horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Korja oma ­kodinad ja kao!

Suurest armastusest jäid elu olmetuultes üksnes valusad haavad. Kunagi need kindlasti armistuvad, aga kerge see pole.

Olen kakskümmend neli aastat vana. Rohkem kui aasta eest tutvusin kõige ilusama ja puhtama tüdrukuga maailmas, kui töötasin ühe väikefirma turvamehena.
Selles poes oli palju tüdrukuid, kellele mu sinised silmad, huumorimeel ja avatus muljet avaldasid, ja nagu iga mehehakatis, polnud minagi selle suhtes ükskõikne. Elu oli vahva, aga kõik muutus, kui tuli tema – see mu ainuke...

Imelised muutumised
Armusin ülepeakaela, hullumeelselt. Tagantjärgi võib vaid imestada - kuidas küll, miks küll, mida erilist nägin ma selles ühes, kui mul naiste tähelepanust polnud ju iialgi puudust. Aga see selleks... Igatahes nüüd läksid käiku mu koolipõlvelised poeedianded, pluss lillekimbud, kõikvõimalikud kingitused, väikesed ja kogu palga eest ostetud. Vastupidiselt tavalisele nägin vaeva neli kuud, enne kui saavutasin selle meie esimese öö. Tundsin end mõistagi nagu taevas, kui avastasin, et olen ta esimene mees! Veel paari kuu möödudes läksin tema juurde elama. See tähendab: temaga koos ta ema, õe ja nende kõigi poolt jumaldatud koeraga. Kui viimase sugu silmas pidada, siis kujutage ette - neli naist ja mina, üksainus ja veel üsna poisiohtu mees.
Elu kulges esialgu normaalselt - oli küllalt kerge kohandada oma naist minu elustiiliga. Õpetasin teda kalal käima, lõket tegema, matkakotiga kohast kohta rändama, märkama, et looduses on mõndagi ilusat ja müstilist peale täiskuu. Talvel panin ta suuskadele - sõbrannade imestuseks, kes leidsid, et ta on kohutavalt muutunud. Aga ta ise oli oma muutumisega rohkem kui rahul. Sest keegi ei saanud öelda, et ma oma elustiili peale surun.

Turteltuide abielu
Tegin nende korteris täisremondi, mille tulemuseks oli ka ämma vaimustus  - too muudkui kutsus oma isegi ammuseid sõbrannasid külla, et demonstreerida, missugune kullatükk tema väimees on. Samal ajal olime meie naisega nagu turteltuid, igas asjas üksmeelel. Tema jätkas õppimist kõrgkoolis, mina läksin sinna pärast kahe-aastast pausi uuesti tagasi. Ka olid meil mõlemal parasjagu niisugused töökohad, et rahapuudus meid ei kummitanud. Nii et - ideaalilähedane elu, kui tavalise tarbija seisukohalt vaadata, ja suured tulevikuplaanid.
Kui saime teada, et ootame last, tundsime end peaaegu õnne tipul. Kandsin teda sõna otseses mõttes lausa kätel, sulasin õnnest, kummardasin ta kõhtu nagu brasiilia seriaalides. Imetlesin ja kuulatasin uut elu, ei jõudnud kuidagi ära oodata, millal ta ilmavalgust näeb. Aga siis, vist umbes neljandal kuul, tekkis mu naisel verejooks, ja arst nõudis raseduse viivitamatut katkestamist.
Järgmise kahe aasta jooksul kordus sama veel kolm korda. Arstide konsiilium põhjendas seda sellega, et mu naise organismis on mingi nakkuskolle, mis loote üsast pärast kolme kuud iseeneselikult välja tõukab - mu naise sõnutsi. Mind hämmastas see, et ämm sellest midagi ei teadnud ega näinud mingit pärivuslikku sidet iseenesega. Sain aimu, et mingitest nn. naisteasjadest polnud nad omavahel kunagi rääkinud.

Kaks meest ämma alluvuses
Samal ajal oli mu naise nooremal õel siginenud nö. kindel poiss, ja pärast ligi poole-aastast tutvust tõi ta temagi meie ühisesse korterisse elama. Pole vaja pikalt heietada tõdemaks: kahel isakarul läks raskeks territooriumi jagada, seda enam, et kummalegi meist polnud see ju enese oma. Aga me säilitasime kodurahu, vaatamata sellele, et meie mõlema “ülemuseks” jäi ikkagi ämm - veel küllalt nooruslik, aga mehest maha jäetud, kibestunud naine. Niisugune, kes armastas täpselt määratleda, mida külmutuskapist ei tohtinud puutuda kui “tema oma”, kes määras aja, kui kaua me vannituba kasutada tohtisime, mis kellast milliseni teleka eest istume, jne.  Mõistagi tekitas see üldisse idüllitaevasse ka pilvi.
Mina panin naisele ette kolida minu vanematekoju, mis asub linnast ainult kümne kilomeetri kaugusel. Tema oli kategooriliselt vastu: ta ei kannataks minu isa alalisi nõuandeid. Sestpeale hakkas maad võtma külmus, põhjendamatu armukadedus. Olin kohutavalt solvunud, kui tabasin ta oma pintsakutaskuid revideerimas, ja kord - palun vabandust -, isegi aluspükse pahempidi pööramas. Minu arvates oli selles midagi haiglast. Samal ajal tabas meid järjekordne raseduse katkemine. Ja siis andis arst teada, et mu naisel on tegemist munasarja kasvajaga - healoomulisega, mis tuleks kiiresti eemaldada. Sestpeale algasid segadused, millest oli raske aru saada.

Naine tahab hingata!
Ta ei läinud arsti juurde. Kord vabandas ta end tööga, kord olla arst vastuvõtu enneaegu lõpetanud, kord ajas ta segamini aja, milleks oli järjekorra kinni pannud... Oskamata midagi teha, hakkasin tal töö juures vastas käima, eriti öötundidel - ta töötas asutuses, milles teine vahetus vahest enne südaööd lõpetas. Ja siis nägin kord, kuis ta kolleegidega koos väravast välja tuli. Oli kohe näha, et ta on seltskonna hing - lõbus ja muretu, kes koju ei kipu, kel pole mingeid muresid. Tõsiasi, et mina korraga ta ette astusin, oli talle ilmselt ebameeldiv. Ta küsis ninakalt, mis see tähendab, mida minul siia asja on... Seltskond läks pettunult laiali.
Sõitsin üksi koju. Kuna mu naine minu hämmastuseks ja hirmuks ikka veel ei saabunud, rääkisin juhtunust  ämmale. Polnud sugugi väiksem üllatus, et tema ei näinud olukorras nagu midagi erakorralist. Tähendas vaid, et ärgu ma tehku tühiasjast numbrit, et kõik on ju hästi, kui mu naine end hästi tunneb... Et küll koju tuleb, kui õigeks peab, ja et ärgu ma hakaku näägutama - hea ju, kui tal vaatamata oma raskele (?)  elule on hea tuju ja rahulik olemine.
Noh, ega mul muud ju üle jäänudki kui oodata. Mu naise õe mees seiras mind iroonilise kaastundega, kui mu naine tuli kusagil kell viis hommikul, alkoholilõhnadega, väga heas tujus. Kui küsisin, mis see kõik tähendab ja kus ta viibis, vastas ta, et elagu mina oma materiaalses maailmas, et teda ei huvita minu maast ja ilmast mahajäänud elutõed... Et tal olla kõrini minu korraliku perekonna mängimisest - ta tahtvat hingata! Lisaks käis tänitamine, et olgu ma õnnelik, et ta mulle oma neitsilikkuse kinkis, aga ärgu ma arvaku, et tal sellepärast oma elu elamata peaks jääma... jne., jne.

Mina olla vale mees!
Sel ööl sain ma kuulda, et kõik oma rasedused on ta ise ja vabatahtlikult katkestanud, sest ei kavatsegi veel emaks saada... Et pole tal kasvajat ega mingeid tervisehäireid, ja et ta ema on ka selle poolt, et praegu on tal veel viimane aeg elu nautida... Et mina olen talle vale mees - justkui mingi “noor vanamees”, keda huvitab ainult kodu, selle rajamine ja kindlustamine... Ja lõpuks, et lasku ma tal rahus oma sarved maha joosta.
Hommikul küsisin, mismoodi tema meie lähiaja kooselu ette kujutab. Ta arvas, et jätku ma ta lihtsalt mõneks ajaks rahule, ja kõik läheb iseeensest joonde. Järgmisel kolmel päeval saabus ta samuti vastu hommikut.
Kui ütlesin, et minu arvates pole see normaalne, andis tema kategoorilisel toonil teada: “Kui sulle niisugune elu ei istu, korja oma kodinad ja kao!”
Seda ma ka tegin. Nüüd elan juba kolmandat kuud vanemate juures. Mu seni veel lahutamata naine helistab vahest... öiti, kella kahe-kolme paiku - klubidest, pannes ette, et seltskonda tuleksin... Ja ümberringi muudkui räägitakse, et poistest pole enam mehi, meestest perekonna loojat... Inimesed - ma tõesti ei tea, mida teha.

Siim-Sander Martson
Jutuvõistluse lugu

0 kommentaari Lisa kommentaar