horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Kõigest mõned kirjad

Pensionieas Tiiul on suured lapsed ning kena ja korras kodu. Aga kaaslast, kellega mõtteid vahetada, ei ole. Kas tal on lootust?

Vihm rabistas vastu aknaklaasi... just nii tugevasti, nagu tuuleiil parajasti tahtis. „Niimoodi siis see sügis jälle algabki...“ Tiiu kohendas halgusid kaminas ja istus arvuti taha.
Ta ei olnud aastaid suhtlusportaalides surfanud, aga tänane nutune ilm ja päev täis pimedust otsekui sundis selleks...sundis suhtlema inimestega, tekitas soovi, et keegi oleks kõrval. Just praegu ja siin toas.
Konto tegemine läks libedalt, ega selles mingit kunsti ju polnudki. Vaja veel veidi kobedam pilt otsida...
Juba samal õhtul tuli sõnum. Kuna kirjutajal foto puudus, siis Tiiu seda väga tõsiselt ei võtnudki, lihtsalt õhtu täiteks oli päris tore natuke lobiseda.

Vanad mehed otsivad noori naisi
Möödus nädal ja naine oli saanud veel mõne kirjakese, tõsi küll, erinevatelt inimestelt. Kummaline oligi see, et keegi paarist kirjast kaugemale ei jõudnudki – ja fotosid neil polnud.
Tiiu oli hulga kasutajate profiilidega tutvunud ja mida rohkem ta vaatas, seda enam hämmastas teda tõdemus, et mehed kuuekümnendate teises pooles ja isegi üle seitsmekümne otsisid naisi vanuses 30-40, mõni veel nooremaidki.
Tiiu teadis, et näeb enda vanuse kohta veel küllaltki kobe välja Aga tutvujad, saades teada, et naine on vanaema, et elab majas ja armastab aiatööd, kadusid vaikselt, jätmata isegi hüvasti. Saati, et oleksid selgitanudki, miks ta ei sobi.
Siis, ühel päeval, kui naine oli juba otsustanud loobuda, tuli kiri, mis pakkus välja suhtlemise meilitsi. Tiiul ei olnud selle vastu midagi, oli tal ju ammustest aegadest anonüümne meiliaadress olemas. Veel nendest aegadest, kui ta üksinda jäi ja rohkem kaaslase järgi ringi vaatas. Võõrale ei soovi ju keegi oma pärisnime avaldada.

Meeldiv anonüümne võõras
Kiri, mis peatselt saabus, oli meeldiv ja sõbralik. Oli tunda, et tutvumis-soov on siiras. Kuna Tiiuga samaealisel, ka kuuekümnendates, mehel tutvumisportaalis foto puudus, siis kirjutas naine vastuseks, et nad ei ole just võrdses seisus, kuna temal on pilt, aga mehel mitte.
Järgmises kirjas oligi foto kenasti olemas. Selles oli miski, mis naist lummas ja ligi tõmbas. Ta ei teadnudki, mis see täpselt oli... kas mehe näojooned...või siis kirjade toon...
Igatahes, ka naisepoolne huvi oli tekkinud ja südamesopis kripeldas tilluke soovihakatis võõrast päriselt näha saada.
Kirjavahetus jätkus ja naine pidi tõdema, et pikki pimedaid sügisõhtuid oleks mõnus niiviisi täita – kirjutades ja kirju saades...
Tasapisi avaldasid mõlemad juba oma eluloolisi andmeid, lapsed, pereseisu jne, senini olid kasutusel ainult eesnimed, ei perekonnanimesid, ei aadresse... Selleks olekski liiga vara olnud... Ja ega perekonnanime mitteteadmine sega arutlust elulistel teemadel, aadressi mitteteadmine ei keela mitte kuidagi kerget sõbralikku vestlust.

Liiga hea minu jaoks
Ühel õhtul tuli kiri...“...Sa oled liiga hea minu jaoks...anna andeks...“
Tiiu silmitses jahmunult ridu, mõistmata, mis siis nüüd valesti läks. Järgmised read olid küll südamlikud ja kahetsust tundvad, aga see oli hüvastijätt. Lõplik hüvastijätt...
Kas naine oli õnnetu? Mõnes mõttes ikka, sest oli kirjutajaga tundnud mingit lähedust ja teineteisemõistmist...
“Sa oled liiga hea...“ Huvitav, kui hea on liiga hea..., et kui oled olnud tavaline tubli pere-ema, oled suureks kasvatanud ja koolitanud oma lapsed, sul on kena ja korras kodu ning su huvid ja silmaring ulatuvad kaugemale, kui potid-pannid ja peenramaa...
“Sa oled liiga hea...“ Kas oli mehel mingi tume saladus? Või oli asi tervises...või kauguses...? Tiiu ei teadnud seda ja ilmselt  ei saagi teada. Uhkus ei lubanud rohkem pärida ja naine jäi vastuskirjas tavapäraselt  sõbralikuks ja viisakaks. Temagi kiri oli sõbralik hüvastijätt.
Kas on naiivne loota eluõhtu veetmiseks mõistvat kaaslast, et teineteise jaoks olemas olla, kui oled juba üksi ja pensioniaastates? Kas kaaslase leidmiseks tuleks olla vähem hea...? Kui palju vähem? Kas tänapäeval on hinnas laiskus-lodevus-rumalus...? Või on asi hindajates?
Ilma vastuseta küsimusi kerkis üha juurde ja Tiiu tundis, et mõtlemist jagub ikka mitmeteks õhtuteks. Ja siis klõpsas ta nupule „kustuta konto“...

Marge Hermanson

 

0 kommentaari Lisa kommentaar