horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Kõlbasin pruudile vaid üheks asjaks...

„Uskusin, et leidsin hingesugulase, kuid ­tegelikult sattusin hirmsa ärakasutamise ohvriks,” tõdeb Jaagup.

Enne oma loo alustamist pean mina, 29aastane mees, vajalikuks väljendada oma kindlat seisukohta: pojast, kes kasvab üles isata, ei saa täismehe mõõtu meest. Ega ka normaalset isa ega vanaisa, kellest tema lapsed ja lapselapsed lugu peavad ja mõõtu võtavad.
Loo enesega aga alustan nüüdseks umbes kahe aasta tagusest ajast. Põhjus põhjuseks, aga just siis jättis tüdruk, kellesse hullupööra armunud olin, mu järsku maha. Valusaimal viisil, mis ühele mehepojale osaks võib saada – abiellus mu parima sõbraga. See tähendab – mind justkui reetsid korraga kaks lähimat inimest. Aga noh, okei, armastus ei küsi, ja mis mul muud üle jäi kui olukorraga leppida. Muidugi langes maailm korraga rusudeks, loomulikult põdesin, aga mitte sellest ei taha ma rääkida.

Kaunitar nagu antiikne kamee
Vähemalt pool aastat ei märganud ma üldse, et naised maailmas olemas on. Matsin end töösse, välistasin pea täielikult igasuguse seltsielu. Kuni üks nägu mulle korraga silma jäi. Töisel foorumil, kõige asjalikumas õhkkonnas, kus saalitäis rahvast võõramaist ettekandjat kuulas. Ta istus minust paar rida eespool, ja kuna mu tähelepanu aeg-ajalt kuuldavast hälbis, uurisin seda poolprofiili – klassikaliselt kaunist nagu antiikne kamee. Ei mäleta, et tema isik minus ainsatki mõttevirvet tekitanuks. Aga see oli üks mitmepäevane koosistumine, nii et kord sattusin ühes kitsamas lobilauas temaga silmitsi. Ja sel päeval saime ka tuttavaks. Tema initsiatiivil.
Tegemist oli sisuliselt kolleegiga, täpselt minu-ealisega (nagu hiljem välja tuli), väga aruka inimesega, ja meie esialgse vastastikuse huvi ajendiks olid puhtalt võimalikud tulevased ärikontaktid. Sellel pinnal vahetasime ka kontaktandmed ja mõne aja pärast saime sageli kokku, arutamaks, kaitsmaks ja edendamaks oma ülemuste ärihuvisid. Kuni saatus viis mind uude, natuke teiselaadilisse firmasse, ja põhjused temaga kohtumiseks langesid ära.
Ma ei tea, kas oleksin temast kui sümpaatsest naisest hakanud puudust tundma, kui ta pärast meie viimast töist kohtumist poleks ise helistanud ja mind albi keerutamiseta enese juurde õhtueinele kutsunud. Kui silmas pidada seda, millise elevusega selleks valmistusin, võin tagantjärgi möönda, et ju ma ikka juba siis temasse veidi armunud olin. Või armusin sel õhtul.

Armastuse algus
Sellest kohtumisest sai alguse tõeline unistuste suhe. Külastasime koos kõikvõimalikke paiku, õllebaaridest ja mahajäetud küladest ööklubide ja ooperini välja. Muudkui rääkisime ja rääkisime, jutustasime ja jutustasime.
Alles nüüd tean, miks teda huvitas mitte mu olme ja pangaarve (nagu tänapäeva naisi enamasti), vaid kus elasid, millega tegelesid ja millised inimesed olid mu vaarisad, millised on mu praegused suhted vanematega jne.
Pean tunnistama, et mul enesel oli vahel surmavalt igav kuulata lugusid sellest, milline Tartu vaimu gigant oli tema vanaisa ja kui jõukast mulgi mõisnike-dünastiast pärit tema ema. Aga mõistagi olin lummatud sellest, et seda naist huvitab kõik, millest mina mõtlen ja huvitun, isegi rohkem, kui koos voodisse pugemine või see, kui suuri kõrtsiarveid olen suuteline tasuma, milliseid kingitusi talle teen. Muide – selle viimasega püüdis ta mind eriti: tolmune lillekimp põlluveerelt pani ta soojemalt naeratama kui mingi vidin esinduslikust kullaärist.
Mis puutub seksi, siis hoidusin liigsest kiirustamisest ühest küljest tema soovil, teisalt – hoidsin enesegi tunnet nagu habrast lille, sest tajusin, et olin leidnud midagi haruldast. Esimese öö ühes voodis veetsime pärast umbes kahekuust tutvust.
Ometigi ei omistasnud ta sestpeale seksile meie suhetes kuigi suurt tähtsust. Meie vaimne ja hingeline side sai veelgi tugevamaks, ja harvad kuumad ööd, mille ootamine mult vahest enneolematut enesevalitsemist nõudis, olid seda täiuslikumad. Sellestki sain aimu alles tagantjärele, miks tal ei tekkinud esimesest kontaktist alates küsimust nn turvameetmetega. Oli ju küllaldaselt tõestatud, et oleme ju kaks, kes on üks.

Ootamatult ta kadus
Ja siis korraga sündis midagi uskumatut – ta kadus. Tähendab: ei vastanud mu kõnedele ega sõnumitele, ei tulnud netti, ei avanud ust. Olin nagu lolliks löödud. Kuna elasime erinevates linnades, siis ei saanud ma igal ööl ta akende all valvata.
Ja ime küll – nii väike, kui Eesti on, kulus ligi kuu, enne kui tema sõbranna kaudu (NB! naiste sõprus) ta jälile jõudsin. Too ei reetnud mulle ei tema uut elu- ega töökohta, andis vaid teada kaks olulist asja – mu südamedaam on rase ega soovi minuga enam kunagi kohtuda...
Inimesed – no mida teie oleksite arvanud?! Esimesest vapustusest toibudes olin veendunud: ju on selline mu saatus: temagi armus teisesse ega taha mulle haiget teha. Aga rasedus, kuis sai see nii ruttu sündida... Otsustasin kas või terve maakera läbi kaevata, et saada tõde kuulda otse temalt – kui tahes kibedana on see siiski parem kui teadmatus.
Läinud sügise hakul sain temaga lõpuks kokku. Kui küüniliselt väljenduda, oli ta juba nii ümmargune, et selle põhjus sai olla ainult minus, mida ta ka ei eitanud. Et lõpule lähemale jõuda, teen lühidalt. Ta ei taha minult mitte midagi (peale selle, et ta unustaksin), ta ei oodanud minult midagi – ta vaid otsis oma lapsele juba aastaid normaalset (!) isa! Meessugu teda üldse ei huvita, ta suudab nii enesele kui oma lapsele ise tagada täiusliku elu.
Ta ei eita – ta testis mind mu päritolu, geenide, iseloomu jne. osas, ja veendus, et sünnitab ideaalse poja (tulevase beebi sugu on juba kindlaks tehtud). Ta ei vaja lapse kasvatamiseks minu abi, ei moraalset ega materiaalset, tema ainuke soov on: unustagu ma ta nägu ja nimi, enam ei taha ta minust midagi kuulda!

Mida annab seaduse kaitse
Puuga pähe saamisega on mu sedapuhkust kogemust hale hinnata – ma ei suutnud taibata, et see kõik üldse sünnib! Aga sündis.
Pärast seda on mul temaga õnnestunud kohtuda veel vaid kord – jutt sama, et mitte öelda: tema ei rääkinud midagi. Mina püüdsin selgitada, et kui ma lihtsalt suguloomana nii vastuvõetavaks osutusin, ju võiksin siis ka meie pojale vääriliseks isaks olla. Ju peaks ta mõtlema sellele, et poeg hakkab ükskord isa järele pärima ning tahaks, et see tal oleks! Tema väljendas vaid veendumust, et suudab tänapäeva hariduse- ja sportimisvõimalustes kasvatada üles tõelise mehe, ja küll suudab too ema seisukohti õiglaselt hinnata. Pole mõtet korrata kogu seda jaburust, mida kuulma pidin...
Olen kasvanud normaalses perekonnas, mul on tavalise (psüühiliselt terve, ma arvan) inimese tunded ja tajud. Kas mul pole õigust oma last armastada ja kasvatada – mitte kaugelt ja mõttes, vaid vahetult, pealegi kui ma tema ema tõepoolest armastan?! Milles on süüdi minu vanemad, kes mult kui ainukeselt lapselt juba ammu lapselapsi ootavad? Pole mõtet hakata retooriliselt välja hüüdma veel hulka küsimusi, mis vastust vajavad...
Tuttavad juristid ennustavad, et mul pole võidulootust: ükski seadus ei sunni naist abielluma mehega, kellega ta oma saatust siduda ei taha. Jah, mulle määratakse režiim pojaga kohtumisteks, jah, ma tõotan tema psüühikat mitte millegagi häirida. Aga kas ainuüksi seadusest on ikka piisavalt kaitset tema psüühikale, ja kus on see seadus, mis kaitseks minu oma?! Olen telerist kriminaalseid saatusi vaadates ahhetanud – kuis võivad end meheks pidavad mehed naistega alatult käituda! Antud olukorras jääb vaid olla tänulik mu kriminaalse alge suhtes läbiproovitud geenidele...

Jaagup Martens Illustreeriv foto: Aivar Pärtel

0 kommentaari Lisa kommentaar