horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Korraga lahti nii mehest kui ka sõbrannast

Mari-Liisil pole meestega eriti vedanud. Sõbratariga ­sõlmitud kokkulepe, et elult võetakse, mis võimalik, teeb talle rõõmu. Kuni...

Üks mu tuttav vanahärra arutles aastaid tagasi, kui oma esimesest mehest lahutasin, et on olemas selline tüüp naisi, kes ainult lorusid ligi tõmbab, ja et mina olla just üks neist. Siis see isegi puudutas mind, nüüdseks möönan, et nii see tõesti on.
Esimest korda läksin mehele 23aastaselt – ilusale, väga seltskondlikule, minust viis aastat vanemale. Oli neid, kes mu valikut õigeks ei pidanud, vihjates, et ilusatel on palju tahtjaid. Aga kus sa hukas – minu armastus oli nii suur, et ju ma ei märganudki, kas ja kui palju ta mind armastab.
Kuigi, ega kurta võinud. Ligi kaks aastat elasime igati talutavalt. Aga siis jäi ta tööst ilma, ja see teda eriti ei ehmatanudki. Uut otsima ei rutanud, kinnitades, et tema on romantik ja loovinimene, hakkas kitarri tinistama, luuletusi kirjutama, ja veetis üha rohkem õhtuid väljaspool kodu. Küllap oli tal tõesti palju tahtjaid, kuni leidsin, et sellisel kooseksistentsil pole mõtet. Kumbki omateed läksime ekstsessideta. Tema vabandas end sellega, et kahjuks ei mõista mina tema suurt hinge, mina nõustusin – ei mõista tõesti.

Muudkui tutvusime igasugu meestega
Mõne aja pärast hakkasin koos elama ühe täielikult vastandliku isendiga – läbi ja lõhki praktikuga, kes oskas ja tahtis raha teenida. Aga see armastus sai otsa samuti umbes kahe aastaga. Tema süüdistas mind, et ma elult liiga vähe tahan, mina jõudsin selgele järeldusele, et kõige rohkem maa peal kardan ma kauka jumalaid, kes igal õhtul nurgas rahatähti loevad.
Umbes sellest ajast, pärast töökoha vahetamist, saingi enesele selle sõbranna, kes mu ellu uusi tuuli tõi. Ta oli mu kolleeg, kellega tööasjus iga päev lähedalt kokku puutusin – täpselt aasta minust noorem (sünnipäevad on meil ühel kuupäeval!) Samuti lahutatud ja lasteta, üpris minu vonkleva eluteega sarnase minevikuga.
Tegelikult polnud me iseloomult nii väga sarnased, aga mind köitis tema avatus, sest ma ise olen suhteliselt kinnine inimene, ja tarmukus millele tahes optimistlikult vastu minna. Kuna me võrdlemisi teineteise lähedal elasime, käisime tihti teineteisel külas ja veetsime koos ka vaba aega. Tutvuda igasugu meestega oli tema idee, millest lasin end meelsasti kaasa haarata, sest mina ise polnud selles asjas nii hakkaja kui tema.
Oli igasuguseid avantüüre, rohkem küll totraid ja perspektiivituid kui sisukaid ja lootusrikkaid, aga oli vähemalt lõbus. Kuni ühel nädalavahetusel Helsingist tulles lõbutsesime laevas kogu tee kahe meiega üheealise mehega, kellest mina ei osanud esialgu midagi arvata. Seda panin küll tähele, et sõbranna ühe neist konkreetsemalt märgile võttis, too aga rohkem minule tähelepanu pööras. Maale jõudes vahetasime telefoninumbrid.

Mees tegi oma valiku
Mulle ei tulnud nad eriti meeldegi, aga imelikul kombel helistas just see kõnealune mulle juba paari päeva pärast. Algul sain nii aru, et neil on plaanis meiega välja minna, aga tuli välja, et sõbrannale polnud keegi helistanud, välja kutsus vaid see üks ja ainult mind. Kui sõbranna arvamust küsisin, keelitas tema kohe, et ärgu ma olgu loll, niikuinii valetasid mõlemad, et on lahutatud, pealegi nii kole mees – mina vääriksin ilusamat. Ütlesingi ära.
Aga too ei jätnud, nii et kolmanda kutse peale olin nõus minema.
Kohtumine osutus üsna huvitavaks. Muuhulgas sain teada, et Soomes polnud nad üldse ehitamas (nagu laevas rääkisid), vaid tuttavatel külas käinud, sest tegelikult oli ta politseinik, ja tõesti lahutatud. Ka paistis, et ta sisu oli hoopis teine kui esialgu tundus. Igatahes hakkas ta mind huvitama, nii et juba siis järgmise kohtumise kokku leppisime.
Minu märgatava vaimustuse võttis sõbranna aga kiiresti maha. Ja pani mulle pähe mõtte, et järgmisele kohtumisele läheme koos – küll tema juba ära tõestab, et pole see tüüp midagi enamat kui tavaline seelikukütt, pealegi ikka see välimus... Minu arust oli ta vägagi mehelik, aga jäin sõbrannaga nõusse – läki, nalja saab!

Sõbranna imestas: kuis võib selline mees mulle muljet avaldada!
Tegelikult ei saanud. Mees tundis end nähtavalt ebamugavalt. Oli piinlik, kuidas sõbranna oma flirtimiskunsti raskesuurtükid mängu pani, ja kui see ei toiminud, ilmutas sündsusetut irooniat meie mõlema suhtes. Hiljem asja arutades läksime peaaegu tülli. Sõbranna ei jõudnud ära põlastada, et selline (!) võib mulle muljet avaldada, ja et olen reetur – pidime ju koos (?) enesele uued mehed otsima.
Mõnda aega olid meil suhted üsna rabedad, aga kui varsti talle teatasin, et katsetan oma politseinikuga kooselamisega, rahunes ta nagu maha. Pistis küll aegajalt midagi taunivat, aga kolmandaks rattaks enam ei kippunud. Pealegi läks ta meie firmast siis ära, nii et enam me nii sageli ei kohtunud.

Kriimustav kuulivest
Minul polnud põhjust oma valikut kahetseda. Mingi üle mõistuse armastus see polnud, aga me sobisime väga hästi, pealegi olid mehel kuldsed käed, me vaated ellu ja rahasse suhtumises kattusid. Mina olin siis 31-, tema 33aastane. Elasime põhiliselt minu korteris.
Tasapisi hakkas sõbranna taas minuga suhtlema. Oli üksjagu muutunud ja heas vormis, sest oli ka temal (nagu ta väitis) mingi lugu käsil. Seda oli tunda tema välimusestki – põhjalik iluravi, uus juustevärv ja „kasvatatud“ küüned. Hea kindel haarata, nagu ta ütles! Põhiliselt kohtusime väljas, meil käis ta enamasti siis, kui meest kodus polnud. Kui oli, käitus pigem sulnilt kui väljakutsuvalt.
Mina oma eraasjadest sõbrannale eriti midagi ei rääkinud. Ka siis, kui pärast aastast kooselu märkama hakkasin, et mu politseinik sai liiga sageli ametialaseid väljakutseid ega tahtnud mulle oma tööasjadest rääkida – kutse-eetika kohustab. Ei ütleks, et ta minu kui naise vastu vähem huvi oleks ilmutanud, aga oli tunda, et selles on mingi vale noot.
Üldiselt kulges elu oma tavalises rütmis, kuni toimus iseäralik intsident. Mu mees oli ammu töölt tulnud, kui ta järjekordselt umbes kella üheksa ajal postile kutsuti. Nagu ta selgitas – pole teada, kas lausa hommikuni. Jäin umbes kella kümne ajal magama, ja ärkasin juuliöises varavalges selle peale, et keegi justkui vannitoas toimetas. Kuna ma alati mingeid provokatsioone kartsin, hiilisin tasakesi asja uurima. Tõepoolest – vannitoas keegi oli. Tõmbasin ukse lahti, ja seal seisis mu mees, peegli ees pead kuivatades, ülakeha paljas. Esimene, mis mulle silma jäi, olid iseloomulikud triibud ta seljal, nö. verivärsked.

Vaid „temperamendi ­küsimus“...
Ta ehmatas, tõmbas vannilina ruttu ümber. Mina lükkasin selle ära, küsides teeseldult murelikult: mis juhtus, näid nagu vigastatud olevat? Tema seletas, et nad said uued kuulivestid, millel on kole karedad kinnised – ju ta nendega kriipida sai. Sõnatult voodisse tagasi minnes mõtlesin: elu läheb aina turvalisemaks – nüüd tõmbavad politseinikud kuulivestid lausa palja kere peale!!! Kui ta voodisse tuli, ütlesin ainult ühe lause: „Mõtle nüüd hästi – vast on õigem, kui sa seda kuulivesti (!) enam seljast ära ei võtakski?!“ Ta ei vastanud midagi.
Oli mul nii vilets olla kui oli, järgnevatel päevadel ma seda teemat ei puudutanud. Ma ei tea, kas oleksin sellest „avastusest“ sõbrannale rääkinud, aga kui ta mind juba mõnda aega ei otsinud ja minu teistkordsest kutsest niisama kõndima minna jälle ära ütles, tuli mul korraga nagu selgus pähe: need küüned, millega „hea kindel haarata“...
Nädal hiljem, kui pidime laupäeval minu vanemate suvilasse sõitma, vabandas mu kallis elukaaslane, et näe – sõbra majas lõhkes mingi toru, vaja appi minna. Sõitku ma üksi, ta tuleb pühapäeval järele. Ei ma teinud katsetki nuriseda, torud siis torud. Aga nüüd pidin ma selgust saama...
Mina läksin välja umbes keskpäeval, tema jäi veel kohmima – vaja mõned tööriistad ja vastavad rõivad välja otsida, nagu ta ütles. Jõudsin sõbranna maja lähistele ja võtsin sisse positsiooni selle kõrval asuvas pargis, kust fassaad oli hästi näha. Ei tulnudki oodata rohkem kui vast poolt tundi, kui selle ees peatus tuttav auto ja mu toimekas korrakaitsja trepikotta kadus.
Viivitada ei tohtinud, et nad otse mu nina alt minema ei sõidaks. Tõusin trepist üles ja andsin kella. Korduvalt, olles juba kindel, et ei avatagi, kui sõbranna siiski korraga lävel seisis ja kokutas: mis lahti, praegu ta minuga küll rääkida ei saa, tal külaline, toit pliidil, jms pada. Aga takistada ta mind ei püüdnud, kui joonelt magamistuppa tormasin. Loomulikult oli mu tuttavas voodis tuttav mees! Vaatas mulle hetke otsa ja tõmbas lihtsalt teki üle pea... Päeva ajal saatis mulle sõnumi: ärgu ma esialgu mingeid järeldusi tehku – see pole muud kui „vaid temperamendi küsimus“.
Resümee on siililegi selge: pole mul enam ei sõbrannat ega politseinikku. Vahel murran pead selle üle, mis värk see ikkagi on, et ma sellistele meestele satun, ega oska süüdistada ei neid ega ennast...

Mae Taal

 

2 kommentaari Lisa kommentaar
  
CHALLENGE FINANCIAL SERVICES, 07.10.2018 13:32
Tere, See on üldsusele teavitamine, et CHALLENGE FINANCIAL SERVICES, me oleme erafinantseerimisfirma. Meil on avatud rahalised võimalused kõigile inimestele, kes vajavad rahalist abi. Kas sa arvad laenu saamist? Kas teil on tõsine vajadus kiireloomulise laenu järele, et alustada oma äri? Kas teil on võlg? See on teie võimalus oma soovi saavutada, anname isiklikke laene, ärilaene ja kõiki 3% intressiga laene. Kui olete huvitatud erakorralise laenu saamisest, võtke meiega ühendust e-posti teel challengefinancialservics@gmail.com, et saada lisateavet. Challenge Financial Services Tel: +16789614269 E-post: challengefinancialservices@outlook.com E-post: challengefinancialservics@gmail.com
james evans 01.08.2018 02:33
Oleme rahvusvaheline laenupank, anname laenud üksikisikutele ja ettevõtetele Lähis-Idas, Aasias, Euroopas ja Põhja-Aafrikas. Pakume laenu liike nagu isiklik laen, äri- / investeerimislaen, auto laen, võlgade konsolideerimise laen ja õppelaen 18 aastastele ja vanematele. anname välja laenud vähemalt 5000 USA dollarit, mille tagasimaksetähtaeg on 1 aasta kuni 25 aastat. huvitatud peaksid võtma meiega ühendust e-posti aadressi @ heartlandfingrp@gmail.com või WhatsAafi kaudu numbri järgi: +1 (202) 922-8783