horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Koidu ­Ferreira menukas ­noortesari sai alguse isahane rünnakust

Eestlanna Koidu Ferreira elab Prantsusmaal, kuid on oma lugudega ära võlunud hea hulga eestimaiseid lugejaid.

Koidu Ferreira tõusis kiirelt Eesti raamatusõprade lemmikuks, kui avaldas 2017.aastal neljaraamatulise fantaasiasarja „Domineeriv värv” esimese teose alapealkirjaga „Tumepunane”.
Imeilusa kaanekujundusega raamatud haarasid ka nende tähelepanu, kes ulmelisi lugusid muidu väga ei loe. Neis noortele mõeldud lugudes on aga piisavalt ka armastust, nii et lugejate ring on väga lai.
Nüüdseks on kõik neli „Domineeriva värvi” raamatut ilmunud, nii et on õige aeg Koidu Ferreira käest uurida, kuidas kogu lugu praegusesse hetke jõudmiseni kulgenud on.

Kuidas jõudsid kirjutamiseni? Oli see pikem unistus või lihtsalt hakkasid proovima?
Kui ma Paide õhtukeskkoolis käisin, siis eesti keele õpetaja klassi ees ütles, et temale hirmsasti meeldivad minu kirjandid, kuna ma oskan oma mõtteid piisavalt paljude detailidega ja tugevate emotsioonidega kirja panna, et teha lugemine nauditavaks. Muidugi olid mu kirjandid kirjavigu pilgeni täis ja laused olid liiga pikad, aga õpetaja arvas, et minust võiks saada hea kirjanik. Sel ajal käis mu peast läbi mõte, et mine tea, äkki kunagi kirjutangi midagi.
Muidugi jäi see puhtalt mõtteks ja minu emakeeleoskus kadus aastaid välismaal elades täiesti ära. Ma ei osanud enam üldse kirjutada, ega isegi mitte kirjutamisest unistada. Kuniks siis ühel päeval koos oma 12aastase tütrega hommikul koolimaja poole jalutades hakkas lund sadama. Vaimusilmas kujutasime ette, et meie olemegi need lumehelbed, kes mööda maad keerlevad. Fantaseerisime, millised me välja näeksime, kuhu läheksime, mida teeksime. Tütrega koos leidsime, et sellest loost saaks laheda raamatu. Koolimajast uuesti koju jalutades kasvatasin ideed veelgi suuremaks. Koju jõudes tegin arvuti kohe lahti ja panin kirja esimesed read.
Niisiis, ma alustasin kirjutamist täiesti ootamatult, ainult tänu ühele järsult tekkinud ideele, millest kasvas lõpuks triloogia „Kui armastus külmutab südame“. Seda lugu saab lugeda Wattpadist.

Kust tuli sarja „Domineeriv värv” idee?
Esimene idee sai alguse ühest unenäost. Nägin unes, kuidas üks isahani mind ründas. Järsku aga tekkis taevasse auk, kust väljus võrratult kaunis siniste sulgedega lind. Lind haaras ründava hane noka vahele ja kadus läbi sama augu taevasse.
Selle unenäoga meenus mulle üks isa jutustus, mis ta mulle lapsepõlves rääkis, et UFOd asuvad meie planeediga paralleelses maailmas ja neid saab näha ainult siis, kui paralleelmaailmas tekib rike. Neid mõtteid mõlgutades tahtsingi luua kaks maailma, mis olid kunagi üks, aga läksid mingil hetkel teineteisest lahku.

Kuidas sarja kirjutamine kulges – kas ilusti algse plaani järgi või jõudsid kirjutamise käigus algselt planeeritust hoopis erinevasse kohta?
Algusest peale ma teadsin, millised näevad välja mõlemad maailmad. Üks inimeste poolt hävitatud ning teine hästi ilusa loodusega, mis aga on inimestele ohtlik ja inimesed ei saa selles kaunis maailmas elada.
Ma teadsin ka peategelase iseloomu. Teadsin, et Cordevia ei saa olema see täiuslik maailmapäästja, sest hakkasin sellistest tegelastest ära väsima. Kõik raamatud on sedasorti peategelasi täis, kus noored teismelised neiud on need kõige-kõige. Kõige targemad, kõige osavamad, kõige julgemad jne. Mina aga tahtsin hoopis midagi muud. Tahtsin luua noore neiu, kes ei tea elust mitte midagi ja siis näha, kuhu ta tänu oma teadmatusele jõuab, millised on tagajärjed ja kuidas teadjad saavad teise inimese teadmatust kuritarvitada.
Ma teadsin ka loo lõppu. Aga see oli ka kõik. Ülejäänu tuli kirjutamise käigus ja nii loomulikult, et ma ei pidanud millegi üle pead vaevama. Pidin vaid kirja panema nägemuse, mida minu fantaasia mulle ette ladus.

Sinu raamatuid on väga palju loetud, arvustatud, kiidetud. Mis tunde tekitas sarja „Domineeriv värv” lennukas vastuvõtt?
Tegelikult olen päris üllatunud, et lugejaid on nii palju! Ma ei kirjutanud seda sarja mõttega, et selle kunagi avaldan. Kirjutasin endale, puhtalt oma lõbuks, ega mõelnud kirjutamise ajal kordagi seda, mida võiksid lugejad arvata.
Sel ajal see mind isegi ei huvitanud. Ma lihtsalt püstitasin endale eesmärgiks kirjutada nii kaua, kuniks üks kirjastus soovib ühe minu loo avaldada. Isegi, kui selleks kulub mitukümmend aastat ja sama palju käsikirju. Mul tekkis hasartne huvi näha, kas olen avaldamist väärt raamatu kirjutamiseks võimeline, kui ma kirjutamisest mitte midagi ei tea.
Proovi mõttes saatsin sarja „Domineeriv värv. Tumepunane” käsikirja kirjastustesse. Kui sain kirjastusest Varrak positiivse vastuse, siis sattusin ikka päris paanikasse. Kirjanike maailm oli minu jaoks nii uus maailm. Kartsin sinna siseneda rohkem, kui keegi teine just tänu sellele, et kirjutamine on mulle kogu elu probleeme tekitanud ja ma pidasin seda puudeks. Samas olin ka elevil. Aga mida aeg edasi läheb, seda enam tekib tunne, et ma liigun õigel teel, sest rahulolevaid lugejad on õnneks ikka rohkem kui rahulolematuid.

Milliseid probleeme kirjutamine on sulle tekitanud, nii et pidasid seda puudeks?
Ma ei teadnud eesti kirjakeele reeglitest mitte midagi. Ega ma neist ka praegu midagi ei tea, pigem kirjutan tunde järgi ja nii, kuidas ise õigeks pean. Väga suuri raskusi tekitasid mulle nõrgad ja tugevad tähed. Ma ei teinud neil vahet, kuigi mu kuulmisega on kõik korras. Ma ei teadnud ka seda, millal kasutada H-tähte. Näiteks sõna õrn kirjutasin mina hõrn. Kuniks siis tegin endale reegli: õrn on H tähe jaoks liiga õrn.
Suuri probleeme tekitasid ka kokku-lahku kirjutamine ja komad. Komadega sõdin ma ikka veel, kuigi keeletoimetaja ütles, et mu komade paigutus läheb aina paremaks. Seega siis lootust on, et saan ka sellest probleemist lõpuks lahti.

Mida sinu jaoks kirjutamine tähendab ja annab?
Julgust rohkem kirjutada. Nüüdseks olen peaaegu oma puudest lahti saanud ja tunnen ennast kirjutamise ajal kindlamalt. Aga ikka veel tekib hetki, kus ma ei ole suuteline midagi kirja panema. Näiteks siis, kui pean avalikult midagi kirjutama ja keeletoimetaja ei vaata mu teksti üle. Siis mõtlen ennast üle ja mul on tunne, et kõik, mida kirja panen, on algusest lõpuni vale. Vahest tekib lausa tunne, et mida rohkem kirjutan, seda enam hakkan endas kahtlema.
Kindlasti on mu emakeeleoskus võrreldes varasemaga tunduvalt paremaks läinud ja selle üle on mul hea meel. Kui mina poleks üheksa aastat tagasi eesti keeles kirjutama hakanud, siis vist oleksin hetkel kirjaoskamatu inimene, sest prantsuse keeles pole ma võimeline kirjutama, kuigi räägin ja loen selles keeles vabalt.

Kas sul on tekkinud ka mingid rituaalid või harjumused, mida läbi viid, et ennast kirjutamiseks vajalikku seisundisse viia?
Ma kuulan hästi palju muusikat ja mõni teatud meloodia või laulusõnad tekitavad minus konkreetse raamatu jaoks vajalikud emotsioonid. Mul on igal raamatul oma playlist, mille taustal kirjutan. Kuniks ma pole leidnud uuele loole õigeid meloodiaid, pole ma valmis selle raamatu ideed kirja panema.
Aga võin ka öelda, et kõige rohkem mõtlen oma lugude peale just siis, kui teen selliseid tüütuid töid nagu koristamine, riiete triikimine või siis söögi valmistamine. Siis ma panen oma keha automaatpiloodina tööle, aga mõtetes elan oma loodud fantaasiamaailmas. Mõned mu parimad ideed on tekkinud just siis, kui köögis midagi tükeldan.

Miks peaks sinu raamatuid lugema? Mida sa ise nende tugevuseks pead?
Väga raske küsimus. Kuna ma ju kirjutasin endale, et saada täpselt selline lugu, mis mulle kõige rohkem meeldib, siis on raske öelda, miks teised peaksid minu raamatuid lugema.
Miks üldse raamatuid loetakse? Mõned loevad selleks, et ennast harida, teised selleks, et aega meeldivalt veeta, kolmandad otsivad seiklusi ja erinevaid tundeid, mida nad igapäevaelust ei leia. Kuna mina olen pigem seikluste ja tugevate tunnete otsija, siis arvan, et minu raamatud sobiksid samasugustele inimestele. Aga kui ma just pean oma raamatute tugevuseks midagi valima, siis pakun, et selleks oleksidki erinevat sorti tugevad tunded.
Kas siis lugedes tekivad positiivsed või negatiivsed tunded, see oleneb täiesti lugejast, aga ma pole siiani veel kohanud ühtegi lugejat, kes oleks öelnud, et minu kirjutatud sari jättis ta emotsionaalselt täiesti külmaks. Järelikult suudan lugejates mõnda hella kohta puudutada, mis neid mingis suunas liigutas.

Milliseid raamatuid ise loed?
Minu esimeseks valikuks jäävad hetkel noortele suunatud fantaasiaraamatud, aga ma loen igasugust kirjandust, kui just ei ole tegu õudukatega. Fantaasiakirjandus meeldib mulle aga kõige rohkem. Pole midagi paremat, kui oma kodus diivani peal istudes saab rännata täiesti erinevatesse maailmadesse ja näha elu hoopis teise nurga alt. Mulle meeldib, et fantaasiakirjanduses pole piiranguid ja kõik võib olla võimalik.
Samas meeldib mulle noortekirjandus just keelelise lihtsuse pärast. Mind ei huvita raamatud, millest lausete keelelisuse tõttu midagi ei taipa. Mul lihtsalt puudub nende vastu huvi ja kannatus. Mina tahan lugeda selliseid raamatud, kus lugemise ajal suudan ära unustada, et ma loen.

Saan aru, et suuresti loed ka prantsuse keeles. Milline vahe on noorteraamatutel, mis on kättesaadavad eesti ja mis prantsuse keeles? Või kas on üldse mingit vahet?
Vahe on selles, et valik on prantsuse keelsetel raamatutel palju suurem ja raamatute hinnad on madalamad. Eesti kirjastused kipuvad ka raamatusarju pooleli jätma, mida Prantsuse kirjastused teevad väga harva. Kuna mulle meeldivad kõige rohkem just 3-5 osalised sarjad, lähen ma raevu, kui ei saa alustatud sarja lõpuni lugeda. Aga mulle ei ole vahet, kummas keeles loen. Võtan kätte selles keeles raamatu, mis esimesena kätte satub ja mõned lemmikud, mis olen prantsuse keeles kõigepealt läbi lugenud ja on ka eesti keelde tõlgitud, on mul kodus olemas kahes keeles. Prantsusekeelsed mu tütre raamaturiiulitel ja eestikeelsed minu raamaturiiulitel.

Sinu raamatusarja lõpu üle on palju arutletud. Mis tunne see on, kui jälle mõni lugeja ütleb, et oleks pidanud teisiti lõppema ja talle see lõpp ei sobi vms?
Kellele raamatusarja „Domineeriv värv“ lõpp ei meeldinud, nemad saavad lugeda Facebookis minu autorilehelt  www.facebook.com/KoiduVGFerreira teist lõppu, kuna kirjutasin sarjale kaks täiesti erinevat lõppu ja andsin oma proovilugejatele võimaluse hääletada. Facebookis on ka pikemalt kirjutatud, miks üldse kaks lõppu tekkis. Olin enne sarja kirjutama hakkamist lõpus nii kindel, aga kolmanda osa kirjutamise ajal, kui ma pidevalt Alricku tulevikku vaatasin, hakkas mu peas kasvama uus lugu, millest saaks sarja järg läbi Alricku silmade. Minu valmis mõeldud lõpp aga ei lubanud Alricku lugu kirjutada ja kuni viimase osa lõpuni ma ei teadnud, kas jään endale kindlaks või siis muudan lõppu.
Aga kui keegi tuleb ütlema, et temale mõne raamatu lõpp ei meeldinud, siis ma ikka tahaks kohe küsida, milline oleks teie arust lugude täiuslik lõpp, mis sobiks kõikidele lugejatele.
Olen märganud, et lugejad eelistavad muinasjutulisi õnnelikke lõppe. Mina aga tahtsin oma sarjale lõppu, mis paneb lugeja kogu loo üle tagantjärele pikemalt mõtlema ja tekitaks tahtmist sari uuesti läbi lugeda. Sarja teist korda lugedes saaksid lugejad kindlasti paljudest asjadest teisiti aru ja mõistaksid ehk peategelase käitumist paremini.

Igapäevaselt tegutsed hoopis Eestist kaugemal. Kui saladus pole, siis kuidas oma igapäevast elu sisustad ja millega tegeled?
Ma elan ja töötan Prantsusmaal Metzi noorte võõrastemajas. Minu igapäevatööks on reisivate kooligruppide toitlustamine. Hetkel aga ei ole koolide reisimine lubatud ja meie võõrastemaja on kinni. Ma saangi kõik tunnid ööpäevas ära kasutada üksnes lugemisele ja kirjutamisele. Ühesõnaga, elan ma hetkel täiuslikku kirjanikuelu ja püüan nii mõnegi pooliku käsikirja lõpuni kirjutada.

Nii et suletud võõrastemaja on sinu fännidele väga kasulik. Anna siis lõpuks mõni lubadus ka - milline on su järgmine teos ja millal see lugejateni jõuab?
Nüüd fännid kindlasti pahandavad, aga mina ei taha anda ühtegi lubadust. Kui mina midagi luban, siis selle ka alati täidan. Ja kirjutamise kohustusi ma endale ei tekita. Mina tahan kirjutamist nautida, mitte võtta kui kohustust, kuna andsin lubaduse ja nüüd lugejad ootavad. Minu uus raamat ilmub siis, kui ta ilmub. Kulub siis selleks mõned kuud, mõned aastad või ei juhtu seda mitte kunagi, seda näitab tulevik.
Hetkel on mul pooleli lausa neli käsikirja. Kui ma ühe neist lõpuni kirjutan ja proovilugejad kinnitavad, et see lugu on avaldamist väärt, siis ilmub minult uus raamat.

Heli Künnapas Fotod: Terje Talts

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
birgit 09.08.2021 19:00
laenupakkumine rahastamist vajavatele üksikisikutele mikrorahandusstruktuur Oleme hästi välja kujunenud ja aastate jooksul oleme saanud aru teie individuaalsetest vajadustest ja nõudmistest. Oleme pühendunud oma klientide õiglasele kohtlemisele ning professionaalse, sõbraliku ja viisakate teenuste pakkumisele. Meie protseduurid on loodud teile vastamiseks tagamaks, et pakume tooteid, mis vastavad teie oludele. Meie teenus on väga professionaalne ja viivituseta. Meie moto on aidata teid, kliente, olenemata teie vajadustest. pakkuda laene vahemikus 1000 kuni 5 000 000 000 eurot. taotlusi töödeldakse kohustuseta. Anname laenu kindla intressimääraga kõikidele laenuliikidele. Palun, kui olete meie teenusest huvitatud Täitke taotleja vorm ja saatke see meile e -posti aadress allpool Teie täisnimi: .................... Aadress: ................................ Riik: ................................ Laenusumma: ....................... Laenu tähtaeg: ...................... Sinu emaili aadress: .............. Sõlmige meiega lepinguid aadressil: birgitraigo@gmail.com