horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Kodusõjas surma ei saa

Mees käib mööda tuba ringi ja tulistab ­automaadist. Ta-ta-ta-ta-ta. Kõik, kes ette jäid, said mõned kuulid ribide vahele, nüüd heidavad maas lamades hinge...

Mees sosistab karmi häälega, hammaste kriginal. Neab. Kirub. Vannub. Ähvardab. Ta-ta-ta-ta-ta, kostab jälle. Keegi vaenlastest oli vist veel kogemata kombel ellu jäänud, nüüd sai selle eluke ka lõpetatud.
Õnneks on automaat ainult kujuteldav. Ka vaenlased pole kohapeal, halvad uudised on end internetist või televisiooni uudistesaatest kätte näidanud. Inimesed, kes ei vääri elusolemist.

Surmasoov vääritutele
Üle päeva soovib ta kellelegi vähki. Loomulikult mitte ühelegi oma lähedastest, vaid ikka kuulsustele. Enamjagu valitsustegelastele. Hollandile, näiteks. Ja siis mõistagi sellele afrojuustega naisele, tollele õigusministrile, kelle poeg tapmise eest vangis istub. Teda vihkab ta kõige enam. Talle soovib ta vähki mitu korda päevas. See algab juba varahommikul uudiseid vaadates, kestes õhtuni välja, sest uudiseid jagatakse telerist igal täistunnil. Poliitilised uudised on tema jaoks magus vaimutoit, millega oma viha ässitada ja sütitada.
"Cancer!" (vähk - pr.k), karjub ta, silmad peas põlemas. Silmapaar võtab tal alati mingi jubedust tekitava värvuse, pildudes saatanlikke sädemeid.
Ta tõstab oma parema käe üles nagu Mooses vaarao ees seistes – ainult pikk kaigas puudub selles käes – karjudes: "Cancer, cancer!" Seejärel vehib oma rusikas käega. See on hirmuäratav vaatepilt. Küllalt usutav, et mitte seda võimatuks mõelda. Nii, nagu Mooses mere lahutas, nii tundub tema ülestõstetud käsi lahutavat vähi ära teeninud inimesi tervetest, neist õigetest, kodumaale truudest pääsenutest. Ja siis läheb muidugi sigarett sigareti järel sellise hooga, nagu kardaks ta, et keegi teine asub kohe ta suitsupaki kallale. Mitte, et tal kahju oleks sealt kellelegi anda – lihtsalt see kiire järjepidevus tekitab sellise tunde. Ta suitsetab nendel hetkedel alati rohkem, kui ta närvis on või lausa vihast üle keeb.

Õnneks pole meie kodus relvi
Vihast, mis haaraks pikemalt mõtlemata esimese ettejuhtuva tulirelva järele. Õnneks, et neil pole kodus ühtegi. Vaevalt, et Meeri siis veel elus oleks.
Kätega vehib see prantsuse mees Meeri, oma naise suunas, aeg-ajalt küll. Ähvardab. Tõstab häält. Lubab asjad pakkida ja Cannes´i tagasi sõita. Või et, kui Meeri Cannes´is on, istub tal kuklas teadmine, et teda võidakse iga hetk lennukile panna ja Tallinnasse tagasi saata.
Mitte et see Meerit hirmutaks. Mõnikord ta lausa soovib seda. Ütleb mehele endale ka: "Aga palun, sõida tagasi." Või siis: "Aga palun, võta mulle lennukipilet ära." Meeri pakib kohvreid ja mees vaatab pealt, oodates rahulikult, mil kohvri lukk sulgub. "Voila", ütleb ta siis, à la – see asi on nüüd siis ühel pool. Meeri vaatab, naeratab, ei kehita õlgu.
Vahel lubab mees endale ka mõne klaasi veini (prantslased armastavad veini, see on endiselt, veel ka tänapäeval, jook jumalatelt – la vino veritas!), kuigi alkohol ei sobi sellele prantslasele üldse mitte. Ta muutub lausa jultunuks, käies mööda tube ringi, otsides tüli, mida tolmuna üles keerutada. Ta teeb seda, muidugi, ka teistel päevadel. Päev ilma sõjata tundub olevat raisku läinud, mõttetult elatud päev (à la – me oleme ju siin selleks, et teineteist proovile panna? Ja - kust siis neid vaenlasi ikka leida, kui mitte omade seast ?!).
«Je te casse les rains,» on tema põhiline väljend. Ma purustan su neerud. Peksan puruks. Rebin tükkideks. Päris võigas otsetõlkes, kuid see võib juhtuda, kui Meeri paneb kogemata käärid (mehe arvates) valesse kohta köögisahtlis. Lubamatu liigutus. Või kui Meeri on vale kööginuga (mehe arvates) hakkimiseks kasutanud, või haamri teise kohta pannud. Või ei soostu kell üheksa öörahu välja kuulutama, sest tema arvates on veel lapsikult vara põhku pugeda.

Naine eksib kogu aeg
Tegelikult ei tee Meeri kunagi midagi õigesti. Nii et – otse loomulikult väärib see karistuseks neerude purustamist. Mehel lihtsalt ei jää muud üle kui Meerile selga hüpata ning asuda ta oakujulisi elundeid puruks peksma. Je te casse les rains.
Või viibutab kultuurse rahvuse esindaja taas kord à la Mooses käega, sisistades läbi hammaste: «La con de ta race»! (Oma rassi häbiplekk -pr.k). Mõistagi on see Meeri. Aga vahel saab ka mõni valitsustegelane selle nimetuse osaliseks. La con de ta race. Põhiliselt saab selle tabava väljendi endale kraesse Christiane Taubira, see afrojuustega õigusminister, kelle poeg vangis istub ja kellele ta ülepäeva vähki soovib.
Aga ühel heal päeval kaob Christiane Taubira ta vaenlaste hulgast, sest naine on lõpuks ometi taibanud tagasi astuda. Pidupäev auulis!
"Lahti saime temast!" hüüab mees Meerile võidukalt. Kui tal oleks lipukesi, nagu oktoobrilastel ja pioneeridel omal kaugel ajal, siis ta lehvitaks neid nüüd rõõmuga ja hõiskaks sinna juurde “hurraa, hurraa, hurraa!” Ükskõik, mis värvi lipukesi – punaseid, valgeid, rohelisi… no muidugi eelistatult prantsuse lipuvärvides, aga häda ei anna häbeneda! Sel hetkel sobivad ükskõik-mis-värvi-lipud! Asi on juubeldamist väärt, afrojuustega naisest, kes asjast midagi ei teadnud, kes ise oli päti üles kasvatanud, oleme lõplikult lahti saanud.
Meeril on ükskõik. Aga ta rõõmustab mehe rõõmu üle. Kodurahu huvides on ta mehe poolel. Sest mis on lõpuks parem - õigus või õnn?
Jäänud on veel peaminister, haridusminister ja muidugi president ise. Nendest on vaja ka lahti saada. Meeri meelest oleks neil õigem kohe tagasi astuda, enne kui ta mehe needus nende peal teoks saab. Nende endi tervise huvides oleks neil parem kohe kaduda.
Aga muidugi pole Meeril mingitki võimalust kõrgelseisvaid isikuid hoiatada. Nii jätkub needmine, vähi soovimine, neerude purustamine. Mehe enda südame koormamine ja hävitamine.

Kahekesi poes
Meeri on püüdnud seda talle öelda. "Chèri", ütleb ta, "mõtle ometi oma südamele." Aga see meeldetuletus ajab mehe veel rohkem vihale. See siiras tähelepanek mõjub mehele sama rängalt kui nende ühine poodlemine.
Poes nad kahekesi koos käia ei saa. Kuigi nad teevad kodus plaane, mida osta, kui palju ja Meeri prantslasest mees tundub igati entusiastlik ja sõbralikus meeleolus olevat, kaob see heatahtlikkus hoobilt poes esimese riiuli ees seistes. Ostukäru haarates on nad veel meeldiv paar, visates omavahel nalja, lõkerdades naerda. Ironiseerides end ja ümbritsevat maailma, mis mõnes mõttes on nendega nagu üks, aga teisest küljest nagu pole ka.
Ent siis see lõpeb. Äkitselt. Nagu oleks keegi ootamatult tõkkepuu alla lasknud, andes märku, et siit edasi läheb asi palju tõsisemaks. Siit edasi enam hea huumori najal naljatades ei saa. Siit edasi, tuleb tõsiselt mõelda, miks sa oled, kuidas sa oled, mida mõtled või mida teed. Karm värk. Siin ei ole naljaga enam midagi pistmist.
"Mis?! Veiniäädikas sellises väikeses pudelis? Kes seda enne näinud on?!"
Meeri seisab rahulikult ja kuulab loengut sellest, kuidas on Prantsusmaal. Mehe silmad veel sädemeid ei pillu, aga nad on võtnud jubedalt ähvardava läike. Meeri tunneb väga hästi seda kergelt metsikut sädelust oma mehe silmades. Kui see on ikka tema mees. Aeg-ajalt Meeri kahtleb nii selles, endas kui ka kõiges muus siin ilmas.
"Mida?! Oliivõli NII kallis?! Chéri, ma ei saa aru, kuidas te siin elate?"
Meeri ainult naeratab, kehitab õlgu: ise ka ei saa aru, aga näe, jumalale tänu – elus oleme.
Meeri armastab mõelda, et ta kuulub inimeste hulka, kes oskavad oma vigadest õppida. Oli aeg, kus ta lasi end mehe kriitikast häirida, asus kaitsele, vastupidist tõestama, õiglus tuli ju jalule seada. See lõppes alati hammaste krigistamise, sõimamise ja asjade loopimisega. Loomulikult mitte naise poolt. Meeri oli see, kelle suunas pika baguette´iga vehiti või kelle pihta kuivainepakk poes lennutati. Nad korraldasid poes käies inimestele suisa tasuta etendusi.
Enam Meeri midagi tõestama ei asu. Ainult naeratab. Kehitab õlgu. Vahel ajab ise ka silmad suureks ja ahhetab: "Tõepoolest, kuidas me, õnnetud, küll siin elame?"
Aga sellega ta oma prantslast enam ära ei peta. Sellest irooniast saab mees nüüd juba aru. Ta pöörab tähtsalt selja ning asub järgmise riiuli juurde.
Miski pole Eesti poodides nii nagu Prantsusmaal.

Riina Kangur

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar