horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Kolmekümneselt elu alles algab!

Karolin oli valmis ontlikult vanemate meestega käima, nagu ema talle soovitas. Aga keha ja hing ütlesid, et nooremad mehed on hoopis paremad.

Mäletan, kuidas ema alailma korrutas, et tütarlapsele on kõige tähtsam oma voorust hoida. Juba mu varasest teismeeast peale, kui ma veel ettegi ei kujutanud, mis asi see voorus õigupoolest on, ammuks seda, kuis teda hoida.
Tagantjärgi saan temast muidugi aru. Tema ise kasvatas mind üksinda, sest mu isa, kellele ta suurest armastusest mehele läks, jättis meid maha veel enne, kui aastaseks sain. Ja õigupoolest põdes ema seda terve elu, sest isaga kui naabripoisiga olid nad suhelnud juba liivakastiaegadest peale.
Eks see kõik olnud põhjuseks ka tema soovitustele, et mehele mingu ma mitte iialgi eakaaslasele, vaid ikka jupp enesest vanemale, mitte poisikesele, vaid ikka nimelt mehele, kel juba midagi on ja kes ka ise keegi on. Selles asjas võtsin ma teda kuulda, kui aeg kätte tuli.

Esimene vasikas läks aia taha...
Pärast keskkooli läksin kohe tööle, kollektiivi, milles oli mehi rohkem kui naisi, ja eks seal hakkas nii mõnigi esimestest mulle silma heitma. Ja mina ise neile kah, sest polnud mul ju veel õiget ettekujutustki, mis asjandus see mees üldse on. Lähem kontakt tekkis ühega esialgu töisel pinnal, siis jõudsime pikkade vestlusteni ja ühiste väljaskäimisteni.
Mind köitis ta eelkõige sellega, et temaga sai kõigest rääkida ja et ta mind mitte kõrtsidesse ja klubidesse ei viinud, vaid teatrisse, näitustele jne. Ma ei ütleks, et see mingi hull armastus oli, aga poole aasta pärast abiellusime, ja temast sai mõistagi ka seksi mõttes mu esimene mees. Minust üheksa aastat vanem, kombeline ja oma korteriga – selline, kelle taolisi ema oli mulle alati etaloniks seadnud.
Esialgu olime kõik rahul. Aga – ma ei oska täpselt öeldagi, mida nimelt ma abielult ootasin, ainult et mida aeg edasi, seda enam see värk mulle vastu hakkas. Enam ei pidanud mu mees vajalikuks kuskil väljas käia, ei minuga maailma asju arutada. Elu kulges nagu katkine grammofoniplaat – hommiku- ja õhtusöök, tööle ja koju, vahel harva mõned külalised sugulaste näol, sest sõpru polnud meil kummalgi juba enne paariminekut, ammuks ühiseid.

Imbi Käbi

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar