horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Kõigest naabrinaine

Darle kooselu Raneliga ei laabu kuigi hästi. Selleks meeldib mees liiga palju nende naabrinaisele. Ranelile seevastu ei tekita kahe kodu vahet käimine mingit probleemi.

„Noh, tulid jälle oma lipaka juurest?“ ründas Darla selsamal silmapilgul, kui Ranel välisuksest sisse astus.
„Oma naabrinaist nii nimetada on ikkagi liig. Mida sa endale lubad?“ Ranel tegi köögikapi juurde asja, täielikult ignoreerides Darla teravat pilku.
„Mida see lehm siis seekord tahtis?“ uuris naine, silmad pahaselt kissis.
„Tolmuimeja ei läinud käima.“
Darla ei teadnud, kas naerda või vihastada. „Ostku siis uus! Sa ei ole talle mingisugune remondimees!“
„Ah, pisike viga, ega selle tühiasja pärast pea kohe uut masinat muretsema, toru oli umbes. Puhastasin natuke ja kõik sai korda.“
Mees pesi käed puhtaks ja asus endale võileiba tegema. Võttis külmkapist või, vorsti ja kurgijupi, leiba ning lõikelaua. Ranel oma heledate lokkis juustega oli nägus mees, kelle sarmist oleks jätkunud mitmele. Otseloomulikult ei jäänud see tõik teistelgi eevatütardel märkamata.

Olukord tekitab viha
Aga täna ei köitnud mehe nägusus Darlat, kaugel sellest. Naist valdas hoopistükkis vihakihk. Ta napsas endale ühe priskema vorstiviilu, mälus seda ja pidas aru, kuidas teemaga edasi minna. Konflikti polnud mõtet üles kiskuda. Darle hindas kodurahu ja teadis, kuidas riiud meest väsitavad.
„Ma soovin, et sa selle naisega rohkem ei suhtleks,“ teatas ta lõpuks. „Ma olen seda sulle sada korda öelnud.“
„Muidugi oled,“ kinnitas mees rahulikult. „Lõppude lõpuks tunnen mina Ivikat kauem kui sind. Miks ma ei võiks oma naabrit aidata?“
„Sest see ajab mind närvi!“
Nuga kopsis vastu lõikelauda, kurgiviilud veeresid vasemale ja paremale. Ranel oli köögis osav, seda pidi tema kiituseks ütlema. „Sul on mingi usaldusprobleem,“ väitis mees. „See pole normaalne.“
„Ja see, et sina iga pisiasja pärast kohe ülakorrusele naabrinaise juurde tõttad, on või?“
„Keda tal ikka abiks võtta, üksik inimene.“
„Mul ükstapuha. Ma ei taha, et sa rohkem sinna lähed. Elagu oma elu ja jätku meid rahule.“
Ranel sai võileiva valmis, krõmpsutas seda ja vahtis tuima näoga aknast välja. Darla teadis, et tema jutt on nagu hane selga vesi ja tal ei tulnud eksida. Juba järgmisel päeval leidis naabrinaine uue põhjuse, et tema mees mingil ettekäändel enda juurde meelitada.
Tagasi tuli Ranel alles mitme tunni pärast.
„Mis masin seal täna siis ära lagunes?“ uuris Darla. „Vibraator või?“
„Ära ole labane.“
„Mõtlesin, et hakkame koos filmi vaatama.“
„Noh, oli mingi jama veevärgiga. Ei saanud kuidagi tilkumist kinni. Lekkis imeliku koha pealt. Hulk aega andis pusida.“
Darla mõõtis kaasat kõvera pilguga. „Tõesti? Ja kuidas see meid peaks puudutama?“
„Täpselt nii palju, et kui ma poleks appi läinud, sajaks meie köögilaest praegu vihma. Ei usu, et see sulle rohkem meeldiks.“

Kurnavad sõnavahetused
Darla tegi moepärast natuke rahulikuma näo pähe. Köögilagi oli uus ja ilus, heledast männipuidust. Uputus oli küll viimane asi, mida soovida.
„Teen teed?“ pakkus ta vaherahuks.
„Tänan, pole vaja, ma Ivika juba pool jõin.“
„Ah et sina Ivika pool juba jõid?“ korrutas Darla, ühtäkki jälle maruvihane. „Nii et kepp ja keeks käib asja juurde. Nagu töötasu või? Seda ma arvasingi!“
Ranel ohkas. „Midagi sellist ei ole, sa tead seda väga hästi.“
„Kust mina teadma peaksin? Ega ma ei käi teid lukuaugust piilumas ja uurimas.“
„Keeda siis pealegi teed,“ oli Ranel leplik. „Ma tõin ennist mingi koogitüki, sain soodushinnaga.“
„Aga vat ei keeda!“ pahurdas Darle. „Ei hakka mina siin mingit jooksikut poputama.“
„Eks ma tegelen sellega siis ise,“ lausus Ranel stoilise rahuga ja lülitas veekeetja käima. „Mis filmi sa vaadata tahtsidki?“
„Mul läks filmituju üle.“
„Kuidas arvad. Aga sa võiksid aru saada, et ma olen Ivikale tänu võlgu. Omal ajal, kui mul oli väga raske, aitas tema mind.“
„Tõesti? Ei tea, millega? Erootilise massaažiga? Tore abi küll.“
„Ta kuulas mu ära. Pärast ema surma olid mul rasked ajad. Ivikast oli palju abi, sain hullemast üle.“
„Ja nüüd käid muudkui tänuvõlga maksmas?“
„Ma ei võta seda niimoodi. Natuke abi meestetöös on vähim, mis ma tema heaks teha saan.“
„Äkki ta peaks endale hoopis uue mehe vaatama, selle asemel, et sinu ümber tiirelda? Kas sind tõepoolest ei huvitagi, kuidas teie läbikäimine mulle mõjub?“
Vesi hakkas mulksuma ja veekeetja lülitas end vaikse klõpsatusega kinni. „Minu meelest näed sa tonti seal, kus seda pole.“
„Ma näen täpselt nii, nagu asjalood on. Ivika ei jäta enne, kui on su kätte saanud.“
Ranel puhkes naerma. Mehel oli meeldiv soe naer, mis igal muul ajal Darlet sulatas, kuid mitte praegu. „Sa räägid, nagu polekski mul siinkohal mingit sõnaõigust?“
„Ah et tunnistasidki üles?“
„Ma lihtsalt ei viitsi sinuga vaielda, see ei vii kuhugi.“
„Ärme siis vaidle,“ oli Darle nõus. Sõnavahetused Ivika-teemal muutusid järjest kurnavamateks.
Keegi ei mahu meie vahele
Ühel õhtul tabas Darle Raneli enda telefoni vahtimas ja naermas. „Ei noh, päris lõbus,“ kommenteeris mees.
„Mis asi?“ Darle nihkus uudishimulikult lähemale.
„Ivikal on huumorisoont.“
Darle seiras mehe telefoniekraanil helendavat fotot. Esiotsa ei saanud naine midagi aru. Fotol oli näha nende majaesine parkla, igav ja hall nagu alati, kus seisid ruuminappusel tihedalt teineteise kõrvale pargituna nende majaelanike autod, muuhulgas ka Raneli massiivne džiip ja Ivika tobe valge maanteemuhk. Mehe ja naabrinaise autod olid juhuse tahtel tihedalt teineteise kõrvale kiilutud. Pildi alla oli paksude töntsakate tähtedega trükitud tekst: „Keegi ei saa tulla meie vahele.“
Darlel lõi silme ees virvendama. Ranel märkas naise vihast lõkendavaid põski ja lisas: „See oli ju nali.“
„Selliseid nalju te teetegi siis iga päev? Ma tean küll, et sa suhtled temaga telefonis salaja kogu aeg.“
„Suhtlen jah, suhtlesin juba ammu enne sind. Kas ma peaksin sinu pärast kogu oma tutvusringkonna üle parda heitma? Tahad minust eraku teha või?“
Darlet valdas jõuetu viha. „Me oleme poolteist aastat selle naise pärast tülitsenud! Täpselt sama kaua, kui on kestnud meie kooselu. Ma olen sellest väsinud. Sa ei kujuta ettegi, kui väsinud ma sellest olen!“ Darle hääl muutus kiledaks. „Kas sa võiksid selle mõttetu lehma ükskord ometi rahule jätta?“
„Millega ta sind häirib? Meie elame oma elu, tema enda oma.“
„Selle vahega, et vahepeal käid sina tema pool meest mängimas. Vabandust, aga ma ei kavatse seda lõpmatuseni taluda. Mutt ise ülbe kah veel, ei kõlba mulle teregi öelda. Ma tean väga hästi, et ma ei meeldi talle.“
„Inimene ei peagi kõigile meeldima. See pole võimalik.“
„Ma ei räägi meeldimisest! Ivika on vaenulik! Põrnitseb mind alati sellise näoga, nagu tahaks mu tuhaks põletada.“
„Ära kujuta endale kõiksugu asju ette.“
„Ei kavatsegi.“ Darle avas riidekapi ukse ja hakkas asju kohvrisse loopima.
„Mis nüüd?“
„Lähen maale ema vaatama. Sina jää siia ja aja asi korda. Varem või hiljem pead sa nagunii otsustama, kas mina või tema.“
Ranel võttis Darlel õlgade ümbert kinni. „Ei pea ma midagi otsustama. Mina olen oma valiku juba ammu teinud. Ivika on kõigest meie naabrinaine ja sina armukade.“
„Elame-näeme.“

Ebameeldivalt võluv konkurent
Maalkäik pakkus Darlele meeldivat vaheldust ja peletas tusamõtteid paremini kui miski muu. Tagasi jõudis naine märksa etemas tujus ning nad mõlemad pidasid targemaks tundlikku teemat üldse mitte puudutada. Päevakest paar valitses Raneli ja Darle vahel üksmeel, siis sai kodurahu jälle otsa. Ühelt pärastlõunaselt poeskäigult naastes põrkasid nad välisukse ees ootamatult Ivikaga kokku. Naise kõrval seisis heledapäine poisike, pisike punane mänguauto pihus.
„Oih, tere, Ranel!“ kukkus Ivika otsekohe flirtima. „Kohtusimegi just õigel ajal!“ Darlest libises üle põlglik pilk, kuid tervituse vääriliseks teda ei peetud.
Naabrinaise ümaratel põskedel läikis kalli jumestuskreemi õrn helk ja Darle pidi vastumeelselt ja isegi pisut kadedalt tõdema, et omal moel oli Ivika üpriski sarmikas naine.
Pisut pontsakas küll, aga selle väikese vea korvas hoolitsetud ja maitsekas välimus. Tänagi kandis Ivika lõbusat retrolikku talvemantlit ja sellega suurepäraselt sobituvat baretti ning kalleid talvesaapaid, mis kõik kokku andsid talle julge, isikupärase ja huvitava väljanägemise.
„Tõin maalt paar mööblitükki, äkki aitad üles tassida? Üks vana kummut on kole raske, kardan, et üksipäini ei saa ma sellega kuidagi hakkama.“
„Muidugi,“ oli Ranel otsekohe nõus.
„Ma loodan, et su proual pole selle vastu midagi,“ jätkas Ivika, andes sõnale „proua“ meelega mürgise kõrvalvarjundi.
„No mis tal selle vastu ikka olla saab,“ kostis Ranel oma naise eest.
„Tore lugu küll, paistab, et mina olen siin täiesti nähtamatu!“ nõelas Darle, haaras mehe käest poekoti ja pühkis pahaselt trepist üles, seljal Ivika söövitav pilk.

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar