horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Koolivägivalla all kannatanust sai poksimeister

Diana Rogozhina (25) jõudis poksitrenni, sest vajas rohkem enesekindlust ja julgust. Ja võttis vastu islamiusu, sest see seostub tema isaga.

Tadžiki juurtega eesti naine Diana on 4aastase tütre ema, kes kannatas lapsena koolivägivalla all. Ta vahetas neli korda kooli, kuid kiusamine jälitas teda kuni lõpetamiseni. Ülikooli ta õppima  ei läinudki, vaid leidis hoopis spordis lohutust ja nüüdseks keskendub tippsportlase karjäärile.
Diana alaks on rusikate ning jalgadega võitlus Muay Tai poks. See ei ole küll kõrvalt vaadates väga naiselik ala, kuid Diana leiab, et talle on just poksitrennist saadud enesekindlust ja julgust vaja.
Naine on osalenud rohkem kui 20 võistlusel. Ta on alistanud palju vastaseid ja teda oodatakse väga profipoksiringi.

Miks sa sellise raske ala valisid? Tavaliselt tüdrukud unistavad balletitantsust...?
Kõik algas lapsepõlvest, mul olid suured raskused suhtlemisega teiste lastega koolis, lapsed naersid mu üle kogu aeg, mõnitasid ja püüdsid mulle haiget teha. Elasin tol ajal Kohtla-Järvel ja pidin vahetama neli kord kooli. Lapsed kogunesid gruppidena ja mõnitasid mind. See surus alla mu enesehinnangu, tappis minu enesekindluse ja üldse muutis minu arusaama enesest. Kuskil ei läinud paremaks ja sõpru juurde ei tulnud. Iga kord kordus sama muster. Kohtla-Järvel mul polnud võimalust enda arendamisele isegi mõelda, sest seal saab tegeleda ainult ujumisega. See ei olnud see, mis oleks mind aidanud ja mu enesekindlust tõstnud.
Kui tulin Tallinnasse elama, istusin ükskord maha ja otsustasin, et pean oma elu muutma, pean õppima distsipliini, omama iseloomu, pean õppima, kuidas ennast kaitsta ja inimesi mitte karta. Kolm aastat tagasi astusin sisse spordiklubisse Garant ja tegin tutvust poksiga. See treening hakkas mulle kohe meeldima.

Millal esimesed saavutused tulid?
Ei olnud vaja kaua oodata, kuni tulid juba esimesed saavutused. Eestis ning Baltiriikides polegi mulle vastast, sest mu kaalukategooria on päris raske (67 kuni 71 kg) ja kedagi selles kaalukategoorias pole. Või nad lihtsalt ei taha minuga võistlema tulla, kuna kardavad mu lööke. Poksis peab olema kiire reaktsiooniga, seetõttu püüan iga kord esimesena nokauti lüüa, kuna minu kaalus võistlejad kasutavad vastase võitmiseks rohkem massi ja löögijõudu, mitte nii palju kiirust. Seega kiirem saab oma rivaali nokauti lüüa.

Kas kahju ei ole teist taguda?
Mul pole kunagi oma vastasest kahju. Nii ei saaks ju isegi oma esimesele võistlusele minna, lihtsalt ei tohi nii mõelda, et vastane saab haiget. Peab kõik oma emotsioonid unustama. Kuna sinu vastane on ka tulnud võistlema ja temal ka pole sinust kahju. Kõik see on lihtsalt sport. Seda pean alati meeles pidama. Tavaliselt enne ringi minekut püüan ennast kontsentreerida, mul on ka oma väike rituaal.

Mis su lähedased sellest arvasid, et poksiga tegelema hakkad?
Ema ja teised lähedased võtsid mu otsuse vastu rahulikult, alguses olid küll natuke imestanud, aga teades mu natuke poisilikku iseloomu, arvasid et see võib olla see, mis mulle tõesti võiks sobida. Kui nad nägid, et mul on juba saavutused ja medalid, siis olid küll väga uhked mu üle. Nad tulevad alati mind vaatama võistlustele. Muretsevad siiski minu pärast. Tütar on ka käinud mind kord vaatamas, aga mõnikord võitlused on päris karmid ja ta veel ei ole selleks valmis, et näha oma ema ringis. Kui ma kodus võistlusteks ettevalmistusi teen, siis kaasan teda juba ka vaikselt.

Kas traumasid ka oled saanud?
Ikka, aga ma ei karda neid ja need ei peata mind. Igastahes poksiga tegelemisest ma ei loobu. Traumad on ikka selle spordi juures nagu ka igas teises spordis. Oma kõige suurema trauma sain, kui käisin võistlemas Peterburis ja sain tugeva löögi vastu nägu.
Põsk ühes kohas oli murtud, aga jäin võistlema lõpuni ehk siis kolm raundi, sest eesmärgi saavutamine on minu jaoks kõige tähtsam. Hiljem tehti operatsioon ja arst ütles, et ma ei tohi võistlelda kaks kuud. Olin ringis juba paari nädala pärast. Poks on nagu narkootikum.
Treeninguid on mul 3 korda nädalas ja neljas trenn on siis kõige parematele, kus harjutatakse sparringut ehk üks-ühele võitlust. Lisaks on tal kaks trenni treeneriga eraldi. See teeb kokku viis korda nädalas spordisaalis paar tundi poksimist. Poksi kõrvalt kõik vabad hetked veedan oma lapsega. Aega on vähe ja ma püüan kasutada iga vaba hetke, et oma perega olla.
Minu tütar tahab olla nagu minagi, alati räägib võistlustest, kui ma ette valmistan teda kodus vaikselt, aga ta on veel liiga väike ja me teeme temaga ainult mõned harjutused. Kui ükspäev ta tahab poksitrenni minna, ma ei hakka teda ümber veenma, vaid olen ta kõrval nii palju kui vaja.

Mida poks sulle annab?
Poks annab tugevama iseloomu ja enesekindlust. Kogu see mineviku negatiivne energeetika on minust maha jäänud. Ma olen täielikult teine inimene. Mul on nüüd väga distsiplineeritud elu ja ma lihtsalt liigun oma eesmärkide poole. Sport on aidanud püstitada ka muid elueesmärke. Ma tahan jätta mingi jälje endast elus ja saavutada kõik oma eesmärgid.

Kakelnud oled?
Mu elus on olnud ka situatsioon, kus poks reaalselt aitas. Kord pidin ühele pahas tujus märatsevle mehele vastu lõugu andma, et ennast kaitsda. Mees isegi ei saanud aru, mis juhtus. See oli mehe jaoks nii ootamatu. Siiski, ma arvan, et konflikte peab vältima ja püüdma lahendada kõik probleemid rahulikult ja sõnadega. See on võimalik.
Kui aga on situatsioon, kus pole kaklusest pääsu, siis soovitan lüüa esimesena ja peale seda ära joosta, mitte jääda ootama, mis edasi toimuma hakkab.
Kiired jalad päästavad alati. Inimesed võivad olla ebaadekvaatsed ja sport siin alati aidata ei saa. Mina võin ju olla endas täiesti kindel, aga kuna kaalukategooria mul on päris raske, siis ka löögid on mul tugevad, ehk siis parem minuga mitte riielda... Peab alati ikka nai­seks jääma.

Sulle tehti ettepanek profipoksijaks hakata ja Venemaale kolida. Kaalud seda varianti?
Mina armastan Eestit väga, eriti Tallinna, sest minu jaoks on see kodu. Siin on väga hubane ja ilus. Ma ei tahaks kunagi siit kuhugi päriseks kolida. Kohta-Järve ei andnud mulle midagi muud kui ainult halvad mälestused. Mul on siiani suur solvumine südames nende laste pärast, kes mulle haiget tegid ja koolis mind aina narrisid. Aga mu elus on olnud hetki, mil kohtasin neid ja nad pöördusid minu poole paludes abi. Ma aitasin küll, kuid ära unustada seda, mida nad mulle tegid, ma vist kunagi ei saa. Alati, kui mul oleks valik, kas aidata inimesi, kes sind on haavanud ja mõnitanud võib kätte maksta, siis ma ikka aitaksin. Olen aru saanud, et kui inimene on nõrk ja tal pole oma iseloomu, siis ta on tihtipeale agressiivne ja kuri. Mina aga ei pea selliseks muutuma.
Kooliajast on mul ka ikka üks sõbranna, kes on samuti seotud poksiga ja on üks spordiklubi treeneritest. Meie eluteed on palju ristinud.
Spordiga tegelemine on mind palju muutnud, andnud rohkem enesekindlust, õpetas mulle distsipliini ja korda. On tore, et leidsin nii toreda klubi, kus on nii head treenerid ja uued sõbrad. Leidsin endale teise pere. Minu eesmärk hetkel on saada professionaalseks poksijaks ja saada nii palju võite kui võimalik, ma ei kavatse peatuda ja püstitan endale uusi ja uusi eesmärke, mida kindlasti saavutan. Minu unistus oleks proovida võistelda Nr.1 Fightshow´l ja loodan, et kunagi saab see tehtud ka. Ootan juba pakkumisi.

Milline on su seni suurim saavutus?
Minu kõige suurem saavutus elus on see, et poksiga ma võitsin hirmu. Ma ei karda enam inimesi ja probleeme suhtlemises. Andestada ma oma süüdlastele ikka veel ei ole saanud, kuigi valu on aastatega ära läinud... ma ei ole enam see tüdruk, kes oli kunagi koolis. Ma olen juba praegu palju rohkem saavutanud kui mõni teine minu klassikaaslane.
Otsustasin kaks aastat tagasi, et olen ka muslimi naine ja et see usk on mulle väga lähedane. Minu isa, kellega hakkasime suhtlema alles aasta tagasi, on tadžiki rahvusest ja rääkis mulle palju sellest usust. Võtan seda tõsiselt. Ikka pean kõik paastud ja kannan hijabi, ja kui võimalik, isegi kui käin toidukaupluses.

Katrin Susi

Fotod: Tatjana Rukavitsõna

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
Fernada kredit 14.09.2018 21:49
Laenu oma tegevuse taaselustamiseks Tere, Kas teil on rahalisi probleeme? Laen aitab teid aidata! Õnneks on lahendus kõigile. meie agentuur pakub laenu 5000 kuni 500 000 000 euro ulatuses koos 3% intressimääraga, mille tagasimaksetähtaeg on 1 aasta kuni 30 aasta pikkune laen. ärge kartke kontakteeruda kontoriga lisateabe saamiseks, oleme valmis vastama teie muredele 24h / 24h rahuloluks meie äri E-post: fernadagonsalo33@gmail.com