horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Külajutud jäävad rääkimata

Kirjanik Heli Künnapas peab igapäevaelus talu ja kasvatab nelja last. Poliitikas osaleb ka. Kuidas ta küll jõuab?

Kui ma õigesti mäletan, olete personalijuht. Kuidas sattusite küllalt linlikku tüüpi hariduse pealt maale talu pidama?
Minu puhul on pigem küsimus vastupidi- olen elu aeg maal ja väikeses kohas elanud, seega hoopis
võiks küsida, kuidas sattusin Sisekaitseakadeemiasse personalijuhiks õppima. Personalijuhi töö on suuresti töö inimestega. Arvestades mu kirjanikuloomust, siis oli seegi erialavalik tegelikult väga loogiline. Nii et ülikoolis õppimise aeg Tallinnas ja seejärel personalijuhina töötamise aeg Pärnus tuli üle elada. Esimese lapse sünd andis aga suurepärase võimaluse ja motivatsiooni kodukohta tagasi kolida. Nii et maaelust eemalolek on minu jaoks olnud pigem olude sunnil. Praegugi tunnen, et kui olen paar päeva linnas olnud, siis ei jõua kojujõudmist ära oodata.
Haridusest rääkides on mul ju nüüd ka karusloomakasvatuse alane kutseharidus ja isegi kutsetunnistus. Need tegin eelmisel aastal.

Kas ja miks on maal mõnusam kui linnas?
Maal on kindlasti mõnusam kui linnas. Ma ei taha öelda, et kõik peaksid maale kolima. Kindlasti on ka neid inimesi, kes elavad parema meelega linnas. Minu jaoks on privaatsus väga oluline. See, et kui ma koduõuel auto uksest välja astun, ei passiks terve majatäis inimesi, mitu kotti toitu ja mis poest ma ostsin. Rääkimata lastekasvatamisest maal – laste jaoks on oma õu lapsepõlve eriline osa. Kuna meie peres on neli last, siis see tähendab, et lastel pole ka mängukaaslastest puudust. Minu jaoks on olnud nii mugavuse kui turvalisuse küsimus, et ma maal võin ma oma lapsed üksi juba 1,5-aastaselt õue mängima lasta ning aegajalt vaid aknast kontrollida, kas nendega on kõik korras. Usun, et see õpetab lapsed ise mõtlema, kui lapsevanem ei ela tal 24/7 turjal ja ei suuna iga liigutust.
Mu lapsed oskavad ideaalselt ise mängida. Usun, et suur roll ongi sellel, et nad on palju aega saanud ise vabalt olla ja oma kujutlusvõimet kasutada. Minu ülesanne on siis lapsed ja riided pärast lihtsalt ära pesta. Eriti sellisel sügis-kevadisel talvel, nagu meil praegu on.
Maaelu plussiks on kindlasti ka laste suhe loomadega. Seda ei anna millegagi asendada. Elamine koos endast nõrgematega, kelle eest järjepidevalt hoolitseda tuleb, see on lastele oluline õppetund.
Loomulikult ka loomade roll moodsa haiguse ehk stressi vältimisel.
Maaelu kiitmist võiksin lõputult jätkata. Kirjutasin meie kogemustest terve raamatu "Minu ilus elu maal". Tegelikkus on aga see, et eks me ise ka iga päev alles uurime ja proovime, et millises vormis maaelu meile kõige paremini sobib. Kolmelapselise perena oli meiegi maaelu üks, kuid peale neljanda lapse sündi hoopis teistsugune ja teises koosluses.

Mis ajendas otsustama, mis loomad talus kasvavad?
Küülikud on minu elus olnud lapsest saadik. Küülikufarmi pidamisest unistasin terve aja ülikooli minekust kuni meie oma kodu ostmiseni.
Samas oleme praeguseks aru saanud, et me ei suuda küülikuid pidada nii suures mahus, et need meile sissetuleku tagaksid, kuid hobipidamiseks pole me piisavalt rikkad ei raha, ega aja poolest. Nii olemegi praeguseks küülikupidamise lõpetanud, eriti kuna olen hetkel veel mõnda aega nelja
lapsega poolüksikema, sest mees töötab Soomes mehhanikuna.
Olen lubanud, et küülikud tulevad meie majja tagasi, kui lapsed on suuremad ja saab rohkem lapstööjõudu kasutada. Ja seda muidugi siis, kui need loomakesed lapsi ka ikka edaspidi huvitavad. Kuna viimane küülik lahkus meie majast alles mõned kuud tagasi, siis on kaks suuremat last koos küülikutega kasvanud ja siiani neist küll huvitatud.
Hobused on keeruline teema. Olen ise kunagi ratsutamas käinud ja aastaid oma hobustest unistanud. Veidi ootamatult ja ette valmistamata sattusidki kaks hobust rohkem kui aasta tagasi meile. Kuna sel ajal sain teada ka neljanda lapse ootusest, siis hakkasin neist kohe algul ettevaatlikkuse mõttes eemale hoidma. Nii meist kunagi meeskonda ei saanudki. Seega püüame praegu hobustele uue ja õigema kodu leida, õpime vahepeal ise ratsutama ja harime ennast hobuste alal ning siis valime endale päris omad hobused, kes meie perega sobivad.
Aastaid on meie peres aga elanud lambad, kes on praegu kõige kindlamalt kanda kinnitanud. Praegu on meil 15 lammast, kellest osad müüme, kuid ülejäänud jäävad oma karja kasvatama. Lammastepidamise suurim põhjus praegu on ka, et lapsed näeksid loomi – saaksid väikseid lambatalli paitamas käia ning aidata loomi sööta.

Kuidas jaguneb aeg, kui olla kirjanik, nelja lapse ema ja talupidaja? Kõik need eeldavad ju inimest eri funktsioonides?
Eks tuleb teha valikuid ja aega jagada. Samas iga roll neist täiendab teist, nii et ma ei tunne, et peaks või saaks nende rollide vahel valida. Nii ongi perioode, kus saan rohkem kirjutada või olen rohkem koos lastega või pühendan ennast rohkem talupidamisele. Eks see on selline pidev
valmisolek, et kui on vaba hetk kirjutamiseks, teen seda KOHE, sest ma ei tea, kas järgmistel tundidel või päevadel veel sobilikku hetke tuleb.
Ja kui on aeg olla lastega, siis olen nendega, sest nemad tunnevad ju kohe ära, kui su mõtted on tegelikult mujal.
Lapsed on mul kõik varakult lasteaeda läinud, nii et sellest on ka abi oma aja tekitamiseks. Lasteaias käivad nad mul küll mõnevõrra juhuslikult, tavaliselt siis, kui ise pean kusagil ära olema. Samuti on meil mehega mõlema vanemad lähedal, nii et nende abi lastehoidmisel kasutame ikka ka.

Mida teete siis, kui teil on aega enda jaoks?
Minu jaoks on enda aeg ka see, kui ma kirjutan, sest kirjutamata lood on kõik mu sees ja segavad elamist. Nii ongi mul endal jälle hulga parem olla, kui mõni lugu on paberile (arvutisse!) saanud. See on nagu paberil mõtlemine.
Näiteks praegu tegelen novellikoguga, mis räägib suhtumisest rahasse. Raha on meie kõigi kaaslane, tahes või tahtmata. Minu ka. Nii tunnengi praegu, kuidas rahaga on seotud teemasid, mida tahan selgeks kirjutada ja seeläbi endast välja saada.
Lugemine on teine ülioluline asi!
Praegu unistan sellest, et tahaks jõuda rohkem sporti teha. See on küll nelja lapse ja kõigi tegemiste kõrvalt vaeslapse osasse jäänud. Ja see on üks maaelu miinus, et kui ujulasse või suuremasse jõusaali minna, siis peab ikka linna sõitma.

Mis ajendab Teid niigi suure koormuse juures veel poliitikaga tegelema?
Minu jaoks võrdub poliitikaga tegelemine aktiivse osalemisega ümbritsevas ühiskonnas. Miks ma peaks uskuma, et kõik teised minu ümber suudavad mind puudutavaid otsuseid minust paremini teha? Lastega naised on ühiskonna üks osa ja ma tahan aidata sellel häälel välja kosta. Kui kodus näen, et mehele on aegajalt raske mõnda asja selgeks teha, sest meeste arusaam ja kogemus näiteks ka lastekasvatuses on erinevad naise omast, siis miks ma peaks seisma kõrval ja vaatama, kuidas teised meid ümbritseva üle otsustavad?
Kuni mul on mõtteid ja ideid ja arvamusi ümbritseva suhtes, nii kaua püüan ikka poliitikas kaasa lüüa, sest see ongi ju koht, kus mõtted saavad tegudeks ja otsusteks.
Ma niisama vinguda ja viriseda ei viitsi. Ma olen väga kehv seljataga rääkija ka. Ma ei viitsi oma aega kulutada vestlustele, mis kuhugi ei vii ja mis midagi parandada ega selgitada ei aita. Nii jäävadki külajutud minust edasi rääkimata, kuid poliitilistes vaidlustes ütlen ikka sõna sekka.

Kuidas toimib pereelu, kui üks lapsevanematest töötab kaugel?
Ega ta väga ei toimigi. Olime nüüd lastega kolm nädalat Soomes, et lapsed saaksid isaga rohkem koos olla. Võttis paar nädalat, kuni lõpuks taas kooslusena toimima hakkasime. Kui mees käib üle seitsme nädala 1 nädala kodus, siis võtab "kodunemine" terve aja... ja siis on juba uuesti aeg lahkuda.
Pere peab ikka olemas koos! Nii lõpetamegi arvatavasti varsti selle perioodi oma elus ja püüame taaskord kõik koos siin hakkama saada.
Mõtlesime ka perega Soome kolimisele, et kõik saaks koos olla, kuid see vist siiski meie jaoks ei toimi. Ükskõik, kus, aga pere peab koos olema!
Praegu mõistan veel rohkem neid paljusid peresid, kes sellist kokku-lahku elu juba aastaid elavad. Ja samas ma ei mõista neid ka – kuidas on võimalik aastaid lahus olla ja siis ikka veel pereks jääda?

Mida tahaksite võimalusel Eesti elus muuta?
Eks minu jaoks on kindlasti üks teema, et lastega peredel oleks parem elada. Räägitakse küll, et lapsi on juurde vaja, kuid seejärel näidatakse pidevalt suhtumisega, et "kui sul on lapsed, siis ela omaette ja ära meid sega, kuni lapsed on suured!". Praegu tegelen koos paari inimesega ühe vahva suure projektiga, mis vähemalt meie kodukoha lapsevanematele pakub täiendavaid võimalusi lapsevanemaks olemist nautida.
Nii et lastega perede väärtustamisel polegi jutt tohututest rahadest, vaid alustuseks juba suhtumises.
No ja loomulikult on esmane, et kõik eestlased, kes tahavad Eestis elada, saaksid seda endale võimaldada, mitte ei peaks välismaal töötama. Sellele saab mitmete suuremate ja väiksemate muudatustega kaasa aidata.
Minu jaoks on suht kummaline rääkida, et meil on vähe lapsi, kui siiani loeme uuringutest, kui paljud lapsed lähevad tühja kõhuga õhtuti magama või kui paljud ei saa üheski huviringis käia. Haridus (sh huviharidus) on perekondlike väärtuste kõrval üks olulisemaid asju lapse elus, nii et see
peab olema kättesaadav vastavalt annetele, mitte vanemate rahakotist ja elukohast lähtuvalt. Kõlab ehk utoopiliselt, aga kui veidi rohkem koostööd teha ja kaasinimesi enda kõrval märgata, on paljugi võimalik!

Anne-Mari Alver

 

0 kommentaari Lisa kommentaar