horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Kooselu kummitustega

Enamik inimesi suhtub teispoolsuse olemasolusse skepsisega. Mu enda kodus on leidnud aset mitmeid juhtumeid, mis väidavad vastupidist.

Ärkan keset ööd valguskuma peale. Kell on kolm ja käes on vaimude tund. Televiisoriekraan helendab ja sealt üürgab mulle pilklikult kõrva: „Küllap kohtan teisigi veel kuskil oma teel. Ei ainus sa-a mul olla saa-a-a.“
Heakene küll. Lõppeks pole see kaugeltki esimene kord ja ma ei peakski imestunud olema. Ajan ennast tüdinult voodist välja ja lülitan pildikasti kinni. Uuesti uinumisega läheb aega, nagu ikka, kui mind on sügavast unest äratatud. Soovin, et ees ei ootaks üks järjekordsetest ebamugavatest hommikutest, mil ma pole saanud ennast välja puhata ja pean rampväsinuna tööle minema.
Uuesti virgun kell seitse. Tõstan padjalt pea ja kuulen, et telekas mängib taas. Üle toa rõkkavad seekord kiledad multifilmihääled. Mu kolme kassi pilgud on naelutatud teleriekraanile. Tore. Mul on kummitav maja ja kassid, kes vaatavad öösiti televiisorit.
Kogu see tsirkus hakkas pihta juba ammu. Palju varem, hulk aega enne seda, kui kolisime siia pooleldi renoveeritud majja Kärdla kesklinnas, plaaniga see lõpuni ehitada ja endale päriskoduks punuda.

Sammud lakaukse taga
Isevärki ja seletamatud sündmused algasid pihta juba lapsepõlves. Mu noore ea üks õudsemaid hetki oli soe suveöö, mil, viibides vanaema talus, otsustasin üksipäini lakka ehk aidapealsele, kus hoiti loomade talvesööta, magama minna. Teate ju küll, kui mõnus on lõhnavate ja kuivusest krõbisevate heinte sees magada. Värske õhk tuhiseb õrnalt läbi laastukatuse pragude ja varahommikul kuuleb sookurgede kruugutamist ning suvelindude sidinat.
Mulle meeldis lugeda. Lakas oli tilluke laualamp ja enamasti vedasin endaga kaasa parajat portsu lasteraamatuid, mida kordamööda sirvisin. Mäletan isegi, et tol hetkel oli tegu rohekaanelise raamatuga „Triinu ja Taavi maal“. Pildid meeldisid mulle ja ma lehitsesin seda kulunud pappkaantega raamatut põnevusega.
Lakas oli mõnus ja vaikne. Õdune ning tore omaetteolemine, millest ei saanud kunagi isu täis. Lõpuks kustutasin tule ja pugesin linade vahele. Silmitsesin läbi katusepragude helendavat ähmjat õhtuvalgust ja valmistusin uinuma, kui kuulsin midagi, mida ma poleks kohe kindlasti kuulma pidanud. Mööda lakaredelit hakkasid ülespoole tümpsuma kellegi rasked jalad. See polnud üldse sedamoodi, nagu oleks vanaema mind vaatama tulnud. Siis oleks ta kindlasti midagi hõiganud, nagu tal kombeks. Tulija kõndis aga haudvaikuses.
Kuulatasin hinge kinni pidades, ise täielikult ärkvel ja hirmunud. Õnneks oli uks haagis. Sammud kostsid täiesti selgelt, nagu oleks tegu kellegagi, kes kannab massiivseid töömehesaapaid. Nad tümisesid üles ja peatusid viimasel astmel. Ma ei tea, mis mul hakkas, võib-olla tahtsin endale tõestada, et ma ei karda. Hüppasin püsti, kiskusin haagi lahti ja lõin ukse pärani valla. Ukse taga valitses pimedus ja näha polnud kedagi. Kui ka oli, polnud ma piisavalt sensitiivne, et kimbutajat näha. Ja parem oligi. Võib-olla oleks vaatepilt viinud igasuguse meelerahu. Panin ukse uuesti kinni ja kobisin tagasi oma asemele.
Natukese aja pärast kuulsin, kuidas keegi kõnnib ümber aida. Kolistab plekkämbriga. Kõlistab koeraketiga. Koer ise oli öösel toas ega teinud piuksugi. Siis tulid sammud jälle. Seekord ma avama enam ei läinud, kuid kuulsin heli, mis sarnanes sellele, nagu kraabiks keegi puurehaga vastu ust. Ma ei mäleta, kuidas ma uinusin, aga lõpuks ma ikkagi tegin seda. Hommikul ei teadnud majalised asjast midagi. Aga kuiv kriipiv hääl tuli minuga kaasa, kui ma tagasi emakoju läksin ja kiusas mind veel hiljemgi mitu ööd. Lõpuks ta arvatavasti tüdines ja jättis mu rahule.

Skeptik hirmutati oimetuks
Praeguses Hiiumaa-kodus on mul kaasüürilisteks hoopis teistsugused tegelased. Nii agressiivsed nad õnneks pole, aga endast aeg-ajalt märku andma on varmad siiski.
Ühel päeval jäi meie aiaväravasse seisma vana mees. Võõras, keda me ei tundnud.
„Kas sa ka tead, peremees,“ ütles ta kepile toetudes ja mu kaasale tõsise veendumusega otsa vaadates, „selles majas kummitab.“ Ta hääles oli hoiatust ja elatanud vanainimese tarkust. Ju ta teadis nii mõndagi, mida sellest majast räägiti, kuigi kõike ta muidugi välja laduma ei hakanud.
Uue kodu loomise hoos ei võtnud me tema sõnu kuigi tõsiselt, kuid õige pea pidime veenduma, et asi on naljast kaugel. Paras trall läks lahti üsna kohe, kui teise korruse väljaehitamine oli alles algusjärgus. Ilus valge puupõrand oli äsja valmis saanud ning parajasti soe suveaeg. Võtsin madratsi ja otsustasin magada ülakorrusel, et nautida avarust, puidulõhna ja rõõmupakkuvat teadmist oma uuest kodust. Veel samal ööl sai selgeks, et rõõmuga käis kaasas muudki. Öösel ärkas maja otsekui ellu. Kääksus, nagises, kolises. Alatasa kostis veidraid hääli, millele keegi ei osanud seletust anda. Tegutsesime siiski edasi, laskmata endid imelikest öistest vahejuhtumitest häirida. Uus kodu ja kõik sellega seonduv tundus põnev väljakutse, mis hõivas kogu me tähelepanu. Tuli otsustada nii paljude asjade üle: milline soojustus, millised värvid, milline mööbel, milline tapeet ja vannitoaplaadid. Mis stiilis aknad ning laed. Ajaga jäi kolistamine üha harvemaks, kuni lakkas sootuks.
Uuesti läks asi imelikuks siis, kui ühel nädalalõpul tuli meile külla nooruke linnasugulane. Kui talle vihjamisi mõista andsime, et meil kummitab, naeris ta meid loomulikult välja, nagu iga täie mõistusega inimene tõenäoliselt teeks. Meil oli isegi pisut piinlik. Hommikul oli see skeptiline noormees nagu ära vahetatud.
„Mis teil seal pööningul toimub?“ küsis ta, püüdes kõigest väest oma hirmunud ilmet varjata. „Täiesti võimatu oli magada. Keegi kõndis pidevalt lae peal edasi-tagasi.“
Kui selgitasime, et seal pole mitte kedagi, ta muidugi ei uskunud. Nähtamatud allüürnikud olid aga õige kärmed talle oma olemasolu tõestama. Meie garaažiuks avaneb väga spetsiifilise sahinaga. Ust tuleb tõmmata alt üles, kõrgele pea kohale. Seda häält pole võimalik mitte millegiga segi ajada. Oli õhtu, viibisime parajasti koos elutoas ja kuulsime seda kõik neljakesi – nii mu pere kui ka meie linnakülaline. Garaažiuks tõsteti sahinal üles. Me juba teadsime, millega tegu, aga linnasugulase silmad valgusid hirmu täis. Ma ei unusta mitte kunagi seda pilku. Sulaselget, paanilist hirmu, mis pani ta vabisema.
Läksime muidugi kontrollima, aga uks oli loomulikult kinni. Mitte keegi polnud õues käinud ega ust liigutanud ja võõrastel polnud kombeks meie aeda eksida ja seal omatahtsi toimetada.

Mehe ja kassi avastused
„Tulin peale tööd koju ja viskasin end korraks elutuppa pikali,“ rääkis mulle abikaasa mõni aeg hiljem. Tuba oli hämar ja vaikne. Ja korraga kuulen jälle seda häält, selget sahisevat heli, nagu keegi lohistaks tassi mööda lauda. Pööran pilgu hääle suunas, aga kõik asjad on omal kohal, nagu ennegi. Sahin ka ei kordu. Aga ma tean, mida ma kuulsin.“
Paar päeva hiljem leiab ülakorrusel aset samalaadne intsident. „Lähen tukkuma,“ jutustab mu mees. „Kass tuleb ka. Teised kassid on allkorrusel ja magavad. Ma tean, et nad magavad, just käisin ja nägin. Kui nad unne heidavad, ei virgu nad niipea. Olen üksi kodus. Ja äkki kostab teisest toast kõlksatus. Selge ja hele, nagu löödaks kahte keraamilist eset vastamisi kokku. Kass kuulis ka, pöörab pead. Toas pole kedagi.“
Aja jooksul on meil olnud mitmeid lemmikloomi, nii mõnedki neist on saanud vanaks ja läinud loomade paradiisi. Kuigi üha enam tundub, et nad paistavad paradiisile pigem meie kodu eelistavat. Kohta, kus nad olid harjunud. Kolm kassi, kolm küülikut ja kaks suurt koera. Nad kõik või keegi neist võib väga vabalt viibida vaimolekus siin. Millega siis seletada, et mu kolm praegust täie mõistuse juures olevat kassi jõllitavad vaheldumisi ühte kindlat kohta – kamina juures asuvat kiviseina. Ühte punkti, madalal all, nagu istuks seal üks väike vaimloom, kes tunneb vajadust seltsilise järele.

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas...

2 kommentaari Lisa kommentaar
  
CHALLENGE FINANCIAL SERVICES, 07.10.2018 13:59
Tere, See on üldsusele teavitamine, et CHALLENGE FINANCIAL SERVICES, me oleme erafinantseerimisfirma. Meil on avatud rahalised võimalused kõigile inimestele, kes vajavad rahalist abi. Kas sa arvad laenu saamist? Kas teil on tõsine vajadus kiireloomulise laenu järele, et alustada oma äri? Kas teil on võlg? See on teie võimalus oma soovi saavutada, anname isiklikke laene, ärilaene ja kõiki 3% intressiga laene. Kui olete huvitatud erakorralise laenu saamisest, võtke meiega ühendust e-posti teel challengefinancialservics@gmail.com, et saada lisateavet. Challenge Financial Services Tel: +16789614269 E-post: challengefinancialservices@outlook.com E-post: challengefinancialservics@gmail.com
james evans 01.08.2018 01:52
Oleme rahvusvaheline laenupank, anname laenud üksikisikutele ja ettevõtetele Lähis-Idas, Aasias, Euroopas ja Põhja-Aafrikas. Pakume laenu liike nagu isiklik laen, äri- / investeerimislaen, auto laen, võlgade konsolideerimise laen ja õppelaen 18 aastastele ja vanematele. anname välja laenud vähemalt 5000 USA dollarit, mille tagasimaksetähtaeg on 1 aasta kuni 25 aastat. huvitatud peaksid võtma meiega ühendust e-posti aadressi @ heartlandfingrp@gmail.com või WhatsAafi kaudu numbri järgi: +1 (202) 922-8783