horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Kolm kuud keldris

Mets. Mets. Mets. Nii palju metsa. Vist on juba sügis. Kas ma olen tõesti vangis veetnud terve suve? Jooksen, jooksen, kuni ei tunne enam oma jalgu. Ta on mul kannul.

Võeh. Siin ma siis olen. Mis põrgu koht see ometi on? Laest tilgub midagi. Tilk-tilk. Mis see on? Näeb välja nagu vedel hapupiim. Vastik. Voodi on kitsuke ja muhklik. Kohe kindlasti pole see minu voodi. Veider madal trepp viib ukseni. Nurgas seisab hunnik toole. Kas oli mingi pidu ja ma ei jõudnudki koju? Ei-ei. Ma oleks nagu suurde kolikambrisse sattunud. Kuigi kõik mu ümber on räämas ja lagunev, on mind valvav uks uus ja tugev. Kõvasti suletud. Ma tean. Käisin mitu korda katsumas. Mispärast see lukus on?
Mees. Mingi võõras imelik mees. Jajaa, ma mäletan sind küll. Mees pargist. Naeratuseks kaarduv suu ja hallid hambad. Miks me siin oleme? Tõi mulle padja. Ma ei taha su patja, tolgus. Mis paneb sind arvama, et mul su patja vaja läheb? Ütle parem, kus mu käekott on? Ja telefon? Siin pole nagunii levi, lausub mees. Veidra rahuga, mis mind ärritab. Mis kummaline koht see on, kus levi pole? Igal pool on levi. Mees võtab istet ja räägib midagi, aga ma ei saa ta jutu mõttest aru. Kõigepealt jahub oma koerast. Siis emotsioonide peegeldamisest. Inimesed peegeldavat vastu täpselt sedasama emotsiooni, mida oled nendega jaganud, väidab ta ja naeratab mulle. Mine põrgu! Mul on savi su penist ja su emotsioonidest! Ma ei kavatsegi vastu naeratada. Lase mind nüüd koju, eks? Mees ei tee mind kuulmagi. Uks sulgub. Padi jääb toolile vedelema.

See polnudki unenägu?
Ikka veel see nõme tuba. See polnudki siis unenägu? Raske on meenutada, kaua ma siin lamanud olen. Päev. Paar. Võib-olla isegi kolm. Kella ei ole ja ajataju kipub hägustuma. Äkki mind otsitakse? Vaevalt. Paras tragöödia, kui vähe läheb meie riigis üks kaduma läinud isik teistele korda. Pealegi selline tähtsusetu nagu mina. Lastekodulaps. Põgus Õhtulehe-uudis, lugejate kerge närvikõdi, paar saamatut politseireidi ja kogu lugu. Oledki unustatud. Pean üritama end siin mugavamalt tunda. Kes teab, kauaks jääda tuleb. Katsun veelkord ust. Lukus mis lukus. Toore jõuga ei tee selle kallal midagi. Üle põranda sibab hiir. Hüppan kiljudes voodile. Hiirel on pentsik valge sabaots. Loomake jõllitab mind rabatuna vastu. Sama eksinud ja arg nagu ma isegi. Mees käib mind päeva jooksul vaatamas. Mitu korda, nagu kardaks, et võin muidu haihtuda. Tuleb ja istub alati ühele kindlale toolile, mis asub minust umbes kahe meetri kaugusel. Tool on vanamoeline, punase katteriidega ja räbaldunud. Säärane, mida kohtab vaid pööningutel või vanainimeste elamistes. Mees pole kuigi vana. Kolmekümnene või midagi sinnakanti. Pruunid juuksed. Pikk, kõhn. Tavaline tüüp. Vist venelane. Vahel ei räägi ta pikka aega midagi. Põrnitseb ainiti enda ette, nagu vaevaks teda miski. Vahel vaatab mind. Pika veidra pilguga. Õnneks ainult vaatab. Toob süüa ka. Küsib, mis mulle maitseb. Ta võivat kõike valmistada. Või veel. Vaevalt küll, et sellist õunapirukat, mida meile lastekodus pühapäeviti pakuti. Mis isu siin olla saaks? Näkitsen niisama. See ei meeldi talle eriti. Hiljem katsun läbi kõik taskud, et leida midagigi, mis mind põgenema aitaks. Kõik mu asjad on see neetud mees ära võtnud. Kõigest kommipaber ja eurone münt. Seda pole just palju. Ainsad tõendid, et olen kunagi pärismaailma kuulunud ega sündinudki keldris kartuliiduna. Otsustan magada, aga uni ei tule.

Filmitüdruku silmad
Mees küsis minult täna, kas ma olen näinud seda uut filmi silmadest. Ma ei teadnud. Pole just kuigi palju filme vaadanud. Ütles, et vaatab palju. Isegi väga palju. Muud ei teekski, kui vaataks filme. Need olla nii tõelised. Palju tõelisemad kui elu. Rääkis mitmest filmist, mis olid talle muljet avaldanud. Imeliku kirega, nagu oleks ise režissöör. Filmid ei peaks nii hullult korda minema, et kaotad sideme reaalsusega. Ma polnud neist ühtegi näinud. Väitis, et mul olla just sellised maagilised silmad, nagu filmitüdrukul tema lemmikfilmist. Seepärast ta mind märkaski. Neetud silmad. Tegid mu psühhopaadi märklauaks.
Ma vihkan seda tuba. Kõige enam tunnen puudust päikesest. Sellest, et ma ei saa aru, kas on öö või päev. Vahel magan, kuid mu uned on heitlikud ja täis painajaid. Ehmatan end tihti ärkvele ja kardan iseenda hingetõmbeidki. Väljast ei kosta ainsatki häält. Isegi mitte koera haukumist. Ilmselt olen mingis täielikult eraldatud kohas, inimasustusest eemal. Keldris võib-olla, kuigi õhk pole otseselt rõske. Ehk on siin mingi ventilatsioon, ent ma pole seda märganud.Kontrollisin täna sentimeeterhaaval üle kõik toa seinad ja põrandad, lootuses leida mõnda luuki, pragu või nõrka kohta, mille kaudu endale pääsetee uuristada. Kõik asjata. Seinad on tugevad ja kindlad, luuki pole. Tõbras on oma perversse plaani hoolikalt läbi mõelnud ja ruumist täiusliku vangla teinud. Kas mul tulebki tõesti igaveseks siia jääda? Igavik tundub selles kontekstis hirmutav.
Vahin toa pragunevat lage ja kujutlen, kuidas mu eakaaslased gümnaasiumi lõpetavad, tekleid hurraa-hüüete saatel õhku heidavad. Need moodustavad korraks pilkupüüdva lillat värvi vihma ja potsatavad siis maha. Naer. Kallistused. Lillesülemid. Rõõmsad näod. Hetk, mille nimel pingutasin ja milleni jõudmist tervelt kaksteist aastat ootasin. Viiv, mis jääb mul selle filmihullu tõpra tõttu nägemata. Mu aju maalib kujutluspilte, kuidas mu klassikaaslased abielluvad, lapsi saavad, edasiõppimise plaane teevad. Perega pühapäevaväljasõite korraldavad. Bridžiklubides aega surnuks löövad. Uusi autosid ostavad. Mina aga olen siin. Selles määrdunud seinte ja kunstvalgustusega toas, mille ühest nurgast tilgub jäledat löga. Maailma poolt unustatud ja tähtsusetu. Kes üldse märkaks ühe lastekodulapse kadumist? Hüljatud vanemate, nüüd ka maailma poolt. Vananen vaid iseenda meelehärmiks. Käisin täna peeglit otsimas, et näha, kas olen üksildusest juba halliks läinud, kuid siin pole ühtegi asja, millega võiksin end või teda vigastada. Rääkimata mingisugusest peeglist, mille teravaservalisest killust endale relv teha. Ettenägelik tõbras. Suudaksin talle killu kaelaveeni suruda küll. Läheks enesekaitsena kirja. Süüdi ma ei jääks. Küllap tal oli see juba ammu plaanis. Mõni gümnaasiumitüdruk ära lohistada. Ärge minge võõrastega kaasa! Ärge minge kaasa, tahaksin nüüd üle kooliõue ruuporist kõigile karjuda. Aga hoiatus oleks kõigest tagantjärele tarkus. Mu häält ei kuule peale mu enese ning valge sabaotsaga hiire keegi.

Üksindusest ma enam ei unista
Vahel ajab enesehaletsus nutma. Ega see suurt muidugi ei aita. Teeb nõrgaks, nagu ütles kunagi mu solfedžoõpetaja. Mäletan seniajani ta külmi etteheitvaid silmi ja seda, kuidas ta mu kohmaka eneseväljendusega eales rahul polnud. Miks ma üldse arvasin, et muusikakallakuga kool oleks tore väljakutse? Sain kõigest tõestust enese keskpärasusele.
Varem igatsesin üksindust, nüüd annaksin kõik selle eest, et mõne normaalse inimesega üksainus lausegi vahetada. Eraldatus paneb igatsema asjade järele, mida ma seni kuigi tähtsaks pole pidanud. Iseenesestmõistetavaks. Oma voodi. Televiisor. Raamatukogu. Jalgratas. Vihma puudutus näol. Kodukase sahin akna all. Telefon. Internet. Lemmik-kampsun. Värskete saiakeste kohvik tänavanurgal.Käisin täna peale, et ta mulle lugemist tooks. Kui mõtted on tegevuseta, võib ajapikku ära pöörata küll. Hiljem tuligi tüüp tagasi, kaenla all kimp koltunud nõuka-aegseid ajakirju. Lehtede vahelt pudises põrandale liiva. Hallid ja halva kvaliteediga fotod. Artiklid kommunismiehitamisest. Ajast, mis puudutas teravalt vanemat põlvkonda, kuid mis on minust kõigest arusaamatu uduna mööda libisenud. Diktaatorid, kes tulnud, kannatusi põhjustanud ja ajahõlma kadunud. Uued astuvad koos uue maailmakorraga asemele ja kokkuvõtteks ei muutu suurt midagi. Ebavõrdsus oli ja jääb. Lehed lõhnavad tolmu järele. Siiski lugesin kõik hoolikalt läbi. Igav propagandajura. Sekka mõni lahe retsept ja vahva vanamoeline kleidimood.

Katkine hing
Inimröövi eest saab kaheksa aastat, tead seda? Ehk rohkemgi, kui see pole sul esimene kord. Loodetavasti kaitseb sind kõige mökum advokaat, kes isegi su kasuks köhida ei oska. Siis oleks olukord ümberpööratud – kompaksid päevade viisi pilguga nelja tühja seina ja ihaleksid päevavalgust. Mädaneksid seal, kõigi poolt hüljatuna, nagu mina praegu siin. Loodan, et mädaned igavesti! Üksteise järel muutuvad su lihased vähesest liikumisest üha jõuetumaks. Tekivad kaela- ja seljavalud. Hingamisprobleemid. Psüühika hägustub. Tekivad paanikahood. Apaatsus. Sundseis ja olukorra lootusetus suretab. Kiiremini, kui oletada oskad.
Olen üritanud meest veenda, et ta mu vabaks laseks. Ma ei hingaks kellelegi. Olin veenvuse kehastus. Tüüp ainult põrnitseb vastu ega lase end pehmeks rääkida. Ta on üldse imelik. Võib-olla kõige imelikum inime­ne, keda kunagi olen kohanud. Sitke ja samas kurb. Katkine kindlasti. Ükski tervemõistuslik olend ei võtaks teiselt vabadust. Kuidas ma seda küll juba pargis ei märganud? Mitte, et mind mingi psühhopaadi hingeelu paeluks.
Oli tõesti minust sinisilmne seda tasuta fotoseansi-juttu uskuma jääda. Mina ja modelli välimusega? Naerukoht. Kui siit pääsen, annan esimese asjana ta üles. Põrguline. Su kohtuistung saab olema mu elu kõige lõbusam päev. Võimalus sulle näkku sülitada, hüsteeriliselt su üle naerda. On sul üldse aimu, missugust ängi tekitab säärane puuriloomana piinlemine, milleks sa mind sunnid? Olla maailmast ära lõigatud. Kõigest, mida tervemõistuslikud inimesed igapäevaselt vajavad. Kultuur. Informatsioon. Liikumine. Suhtlus. Võib-olla on vahepeal juba riigikord vahetunud, aga mina ei tea sellest midagi. Kuna sa oled nii otsustanud. Täielik infosulg. Ainus teave, mis minuni jõuab, on sõõm värsket õhku, mis sinuga koos mu tuppa tulvab, kui sisse astud. Riided, mida kannad. Vahel triibuline triiksärk, vahel tumesinine. Teksad on alati samad. Samuti saapad. Seda kõike on masendavalt vähe. Võim. Naudid võimu ja üleolekutunnet teadmisest, et olen su käes kõigest marionett, kellega võid ette võtta mida iganes. Näen seda su silmadest. Juubeldavat rahulolutunnet. Mul poleks pääsu. Oled minust kümneid kordi tugevam. Kaua läheb aega, et vaim murda? Kaua läheb aega, et apaatsus ja ükskõiksus endaga toimuva suhtes minus maad võtaks? Sa vist ei mõistagi, et su teguviis on väär ja haiglane. Naudid mängu. Minu psüühika põrmustamist. Täna mängisid köiega, aga viisid selle õnneks endaga kaasa tagasi. Sidumismängud? Jube.
Mu jalad kihelevad. Võib-olla mingi allergia. Süvenev stress.

 

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar