horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Kohtumine sillal

“Ära tee,“ ütlesid ta silmad. „Miks? See oleks lihtne,“ vaidles Leele vastu. „See pole kunagi lihtne. Kas sa tõesti ei karda?“

Leele istus liikumatuna ja hoidis enda ees avatud raamatut. Raamat oli paks ja igav ning lehkas natuke tolmu järele. Siiski oli see oli ainus, mis hetkel lugemiseks sobis. Leele polnud nõudlik lugeja. Siin lihtsalt polnud tema maitsele kirjandust. Pealegi paistis ta selle mustade kaantega teatmeteose tagant välja soliidne ning tark. Eriti, kui ta niiviisi, sirge selja ja mõtliku ilmega süvenenult istus.
Tegelikult ei olnud Leele kuigi tark. Vähemasti mitte selle sõna otseses tähenduses. Kõik, mis tema elus juhtus, oli olnud puhtalt õnnestumise asi. Ka see keskpärane, kuigi hinges hoidev töökoht siin, alevi raamatukogus. Sisimas ei meeldinud Leelele raamatud. Tema hinnangul võis neid võtta vahenditena, mille abil mõjuv näida. Seda Leele oskas. Teadliku ja pädeva inimese mulje jätmine, olgugi, et särava fassaadi varjus pesitses kõigest sõõmuke sumbunud õhku, tähenduseta virvendust, tühjust. Aga sellele polnud seni õnneks jälile saanud mitte keegi peale tema enese. Leelel oli hea meel, et tal oli õnnestunud terve maailm ära petta. Iseenda suhtes ta nii kindel ei olnud. Enesepett nõudis tarkust, aga selles osas jäi Leele tihtipeale hätta.
Tööpäeva lõpp venis nagu enamik tööpäeva lõppe ikka. Aeg-ajalt vilksatasid naise silmad ruumi tagaseinal rippuvale roostevärvi seinakellale. Kell oli imelik, lopergune asjandus. Mõistagi kunstitaies, kuid Leele ei teadnud kunstist suurt midagi. Tema kunstialased oskused piirnesid juuste säravaks toonimise ja õige huulepulga leidmisega. Tihtipeale osutusid need valikud märksa olulisemaks kui mõne hinnatud kunstniku nime teadmine või haritlaste seltskonnas targutamine. Sellistel puhkudel püsis Leele enamasti vait. Nii nägi arukam välja.
Veel veerand tundi, siis võib ta lahkuda, trööstis naine ennast mõttes. Nagu alati, venisid viimased minutid iseäranis kiusliku aeglusega. Leele kibeles koju jõudma, kuid samas polnud tal aimugi, mida seal peale hakata.
Tema korter oli väike ja isikupäratu. Leele polnud peale eelmise üürniku lahkumist meelega midagi muutnud. Peamiselt oskamatusest ja mugavusest, küllap ka ükskõiksusest ümbritseva suhtes. Leele ei vajanud nipsasjakesi ja hinnalist mööblit, et end hästi tunda. Need ei aidanud nagunii.
„Võib-olla vedelen õhtu läbi vannis ja jätan riided meelega põrandale vedelema?“ mõlgutas ta ajaviiteks mõtet. „Keegi ei saa mulle minu oma kodus öelda, mida ma ei tohi. Vähemasti niigi palju vabadust.“ Erilist rõõmu ta mõtte üle siiski ei tundnud.
Hiline lugeja komberdas vaevaliselt letini, tagastas raamatu ja köhis natuke hüvastijätuks. See oli kühmus vanamees, kes käis igal reedel ja nägi välja sama üksildane, nagu ta isegi. Leele kinkis vanamehele hajameelse teenindajanaeratuse ja unustas sealsamas.
„Võib-olla helistan kellelegi?“ käis tal mõte läbi pea. „Tore oleks ajaviiteks lobiseda.“ Inimesi, kellega Leele oleks ka tõepoolest lävida tahtnud, oli käputäis ja needki elasid kaugel. Distants oli ajaga suhted jahedaks muutnud. See oli paratamatus.
Lõpuks lõi kell täistundi. Leele plaksatas raamatu kergendustundega kinni ning tõusis.

Karjäärinaise valud
Merin sulges arvuti ja jäi oma käsi silmitsema. Tööpäev oli veninud arvatust pikemaks ja pannud pea valutama. Viimasel ajal valutas pea tihti ja medikamentidest enamasti abi ei olnud. Vahel muutusid valuhood piinavateks migreenisähvatusteks, vahel püsisid tuimade ja ootevalmidena kusagil meelesoppide tagamail. Merin oli oimukohtadele koputavate haamrilöökidega harjunud ega pannud neid enamasti tähelegi. Rahulolu ja eneseteostuserõõm, mida ta tudengite õpetamise algusaastatel oli tundnud, kippus ajaga kuhtuma ning ajuti hoopistükkis kaduma. Merin ei teadnud, miks see nii on. Mispärast mõnest suurepärasest valikust saab aja jooksul halb ja peaaegu väljakannatamatu. Ta soovis, et see poleks nõnda.
Merinil olid ilusad käed. Kunstnikukäed, nagu oli kunagi öelnud tema esimene kallim. Klaverimängija käed. Tundliku inimese käed. Küüned roosad, läikivad ja terved. Infotehnoloogia õppejõuna ei saanud ta endale pikki küüsi lubada, aga ega need talle sobinud olekski.
„Ainuke osa minust, millega täielikult rahule võib jääda,“ mõtles naine.
Merinile meeldis autoga sõita. Enamiku oma vabast rahast loovutas ta kergekäeliselt ja sama kerge südamega reisimisele, maldamata kodus istuda. Mingi vägi ja sisemine rahutus sundis ta alailma liikvele. Minema. Eemale. Merin ei teadnud, mille eest ta põgeneb, aga tunne, mis teda seejuures valdas, oli hea. Kirjeldamatu. Nagu narkojoove, mida ta elus  püsimiseks üha tihemini vajas. Rahulolu valgus temasse tavaliselt juba siis, kui linnapiir selja taha jäi ja kahel pool kätt hakkasid võimust võtma kollendavad laaned ning talve ootel ülesküntud mustad põllud. Merinit ei huvitanud loodus, küll aga liikumises püsimine.
Nagu kõigile poisiliku natuuriga naistele omane, polnud Merinil kuigi paju kiusatusi. Kõigest mõned, aga neidki suutis ta vähese vaevaga kontrollida. Merin riietus lihtsalt, enamasti teksadesse ja noortepärastesse spordisärkidesse. Õigupoolest huvitasid teda õige vähesed asjad. Näiteks päikeseprillid. Tal oli neid terve muljetavaldav kollektsioon. Millal iganes ta poodi sattus, võis ta unustada leiva ja piima ostmata, pidades eelkõige jahti päikeseprillidele. Õige lõikega prillide ja sobivat tintmusta tooni klaasidega sai oma välimust tundmatuseni muuta. Talle meeldis välja näha karm ning distantseerunud. Merin uskus, et seda ta ongi. Kas või kättemaksuks iseendale, et tema figuuris raasukestki naiselikkust ei leidunud.

Varsti oled vanapiiga...
„Sügis,“ mõtles Leele ega kiirustanud koju jõudma. Peale hetkelist kõhklusviivu seadis ta sammud hoopis teises suunas. Kuna auto- juhtimine ajas ta millegipärast alati ärevile, seisis tema kirsivärvi Mazda enamasti raamatukogu parklas ja kõik oma käigud tegi naine jala. Minna polnud nagunii kuhugi. Asula piir oli siinsamas, samuti kooli staadion, mis oli sügise hakul saanud ilusa punase kunstkatte.
„Ainuke kohalik vaatamisväärsus,“ mõtles Leele kibedalt.
Edasi tuli juba jõgi ja selle veerel lapiti sügisest metsasalu, põllud ning kümnete kilomeetrite raadiuses ainult metsa. Kased ja kuused, lepavõsa, sekka mõni üksik majesteetlik mänd. Inimesi käis teisel pool jõge harva. Enamasti ei kohanud ta oma uitretkedel kedagi. Nii oligi parem. Leele ei teadnud, kas ta sobiks etemini suurlinna või siia, hinge vaakuvasse kolkasse. Kõikjal tundis ta end võõrana. Võib-olla said inimesed aru, et tema juures on midagi viltu ja hoidsid intuitiivselt eemale.
Jõgi läikis mustalt. Vee külm pind oli täis kollaseid lehti, mida vool aeglaselt käänaku taha kandis. Vanadelt sammaldunud kaskedelt pudenes neid iga väikseimagi iili peale lisaks. Vaatepilt oli ilus. Päike paistis, kuigi selle soojuses polnud enam suvist jõudu. Leele kummardus üle käsipuu jõge uurima. Veevoog oli tume ja raske, nagu kannaks endas sünget saladust. Siin ei söandanud alevirahvas ujuda. Kaldad olid järsud ja libedad, vool kiire ning keeriseid täis, põhi sügav ning salalik. Kalda äärtes kasvav pruuniks tõmbunud pilliroog sahises tasakesi. Keeles, millest Leele aru ei saanud.
„Miks sul ei ole meest ega sõpru?“ oli ema talle korduvalt ninale visanud. „Sihuke üksik kuu poole ulguja hunt! Varsti oled valmis vanapiiga! Mida sa ometi ootad?“
Leelel polnud vastuseid. Ei teadnud naine isegi, kas või keda ootab. Võib-olla kartis ta selleks liialt tutvuda inimesega, kes ta sisimas tegelikkuses oli.

Aga mida tahta tõeliselt?
Merin parkis auto spordiväljaku servale ja otsustas pisut ringi vaadata. Ta oli jutti sõitnud üle saja kilomeetri, teadmata isegi, kuhu ta välja jõuda kavatseb. Marsruudi üle oli naine otsustanud käigult ning pikalt kaalumata. Asula ei tekitanud temas mingeid emotsioone, saati veel äratundmist. Haamerdav peavalu oli järele andnud, asendunud tuhmi tuikamisega, mis suuremat ei seganud. Merin astus pikkade sportlasesammudega ja sõrmitses harjumuspäraselt võtmepundart nahktagi taskus. Vahel ajas naist muigama, et inimesed teda eemalt vaadates poisiks pidasid. Mõnikord ta vihastas. Enamasti oli tal ükskõik. Sügaval sisimas oligi Merinil inimestest ükskõik. Ühe erandiga.
„Dorian,“ mõtles Merin. Sel päeval juba kolmandat korda. „Neetud Dorian.“
Ometigi polnud siin, eemal, nende kollendavate kaskede ja mustjaspruunina vuliseva vee läheduses kahetsusel seda kaalu, mis linnas. Distantsilt vaadatuna tundus enamik muresid väheoluliste, isegi tähtsusetutena. Inimesed Merini elus tulid ja läksid. Ta ei teinud midagi, et neid enda ellu kutsuda, saati veel kinni hoida.
Dorian oli teistsugune. Seda teadis Merin algusest peale. Kõrk ja joovastav. Kindlameelne ning kindlakäeline. Kütkestav pealekauba. Temast oleks naine kinni hoidnud küll, kui vaid oleks osanud. Merin oli mehelikult otsekohene ja ütles oma arvamuse alati välja, pidamata oluliseks seda kuidagi ilustada või pehmendada. Võib-olla oli see viga. Doriani puhul kindlasti.
Merini tutvusringkond oli suur ja telefon vastamata kõnedest ning sõnumitest alailma pungil. Oma ainepunktide pärast mures tudengid, endised ja praegused sõbrannad, kolleegid ning meestuttavad, kelle näod lõpuks üksteisega sarnanema ja tuhmuma hakkasid. Kõik kokku väsitas omajagu. See polnud päriselt see, mida Merin tahtis. Kuid mida ta tõeliselt tahtis, seda ta ei teadnud. Võib-olla polnud seda olemaski.

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas...

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
elene 10.11.2015 20:03
tõsine laenupakkumise 72 tunni jooksul Otsid usaldusväärne preteure kellest saab usaldada? Oled aus ja tõsine inimene, sa otsima vahendeid? Nautige minu pakkumisi. See ütles, me teile teatada, et pakume laenude alates 900-2500000 Euro, seega palun öelge mulle, kui palju sa tahad laenata ja mitu aastat sa tahad teha laenu. südamlikult E-post: lan.leankredit001@gmail.com