horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Korralik töömees muutus tüütuks tarkpeaks

Naine, kes abiellus lihtsa, eduka ja tööka ­mehega, pidi peagi ­kohkumusega avastama, et see on hakanud üleliia palju ­raamatuid lugema.

 Armastus see vist ei olnud, mille ajel ma selle mehega paari läksin. Pigem tema hästiedenev äri, ammendamatu potents ja tavatu heasüdamlikkus. Mõtlesin kaua, kuidas talle teatada, et olen rase, aga pole kindel, kas temast. Kui selle lõpuks jutuks võtsin, tahtnuks ta otsekohe altari ette tormata, kuna seega olevat vähemalt lootust, et lapsukesel ei tule tema kapsalehekõrvad!

Mees oli alguses täiesti barbaarne
Ega kooselu esialgugi idüll just olnud. Filoloogiharidusega mina olin põnnipõlvest saadik harjunud mitte uinuma enne vähemalt paarikümne lehekülje lugemist. Tema oli koolilektüüri sunnil kunagi ehk "Keva­dega" kokku puutunnud ega mõistnud, "mis neis raamatutes nii väga on", millega võrreldes teadagi mis edasi lükatakse. Tundsin ta piiratuse pärast salahäbi. Ka käis mulle närvidele tema hõiskamine korvpalli või Vormeli juures, alailma kõlisevad õllepudelid jne. Aga sentide veeretamiseks polnud vajadust, meil on toredad ja tasemel sõbrad, oleme maailmas veidi ringi reisinud, nii et sõbrannad on mu valikut varjamatult kadestanud. Pealegi... kui tõtt tunnistada, siis nüüd ma enam ei väidaks, et "armastus see vist ei olnud".

Hakkas erudiidiks ja tüütuks tähenärijaks
Ajapikku hakkasin täheldama, et üha raskem oli teda hommikuti üles saada. Ta silmaääred olid sageli punased, repliigid üheülbalised, aga vaimukuselt üha löövamad. Raamaturiiulitelt tolmu pühkides tekkis kahtlus, et Suurte Sõnameistrite ja Maailm ja Mõnda järjekorda on muudetud, ning ühel hommikul leidsin ta  p a d j a  a l t  Marquezi "Sada aastat üksildust". See oli avastus, mis tummaks võttis, mispeale otsustasin teda hilisõhtusel töölt tulekul (nagu tavaliselt) tervitada mitte igapäevase tümpsu, vaid Mozarti "Reekviemiga". Alles einet lõpetades tähendas ta nagu muuseas, et "saatemuusika" valik polnud just kõige õnnestunum ja et tegelikult meeldib talle Verdi "Reekviem" rohkem, kuna selles olla tema arust rohkem "ülevust ja elujaatust".
Edasi läks samas vaimus ja aina hullemaks. Kui olümpiamängude ajal arvasin, et Utah´ osariik on Floridast natuke põhja pool, siis ütles ta, et kui ma mõne aasta eest ise Ameerika-reisile asutades oleksin kordki selle maa kaarti vaadanud, siis oleksin "ilmakaarte asjus natuke täpsem olnud"... Ükskord küsisin talt töö ajal interneti kaudu, mis nädalapäev oli 29. veebruar 1999, ja tema kirjutas vastuseks: "Oleksid ehk alustanud sellest, kas 1999. oli liigaasta..." Nii ta süntaks kui leksika avaldasid üha enam muljet.

Mae Taal

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar