuseks juppideks saagima. Roostes kirvega saab see olema jõle ebamugav töö. Loodan, et leian sae.
„Tee mulle parem ots peale, kaua ma neid mände passin!“ käratab ta.
Muigan – just see ta on, kivisüdamega haldjas, kes kontoris mu sõimurahega üleolevalt üle valas. Hingematvalt ilus ja kuninglik oma kõrgetel kontsadel ja ärritavalt liibuvates teksastes. Rikas ja hoitud. Mul pole midagi vastu panna – määrdunud käed, räbaldunud tööpüksid ja närune pangaarve. Aga ka minusugustel meestel on eneseuhkus ja ma ei unusta.
„Miks sa arvad, et olen huvitatud sulle otsa peale tegemisest?“ küsin vastu.
Niisama vindumist on palju huvitavam vaadata. Võib-olla ma ei ütlegi talle, miks ma teda nii väga vihkan. Las vaevleb ja juurdleb. Teadmatus on alati kõige hullem. Muidugi ei mäleta ta ei mind ega toda päeva. Aga mina mäletan. Iga kuradima hetk mäletan ma seda, kuidas ta mind töökaaslaste ees alandas. Ma ei salli ülekohut. Kõigist asjadest maailmas sallin ma kõige vähem ülekohut. Ja see siin on minu karistus sulle selle eest! Muidugi on mu elus küllaga muudki, mida vihata, näiteks oma isa, kes kadus silmapiirilt kohe peale minu sündimist ja kellel polnud mulle ellu anda kaasa muud pagasit kui viletsad geenid, aga praegu pole see oluline. Keskendun pigem kättemaksule. See ongi kogu mu lõbu.
Tagantjärele on lausa naljakas mõelda, kui lihtne on röövida inimest ja kui vähe süümepiina see mulle valmistab. Siis juurdlen, kas mu auto üldse käima läheb ja kas ma selle ikka üles leian. See ei saa olla kuigi keeruline. Jõest paremale, kurv ja väike metsarada, mille lõpus tagurdasin kahe suure kuuse vahele varju. Olen kindel, et leian selle vaevata.
Kaalun mõtet plika siia jätta. Tõenäoliselt ei leiaks ta iial koduteed. Külmuks surnuks ja ma pääseks puhtalt. Tunnistajaid ju pole. Mängin mõttega ja asetan selle siis kõrvale kui sobimatu. Ma ei tea veel lõplikku plaani, aga nii südametu ma nüüd ka pole.
Põrgu – see on teised
Mida päev edasi, seda vähemaks mu viha ja põlgus piseneb. Võib-olla tuleneb see värskest metsaõhust, võib-olla tsivilisatsiooni puudumisest. Kes see ütleski – põrgu, see on teised inimesed. Täiesti õige. Inimesed ja nende eksistentsi mõttetus ajavad mu hulluks.
Tegelen lihtsate igapäevaasjadega ja see juhib mu mõtted muudele radadele. Suurema osa päevast ei tee me kumbki nagunii midagi. Ka jutt ei suju, aga ma polegi harjunud hinge puistama. Kedagi pole nagunii kunagi huvitanud, mis mul öelda on.
Lõpuks on hoopis tema see, kes otsa lahti teeb.
„Mu isa ei maksa sulle tõesti,“ leierdab ta juba kolmandat korda alustatud teemat. „Sa võid mu lõhki lõigata ja minust seinatäie moodsat kunsti teha, tal on sügavalt kama.“
Krimpsutan vastikusest nägu.
„Kindlasti arvad, et mul on kõik jube hästi ja mind võib kadestada.“ Ta hõõrub vihaselt nägu, märkan ta randmetel teibi punaseid muljumisjälgi ja mõtlen, et pean selle nööri vastu välja vahetama. Teip ei lase nahal hingata ja nahamädanike ravitsemisega pole mul tuju jännata.
„Aga asi on nii, et te keegi ei tea mitte sittagi mu kuramuse elust!“ jätkab ta. „Mu isa on pesueht tõbras ja kui ta peaks kunagi kärvama, olen mina esimene, kes ta haual tantsu lööb!“
Läkitan plika suunas pooliku muige. Kui ta arvab, et seesugune tundeavaldus meie omavahelises suhtluses nüüd midagi soojemaks muudab, siis ta eksib. See ei muuda samamoodi mitte sittagi. Ma vihkan teda ja tema mind. Ta on ja jääb kivisüdamega haldjaks, keda mul tuli tuju karistada kogu mu ellu sadanud ebaõnne eest.
Kiiri Saar
Jätkub ajakirjas...