horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Kolme korpulentse klubi

Kolm sõbrannat, kolm erinevat loomust, üks probleem – ülekaal. Kas ja kuidas meie kolm ­tegusat daami sellega hakkama saavad?

KAROLA
„Mul pole midagi selga panna!“
Karola viskas oma rohelise sametkleidi pahaselt kõrvale. Õigupoolest oli see muruvärvi, telki meenutava lõikega asjandus ainuke enam-vähem kandmiskõlbulik riidehilp, mis talle selga mahtus. Ometi muutus selle harjumatu värv naisele iga kord üha vastumeelsemaks. Kleidi oli talle kinkinud välismaal elav tädi ja suure tõenäosusega pärines see mõnest kaltsukast või odavalt väljamüügilt. Kleit oli tõesti kole, vanamoeline ning stiilitu. Seda olid mokaotsast maininud ka tema sõbrannad Riika ja Delis ning nemad juba teadsid, mida ütlesid.
„Noo, enne pidu ikka üks ja sama jutt,“ muigas Olimar, tegemata naise hädaldamisest suuremat numbrit. Ta lõi ajalehe lahti, tõstis jala üle põlve ja valmistus kannatlikult ootama, millal kaasa lõpuks otsusele jõuab.
„Sina jah, muidugi, võid kanda mida tahes!“ ägestus naine. „Pikk vibalik, nagu te mehed kõik, viskate selga ükskõik mille ja näete normaalsed välja. Aga vaata mind!“
Korraldus sundis Olimari lehe kohalt silmi tõstma. Tõsiasi, et kaasa vöökoht oli aastatega märgatavalt paisunud ja sellest peenikesest piigast, kellega ta ühel sumedal suveööl, kakskümmend aastat tagasi kihlus, polnud praeguseks midagi alles, ei olnud mehe meelest kõneväärt. Karola oli oma välimuse koha pealt äärmiselt tundlik, eriti viimastel aastatel, seega oli sel teemal targem üldse mitte sõna võtta. Niipaljukest oli pikk ühine elu Olimarile õpetanud.
„Pole sul viga midagi, pane aga see roheline ja asi kombes,“ ühmas mees ja võttis lehe uuesti kätte.
Karola põrnitses kurjal pilgul riidekappi. Enamjaolt rippusid käeulatuses ilmetud hilbud, ebamäärast värvi maitsetud hõlstid, mida polnud mingit tahtmist selga ajada. Kõik vähegi nägus oli ammuilma väikeseks jäänud, kilekottidesse topitud ning paremaid päevi ootama jäetud. Need aga ei tahtnud kuidagi kätte jõuda, vastupidi – naine üha kosus. Enesekindlusele oli säherdune tõsiasi paras nuiahoop, mis valusasti näkku lajatas.
„Ega vist midagi muud üle ei jää!“ ohkas naine ja lõpetas siseheitluse. Ta tõmbas sametkleidi selga, lasi kaelale sortsu lõhna ning oli peeglisse ainsatki pilku heitmata minekuvalmis.

RIIKA
Riika kõõlus külmkapi ukse vahel. Kellaosutid olid libisenud hilisõhtusse ja nagu tellimise peale andis just siis nälg endast kõige teravamini tunda. Hommik algas alati korraliku pudruportsu ja võileibadega, lõuna ajal sõi Riika ikka sooja sööki ja õhtul lausa pidi end toitu täis lahmima, muidu uni lihtsalt ei tulnud. Söögikordade vahel ajas tihtipeale niisamagi näksima. Juust ja šokolaad, vorstiviil või küpsiseamps, ilma polnud mõeldavgi. Nii oli see väldanud juba pikka aega.
Külmkapi laitmatult korras riiulitel seisid tänagi reas kõikvõimalikud ahvatlused – mahlane suitsusink, hõrk toorjuust, mitut sorti salatit ning kooki, üks isuäratavam kui teine. Kodust oli naine kaasa saanud hea isu ning viksi kombe taldrik tühjaks süüa. Nüüd hoolitses Sven selle eest, et alati oleks head-paremat käepärast. Ise ta võis pugida kõike, ilma grammigi tüsenemata, aga ta tegi ka füüsilist tööd. Erinevalt Riikast, kes ei võinud enese liigutamist silmaotsaski taluda. Pikk tööpäev kulus enamjaolt arvuti taga istudes ja firmaasju ajades, õhtu edenedes läks kere järjest heledamaks.
Miks ma küll ühtelugu näljane olen, mõtles Riika ja oli mehe peale tõsiselt kade. Ta enda kaalunumber kõikus juba aastaid ohtlikult üheksakümne viie ja saja piirimail, visates korra sada kümmegi ette, seda möödunud jõulude ajal. Aga siis olid ju pühad ja ometigi võis süüa, õigustas ennast naine. Millal siis veel! Mis pidu see on, kui peab salatilehte närima ja kõhukorinat kuulama! Riika eelistas häirivatest asjadest mitte mõelda ja lõpuks tõstis ta ärritava asjanduse üldse silme alt ära.
„Pole kaalu, pole probleemi!“ kõhistas ta endamisi naerda.
Vähemasti sõin ma täna tervislikult, leidis ta enesele järjekordse õhtuse õgimishoo haardes õigustuse ja sirutas rohkem millelegi mõtlemata käe täisteraleiva ning toorjuustu poole. Et sellele järgnes ka suur tassitäis kakaod ning uhke vahukooretupsuga koogitükk, oli muidugi täiesti plaaniväline ja ettekavatsematu, ent tundus end igati õigustavalt. Täis kõhuga oli ka tuju märksa parem, leidis Riika. Ta tatsas trepist üles ja vedas oma suure kere voodisse. Et süda seejuures imelikult puperdama hakkas ja võhm täiesti otsa sai, oli lihtsalt imelik kõrvalnähe, mis läks peagi üle.

DELIS
„Vastik, milline paks!“ kuulis Delis selja tagant halvustavat häält. „Noor inimene ja niimoodi ennast käest ära lasknud!“
Delisel tõusis nutt kurku. Juba teine märkus võhivõõralt sel päeval. Inimesed on ikka üle mõistuse õelad, leidis naine. Ta luuras silmanurgast ütlejat ja nägi, et selleks oli võõras vanemapoolne daam. Peene kübara, uhkeldava ridiküli ja õrnroosa mantliga, mis siia porisesse ilmastikku karvavõrdki ei passinud. Daam seisis bussi vahekäigus püsti, huuled hukkamõistvaks kriipsuks veetud ja vaatas põlglikul ilmel aknast välja. Tema kõrval õõtsus bussi liikumise taktis täpselt samasuguse iseteadva ilmega moor, kelle kõrvadele oli ilmselt tähelepanek Delise käest lastud välimuse üle mõeldud. Naised olid piitspeenikesed ja päevitunud, ilmselt hiljaaegu kusagilt soojamaareisilt saabunud.
Delis endale sellist luksust lubada ei saanud. Ta oli eluaeg vähesega leppima pidanud. Et odav toit ka paksuks tegi, tundus kuidagi paratamatus.
Kui buss peatuses seisma nõksatas ja uksed avas, lipsas Delis kärmelt maha, kuigi kodupeatuseni jäi veel jupp maad sõita. Kõnnitee koosnes klaasjääst, millele keegi polnud raatsinud liiva visata ja ilm oli kõlekülm. Raske ohke saatel valmistus naine jalgsi teed jätkama. Roosa mantel bussiakna taga vuhises temast hukkamõistvalt mööda. Delis tõmbas end ebamugavustundest kössi.
Kas kogu maailm peabki mind üheks väärtusetuks olevuseks, mõtles ta. Ainuüksi selle pärast, et ma olen paks? Koolis oli ta alati silma paistnud helge pea ja lahtise mõistuse poolest, osalenud mitmetel olümpiaadidel ning kogunud tunnustust. Isegi kaasinimeste põlgust oli tollal palju vähem kui nüüd. Aga siis oli ta ka vähem matsakas, leidis naine. Kas kogu elu keerlebki ümber kehakaalu?
Koju jõudis Delis halvas tujus. Ta pani makaronid keema ja põrnitses õnnetul pilgul aknast välja. Harjumatult pikk tee oli pannud pahkluud valutama. Aeg-ajalt sähvatas põlvest läbi terav valusööst. Liigesed olid alles hiljuti hakanud tunda andma. Ometi polnud ta veel pooltki nii vana nagu need kaks kuivetut, põlglikku krõhvat bussis. Delis tundis end nagu vanainimene ja selle tunde eest polnud pääsu.
Kõige enam tegi Delisele muret Alexi suhtumine. Mees oli temaga juba tükk aega imelikult jahe ja eemalehoidev. Algul magasid nad eraldi tekkide all, hiljem kolis mees üldse elutoa diivanile, põhjendades oma otsust hilise ülevalolekuga.
„Mind ei sega, kui sa magamistoas telekat vaatad,“ püüdis Delis meest jääma keelitada, aga sellest polnud tulu. Alex läks ja jäi.
Delis ei hakanud tühjast tüli tõstma. Peaasi, et mees päriselt ära ei läheks. Üksi ei tuleks ta kuidagi toime. Fakti eest, et ta polnud Alexi silmis enam atraktiivne ja esialgsete aastate kirelõõm kippus kustuma ja rõõm ühisest elust kaduma, polnud kuhugi põgeneda.
Ma olen selles kõiges ise süüdi, teadis naine.

KAROLA
„Proovi siis seda kleiti,“ pakkus Olimar kannatlikult.
Näost punetav Karola seisis keset riidepoodi nagu õnnetu murumuna ja vaatas kahtlustavalt mehe käes tilpnevat rõivaeset. Proovimatagi teadis ta, et see ei lähe talle selga. Kleit oli kallis ja ilus. Säärane, milles kõlbaks igal pool Olimari saata. Heast materjalist ning kvaliteetne. Karolal oli selliste asjade peale silma, olgugi, et paljudele suurepärastele valikutele seadis piirid tema suur kaalunumber. Olimari tööga käisid kaasas kõikvõimalikud kohtumised, lähetused ja galaõhtud ning mehele meeldis end naise seltsis näidata. Veidral põhjusel oli Olimar Karola üle endiselt uhke. Karola asutuse üritustest küll suuremat ei pidanud, kuid mehele ta ära öelda ka ei raatsinud. Sobiva riietuse leidmine läks iga kord järjest keerulisemaks. Seniajani oli murukleit hädapärast asja ära ajanud, kuid nüüd oli naine sellest lõplikult tüdinenud. Kõik ülejäänud ilmselgelt niisamuti.
„Ma ei tea, Olimar,“ raputas Karola pead ja vaatas teeseldud jahmatusega hinnasilti. „Me ei saa seda endale nagunii lubada.“
Olimari silmad lõid särama. „Saame ikka! Võta kleiti kui varast sünnipäevakinki! Ma ostan selle sulle heameelega.“
„Ei, ma ei taha,“ ajas naine vastu. „Iga ilus asi näeb mu seljas inetu välja. Mul on suurepärane anne kõik ära rikkuda! Ma olen nii kole!“
„Sa ei ole kole, kallis.“ Olimari häälde sugenes hellus. „Mis rumalat juttu sa ajad? Lihtsalt natuke… ee… korpulentsem kui teised nai­sed.“
„Või korpulentsem?“ vihastus Karola silmapilkselt, kuigi siis meenus talle, et vähemasti jääb hulk raha alles ja see lasi natuke rahuneda. Veider, et kodumail riided üldse nii palju maksid. Selle summa eest saaks mitu korralikku õhtusööki.
„Sul pole vist õrna aimugi, kui paks ma tegelikult olen!“ nähvas naine. „Ole hea ja ära too mulle neid mõttetuid lapsnaiste riideid! Need on tehtud ainult minusuguste mõnitamiseks!“
Nõutu Olimar tammus jalalt jalale ja maigutas suud.
„Soovite ehk abi?“
Väikesekasvuline sale müüjanna, täiuslik lapsnaise kehastus, seisis nende ees ja vaatas Karolat kaastundliku pilguga. Tema keha oli otsekui loodud mahtuma nendesse miniatuursetesse rõivaesemetesse, mida terve pood täis oli.
„Tänan, ei,“ nähvas Karola vihasemalt kui oleks tahtnud. „Kui teil ei ole just riideid elevantidele.“
Müüja sinistes silmades vilksatas viisakas hämming ja oli näha, et sarkasm läks tema jaoks kaduma. „Kahjuks loomadele me riideid ei müü. Aga siin lähedal on lemmikloomapood, võib-olla tasuks teil sealt läbi astuda.“
Karola tõi kuuldavale pahase mühatuse. Lemmikloomaks hakkamisega oli tal enda meelest veel piisavalt arenguruumi. Naine vedas kabiinikardina kõrinal ette, kiskus hingematvalt kitsa kokteilikleidi seljast ja toppis oma vanad hilbud taas ülle. Ta tundis tülgastust ning väsimust, saamata isegi aru, miks kõik viimasel ajal viltu kiskus. Kunagi oli ta ju olnud kena inimene ja sai inimestega hästi läbi. Aga see oli kunagi. Ärritus poos kurgus. Päev oli järjekordselt luhta läinud.

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas...

2 kommentaari Lisa kommentaar
  
CHALLENGE FINANCIAL SERVICES, 07.10.2018 13:55
Tere, See on üldsusele teavitamine, et CHALLENGE FINANCIAL SERVICES, me oleme erafinantseerimisfirma. Meil on avatud rahalised võimalused kõigile inimestele, kes vajavad rahalist abi. Kas sa arvad laenu saamist? Kas teil on tõsine vajadus kiireloomulise laenu järele, et alustada oma äri? Kas teil on võlg? See on teie võimalus oma soovi saavutada, anname isiklikke laene, ärilaene ja kõiki 3% intressiga laene. Kui olete huvitatud erakorralise laenu saamisest, võtke meiega ühendust e-posti teel challengefinancialservics@gmail.com, et saada lisateavet. Challenge Financial Services Tel: +16789614269 E-post: challengefinancialservices@outlook.com E-post: challengefinancialservics@gmail.com
james evans 01.08.2018 01:58
Oleme rahvusvaheline laenupank, anname laenud üksikisikutele ja ettevõtetele Lähis-Idas, Aasias, Euroopas ja Põhja-Aafrikas. Pakume laenu liike nagu isiklik laen, äri- / investeerimislaen, auto laen, võlgade konsolideerimise laen ja õppelaen 18 aastastele ja vanematele. anname välja laenud vähemalt 5000 USA dollarit, mille tagasimaksetähtaeg on 1 aasta kuni 25 aastat. huvitatud peaksid võtma meiega ühendust e-posti aadressi @ heartlandfingrp@gmail.com või WhatsAafi kaudu numbri järgi: +1 (202) 922-8783