horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Kolm korpulentset pool aastat hiljem

Kolm sõbrannat Riika, Delis ja Karola on ­otsustanud oma ülekaalule sõja kuulutada. Kuidas neil läheb?

ALEX
Alex surus sõrme kolmandat korda kellanupule. Korterist kajas vastu sulnis trillerdus, kuid avama ei tulnud keegi. Mees ootas veel natuke aega ja tegi siis vastumeelselt minekut.
Järgmisel päeval vedas tal rohkem.
„Mis sa tahad?“ pistis Delis pea ukse vahelt välja. „Kuidas sa mu üles leidsid?“
Korraks sattus Alex kimbatusse, aga ainult korraks. Selline otsekohene ja ründav Delis oli midagi uut. Ja ilusaks ka teine läinud, kurat. Mida ta endaga küll teinud on? Pole nagu enam seesama inimenegi. Kutsumata külalisele jäi see igatahes mõistatuseks. Alex köhatas hääle puhtaks ja viivu pärast oli ta jälle enesekindel tema ise.
„Noh, see pole keeruline, kui tunned õigeid inimesi. Paar telefonikõnet ja asi korras. Sisse ka kutsud või?“
„Ei kutsu,“ nähvas Delis ja tahtis ust kinni kõmatada, kuid mehe tõrges saapanina tõkestas tee. Vastuhakk tegi naise tõredaks. „Kasi minema!“ nähvas ta.
„Soh, ülbeks läinud,“ alustas mees ninakalt, kuid pehmendas otsekohe tooni, mõistes, et teisiti sihile ei jõua. Naistega juba on kord niiviisi. Mangu ja silu säärt, küll nad lõpuks leebuvad. Peab lihtsalt kannatust olema. „Ärme siis kohe niiviisi riiuga. Me ikkagi ju vanad sõbrad.“
Delis lõi nördinult pea selga ja kähvas: „Meie kaks pole sinuga mitte kunagi sõbrad olnud, Alex. Ikka olen mina pidanud su tujusid ja petmisi kannatama. Sellega on lõpp. Kao oma printsessi käevangu ja jäta mind rahule. Ma ei võlgne sulle midagi.“
Uks paugatati kinni sellise hooga, et Alex sai oma varba enne hädavaevu vahelt.
„Mis printsessi? Pole siin mingit printsessi,“ pomises ta hallile terasuksele. Aga sellel oli temast täpselt sama ükskõik nagu Delisel.
Vihaselt lonkis Alex trepist alla.
Lahutuspaberitele allakirjutamine oli olnud rumal mõte, aga toona ei tundunudki see nii pöördumatu ja vale samm. Kõigest tavaline formaalsus, millega naine talle järjekindlalt kanda käis. No ja tema polnud viitsinud seda kaagutavat kana rohkem taluda, vaid oli nõudmisele vastu tulnud. Pealegi oli siis ju Sirelin. Lehvivate juuste ja siidpehme nahaga Sirelin. Tont võtku teda ja tervet naissugu takkapihta! Ühed harakad kõik, sotti pole neist võimalik saada. Ühel hakkab igav, teine on mõttetu lollpea, kolmas lõpetab päevapealt söömise ja muutub üleöö modelliks, nii et kuku pikali, aga ei taha sinust enam kuuldagi, kolmas on rikas ja muidu ka kobe, aga täielik närvihaige. Mine võta siis kinni, milline neist kõige etem on.

DELIS
Põksuva südamega Delis toetas higistavad peopesad vastu jahedat esikuseina ja sulges korraks silmad. Kuidas oskas Alex teda siia otsima tulla? Peab ikka olema tahtmist ja järjekindlust nuhkida. Võib-olla oli lausa detektiivi palganud? Pelk mõtegi sellest tundus veider ja sugugi mitte Alexi moodi. Ja miks ta enam oma paabulinnuga ringi ei aja? On sellest ära tüdinenud nagu kõigist eelmistestki? Pahaselt pead raputades eemaldus Delis uksest, pühkis ebameeldiva vahejuhtumi peast ja sukeldus oma igapäevaellu. Sellesse maailma, kus tema valelikul eksmehel enam kohta ei olnud.
Delis vaatas elutoas ringi. Korter oli ikka veel pooltühi, kuude viisi polnud ta leidnud endas motivatsiooni seda kodusemaks sisutada. Kõik oli nii isikupäratu. Näis, nagu ei elakski siin keegi. Mõned pappkastid nurgas, pool riiulitäit riideid, enamik asju lahti pakkimata. Pealegi ei meeldinud Delisele siin. See oli enam-vähem esimene ettejuhtunud suvaline närusepoolne korter, mille ta oli kiiruga üürinud, et oma reeturmehest eemale pääseda. Seinad kostsid läbi ja autode heitgaasiving tungis läbi tuulutusprao tuppa. Parimagi tahtmise juures ei saanud naine seda paika koduks nimetada.
Juba paar viimast päeva mõtles Delis hoopis muule. Selle uue moodsa linnakorteri peale, mida ta netis aeg-ajalt kiiganud ja salamisi ihalenud oli. Hind oli küll ulmeline, kuid asi tundus seda väärt olevat. See korter oli esimesest pilgust kodu.
Ma võin seda endale lubada, jõudis ta tekiserva ninani tõmmates, hetk enne und, otsusele. Valvega maja, Alex mind sinna kimbutama ei pääse. Kõik võtavad tänapäeval pangalaenu. Küll ma hakkama saan.

SVEN
Riikat koju ootav Sven uuris murelikult külmkapi sisu. Pool toiduvarust oli lootusetult riknema läinud. Karpide viisi pitsasid ja kaks avatud hanemaksapasteeti, kus nuga oli vaid korra sees käinud. Koogid olid karpides krimpsu tõmbunud ja vaarikarulli – naise kunagist lemmikut –, kattis ühtlane hallituskord. Ohates võttis mees prügiämbri ja hakkas asju välja tõstma ning sinna laduma.
Ega Riika ometi haigeks pole jäänud, muretses mees. Viimasel ajal oli naisel tekkinud imelik hobi – käis kusagil trennis või ujumas või mis ta ütleski, täpselt polnudki võimalik aru saada. Kuidagi imelik tundus see värk. Riika ise takkapihta. Eks see kõik ole selle Delise süü. Ajab naisel pea udu täis. Muud ei kuulegi kui Delis ja Delis.
Sven ootas, aga Riikat ei tulnud. Lõpuks sai tal kodus passimisest villand. Ta kontrollis rahavaru üle – seda oli piisavalt – ja otsustas poodi minna. Võib-olla avastab ta seekord riiulitelt midagi uut, millega naise tuju tõsta. Oli see Riika mis ta oli, Sveni meelest üks terava keele ja sapise meelega moor, ise paks nagu aam ja pealegi mitte enam esimeses nooruses, aga vähemasti ei veeretanud Riika senti ja oli helde. Firma tõi korralikult sisse ja majanduslikud murepilved püsisid pere-eelarvest eemal.
Mis asju ta seal kontorilaua taga ajas, seda Sven ei teadnud, aga ega see teda suurt huvitanudki. Tema oli lihtne ning vähenõudlik mees ning soovis, et see nii jääkski. Ta ei vajanud palju. Ainult peavarju, turvalist äraolemist ning seda, et pangakontol oleks igakuiselt olemas piisav rahavaru, mis laseks tal end muretuna tunda. Enamasti kulus see Riika tujude rahuldamiseks. Endale ostis ta harva midagi.
Vahel mõne autoajakirja, mõnikord uusi tööriistu, mudilastele maiustusi. Vahel pakkis lapsed autosse ja sõidutas neid sõitis niisama ajaviiteks mööda linna ringi, tundes seejuures iseäralikku rahulolu nende meloodilisest jutuvadinast, mis hõlmas kõike, mida lapsed aknast nägid. Jõnglased olid küll Riika omad, aga Sven ei teinud sellest numbrit. Lapsed on lapsed.
Kulutuste kohta naine aru ei pärinud. Ei pärinud eriti üldse midagi. Mehele tundus, et naine vaevu märkas teda. Sven ei kurtnud millegi üle. Käis poole kohaga tööl, vaatas õhtuti koos lastega multikaid, vahel nokitses garaažis vana võrri kallal. Elul polnud viga. Igamees võis teda kadestada. Rahulik ja sihipäratu kulgemine sobis talle. Kui naine ainult vähem tige oleks. Selle vastu võib aidata näiteks üks rammus rummipallikarp. Sven sisenes poodi ja hakkas riiulite vahel lootusrikkalt ringi vaatama.

RIIKA
Veest nõretav Riika vedas end suuri­vaevu basseinist välja. Vesiaeroobika oli üks rist ja viletsus. Ta oli seda teadnud algusest peale, nagu  oskas ette näha paljusid teisigi läbikukkumisele määratud ettevõtmisi.
Nõrk olen, vaat´ mis, mõtles naine end vihaselt kuivatades. Andsin mangumisele järele ja siin ma nüüd olen – ujula, võib olla isegi terve linna kõige paksem naine, kes hingeldamist ja südamepekslemist vaevu kontrolli all hoida suudab ja seejuures veel head nägu peab tegema. Pekid veel tasuta kõigile vaatamiseks pealekauba. Lopsakust Riikal jagus ja mida aeg edasi, seda enam laiusesse ta kasvas. Ujumistrikoogi, see tobe volangidega musta-roosakirju asjandus, oli tellimustöö, kuna nii suuri numbreid polnud poes saadaval. Ju ei näinud standardidki ette, et nii paksud inimesed end basseinivees leotama ja idiooti mängima peaksid. Kahjuks ei saanud Karola sellest aru, nagu ta ei saanud aru ka tihtipeale paljust muustki, mis Riikale vastukarva käis.„Oli ju tore?“ lootis sõbratar temalt nõustumist.
„Ei olnud,“ torkas Riika ausalt. „Vedas, et hing sisse jäi.“
Karola pahvatas naerma. Tema arust oli kõik naljakas. Mis tal viga naerda! Ise on sõrmenipsust normaalkaalu kahanenud ega jäta ikka veel järele. Üks trenn ajab teist taga ja sellel ei näi lõppu tulevat. Peab aga olema tahet ja jaksu nende kõigi vahet sõeluda ja seejuures veel täiskoormusega tööl ka käia! Katsugu ise kolmekümmet lisakilo endaga igapäevaselt kaasa tassida ja seejuures siresäärtega veel sammu ka pidada. Nood keksisid basseinivees väsimatult nagu kaalutud haldjad, pildusid oma pikki koibi vasakule ja paremale.  Karolalegi ei paistnud füüsiline aktiivsus mingi probleem olevat. Nautis teine täiel rinnal. Nutma ajas, nutma ajas tõepoolest, aga pisarate valamiseks oli Riika liiga kange. Surus hambad risti ja ponnistas edasi.
„Järgmine kord läheb kindlasti paremini,“ lohutas teda Karola.
Nagu mul oleks su lohutust tarvis, mõtles Riika sapiselt.

OLIMAR
Olimar sulges oma töölaual oleva läptopi kaane ja valmistus lahkuma. Õhtu tõotas tihedat vihmasadu. Läbi kontoriakna paistis vastasmaja, täpselt samasugune tuledesäras kõrghoone, kus ta ise töötas, selle ees lapike musta asfalti, mida piisad katkematu joana tabasid. Meenutus tõi mehe näole hajusa naeratuse. Karolaga olid nad kohtunud täpselt sarnasel vihmasel päeval, mil terve linn oli lompe täis ja maja ees laiutas väike järv. Naise juuksed olid näole kleepunud ja mehe meelest oli see armsaim vaatepilt maailmas.
Hüppan enne kojuminekut õige lillepoest läbi ja ostan midagi kaasa, mõtles mees. Karolale meeldisid kangesti igasugused lõhnavad asjandused, nii need, mis olid klaaspudelitesse valatud ja maksid hingehinda, kui ka kõikvõimalikud õilmed, mida sai vaasi pista või suviti rõdukasti istutada. Kuidas ta ka ise sedaviisi õiena õitsele oli puhkenud ja ootamatult salenenud, jäi mehele paljuski arusaamatuks. Küllap kuulus see nende naiselike saladuste juurde, millesse teda ei pühendatud. Ja ega olnud tarviski. Kui Karola oli rahul, oli seda ka Olimar.
Olimar valis nartsisside ja iiriste vahel ning jäi lõpuks viimaste juurde pidama.
„Äkki hoopis segakimp?“ naeratas vastutulelik müüja. „Kollane ja violetne sobivad omavahel hästi ja seadega ei lähe kaua.“
„Olgu,“ nõustus Olimar. „Ma ootan.“
„Pruudile? Kallimale?“ uuriti kelmikalt. Saledad sõrmed asusid usinalt tegutsema. Olimar märkas muuseas, et naise nahk on ebatavaliselt valge ja seda katab tihe tedretäpikiht. Omapärane, leidis ta. Ta polnud kunagi näinud nii tähnilist inimest.  
„Naisele,“ selgitas mees ja tundis millegipärast vajadust lisada:„See tähendab, kallimale.“
Müüja pilgutas tähendusrikkalt silma. „Õnnelik naine teil.“
„Ju vist,“ nõustus Olimar tagasihoidlikult.  
Kodus võttis Olimari vastu toidulõhn. „Hõrk“ oli selle kohta muidugi palju öeldud. Lõhn meenutas keedetud kapsast ja mingite erinevate vürtside segu, millele Olimar mõttes nime ei osanud anda. Viimase aja kodune menüü koosnes enamjaolt imelikest produktidest, mida võis küll hädapärast sisse lahmida, aga oli kõht jäi tihtipeale sama tühjaks nagu enne sööma asumist. Lisaks kerkisid tal liigsest rohelisetarbimisest esile häirivad seedevaevused, millega ta varem polnud kimpus olnud.
„Lillkapsa-brokolihautis,“ teatas Karola võidukalt ja tõstis Olimarile ette päratu portsu. „Tõeline kaalujälgijate toit, annab imevähe kaloreid!“
Olimari kõrisõlm lõnksatas kahtlevalt üles ja alla. Toidulõhn tundus täna veel vastumeelsem kui varasematel kordadel.
„Ma seekord võid ja soola ei pannudki, see ei ole nagunii tervislik,“ selgitas naine ja asus isukalt sööma. „Niisamagi on hea, eks?“
„Jajah, muidugi,“ nõustus mees ja võttis kahvli kätte, keerutas seda korraks sõrmede vahel ja pani siis lauale tagasi. „Tead, mis. Lähme täna hoopis välja sööma. Mul tuli selline tuju. Mis sa arvad?“
„Praegu?“ imestas Karola. „Kes selle pajatäie toitu siis ära sööb? Alles soe ja puha.“
Olimari silmad vilksatasid korraks keedupotile ja tagasi naisele. „Võib-olla teinekord. Ega see ühe ööga hapuks ju ei lähe, ega?“
„Ei tohiks minna.“
„Siis pole hullu. Aja oma uus kleit selga ja läki. Sa pole seda ju veel kanda saanudki.“
Karola pani söögiriistad mõõdetud aeglusega käest ja läkitas mehele altkulmupilgu. Kuid enne, kui ta nördinult protesteerima hakata sai, jõudis mees temast ette. „Muide, mul on sulle üllatus. Peaaegu oleksin unustanud!“ Olimar kiirustas esikusse ja tuli tagasi suurejoonelise lillekimbuga.
„Mulle? Mis puhul?“ imestas naine.
„Ee... vihmase päeva puhul, ma arvan.“
Karola ninanöps kadus korraks kollasekirju lillepuhma sisse üleni ära. Õite nägemine tegi ta tuju hoobilt heaks ja mehele kangastus naine täpselt sama ilusana nagu nende kohtumishetkel, palju aastaid tagasi.

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas...

2 kommentaari Lisa kommentaar
  
CHALLENGE FINANCIAL SERVICES, 07.10.2018 13:56
Tere, See on üldsusele teavitamine, et CHALLENGE FINANCIAL SERVICES, me oleme erafinantseerimisfirma. Meil on avatud rahalised võimalused kõigile inimestele, kes vajavad rahalist abi. Kas sa arvad laenu saamist? Kas teil on tõsine vajadus kiireloomulise laenu järele, et alustada oma äri? Kas teil on võlg? See on teie võimalus oma soovi saavutada, anname isiklikke laene, ärilaene ja kõiki 3% intressiga laene. Kui olete huvitatud erakorralise laenu saamisest, võtke meiega ühendust e-posti teel challengefinancialservics@gmail.com, et saada lisateavet. Challenge Financial Services Tel: +16789614269 E-post: challengefinancialservices@outlook.com E-post: challengefinancialservics@gmail.com
james evans 01.08.2018 01:55
Oleme rahvusvaheline laenupank, anname laenud üksikisikutele ja ettevõtetele Lähis-Idas, Aasias, Euroopas ja Põhja-Aafrikas. Pakume laenu liike nagu isiklik laen, äri- / investeerimislaen, auto laen, võlgade konsolideerimise laen ja õppelaen 18 aastastele ja vanematele. anname välja laenud vähemalt 5000 USA dollarit, mille tagasimaksetähtaeg on 1 aasta kuni 25 aastat. huvitatud peaksid võtma meiega ühendust e-posti aadressi @ heartlandfingrp@gmail.com või WhatsAafi kaudu numbri järgi: +1 (202) 922-8783