horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Kui elu pakub sidruneid...

„Kui elu pakub sidruneid, tee neist limonaadi!“ See on mu sõbranna Sandra lemmiklause. Kõigi mu kurtmiste ja ebaõnnestumiste puhul on see tarkus tal alati varuks.

„Ja veel võib selle juurde tekiilat ja soola serveerida,“ pakun siis tavaliselt. „Tekiilaga hakkame su võitu tähistama, aga praegu võtame sinu „sidruni“ käsile,“ teatab siis vankumatu Sandra ja ta näole ilmub Mona Lisa naeratus...
Sandra on minu kaitseingel olnud juba koolipõlvest alates. Kui keegi võtaks ette meie sõprussuhte illustreerimise, oleks tulemuseks paarist pildist koosnev „koomiks“. Esimesel pildil ulun mina Sandra õla najal ja teisel – rõkkan rõõmust ja tema näeb välja nagu kuulsa Leonardo da Vinci kangelanna. Seda seepärast, et minu tavaliseks lauseks äparduste puhul on: „Sandra, minuga on lõpp!“ ja tema jätkab seda dialoogi oma tavapärase fraasiga: „Pea nüüd hoogu. Kui elu pakub sidruneid...“
Abielu ei pidanud vastu
Sandra valmistas „limonaadi“ minu läbikukkumisest arstiteaduskonda sisseastumisel, tirides mind kättpidi teise teadustemplisse. Pärast selle lõpetamist ma ei kahetse enam, et ei kuulu valges kitlis inimeste hulka. Just Sandra oli see, kes lohutas mind pärast igat ebaõnnestunud armusuhet. „Ta oli parim, ta oli see ainuke ja õige!“ töinas ja kaebles siis „armastuse ohver“, aga sõbranna vaid pomises: „Mis parim ta olla sai? Ta pühkis ju sõrmi oma pükstesse! Leiad uue ja ideaalse!“ Ma uskusin teda, aga juba kuu aja pärast naersin oma uue kavaleri naljade üle, kes mõnda aega osutus tõepoolest täiuslikuks. Aga siis viskas elu mulle uue sidruni... Kui aga sõbranna „limonaadimeister“ on, pole põhjust muretseda. Vahest ainult sõbranna enda pärast. Kogu meie sõpruse jooksul on Sandra mulle vaid korra hirmu nahka ajanud, kui ta ainsal korral retsepti ei leidnud ja pidi üksi selle hapu puuvilja ära sööma...
Sandra läks mehele juba varases neiueas. Olime vaevalt teise kursuse talvise eksamisessiooniga maha saanud, kui sõbranna minu meelehärmiks teatas: „Andsime Sassiga avaldused sisse.“ Sassist teadsin vaid seda, et ta on hea südamega, pikka kasvu ja veidi „pikkade juhtmetega“. Ja just tema oli „süüdlane“ selles huvitavas olukorras, mis tekkis pärast Sassi vanemate suvilas veedetud nädalavahetust.
„Meil on praegu õppida vaja, mitte lapsi sünnitada!“ tõmbasin traagilise näoga kulmu kipra.
„Ma arvan, et saan tütre, õpingutest ma ei loobu, saan hakkama,“ teatas Sandra ja tal oli õigus. See oli tüdruk. Kuni diplomini mitte ühtki eksamitel põrumist. Ta sai hakkama.
Seda, kui väga ta Sassi armastas, sain ma teada alles pärast värske abielumehe lahkumist. Läks tagasi emme juurde. „Aleksander ei saa korralikult välja puhata, laps karjub pidevalt, teda ei armastata, ei mõisteta ega osata vääriliselt hinnata!“ täpsustas Sassikese „esiema“. Selge nagu ristilöödu pisar: ei pidanud pojake igapäevaelu katsumustele vastu, kõrbes omadega põhja.
Läksin tordiga Sandra juurde, kaasas pudel vermutit ja oranži värvi plüüsist Garfield pooleteiseaastase Emma jaoks.
„Tore, et see sellist värvi on,“ sõnas Sandra tervituse asemel. „Emma armastab kirkaid värve.“
„Tõmbas uttu ja kurat temaga,“ läksin pärast paari tundi Sandra köögis istumist ja vermuti joomist keema. „Kah mul perepea! Sina jõudsid õppida, töölgi käia ja tervet majapidamist koos lapsega ülal pidada. Sassi mureks oli vaid nurisemine ja emale hädaldamine-kaeblemine. Mitte elu, vaid põrgu!“
Sandra silitas tütre uut plüüsist sõpra, vaatas kord aknast välja, kord minu poole ja ütles siis:
„Midagi sa ei jaga, lollike. Selles peituski kogu mu elu ja õnn. Kodu korras hoida, öösiti referaate kirjutada, päeval süüa teha, pesu pesta, Emmaga jalutada, jõuda posti laiali vedada... Pidevalt kasvav kohustuste meri ei hirmuta mind, mul on hirmus, kui pole kedagi, kelle eest hoolitseda. Tead, mida ütlevad sufistid? „Põrgu on koht, kus pole kedagi aidata ega kedagi ümmardada“.
Ma kangestusin. Sassi visatud „sidrun“ oli osutunud tuumapommiks, magusat limonaadi poleks sellest nii või naa võimalik teha olnud. Kust võtta orvuks jäänuid ja abituid, kelle üle kõikvõimas Sandra oma kaitsvad tiivad sirutada saaks?...
Aga tema naeratas oma rahulik-mõistatuslikku naeratust ja ütles: „Saan hakkama“.

Hea inimene, ilma tingimusteta...
„Sa ei kujuta ette, mida see kuradi mõrd minu kohta rääkis ja mind kõiges süüdistas!“ puhkisin, aidates Emma käru trepikojast välja tirida ja samal ajal kollegi salasepitsuste üle kaeveldes.
„Mis sa selle tühja pärast kohe nii ärritud! See pole mingi „sidrun“!“ täpsustas Sandra ja kohendas Emma baretti.
„On ikka küll! Kuidas oleks võimalik sellest limonaadi teha?“
„Polegi vaja, sa juba tegid seda. Ütlesid ju sellele preilile kõik välja, mida sa mõtled? Ütlesid. Kahju, et omavahel. Kui tead, et sul õigus on, tuleb avalikult rääkida. Rahulikult, süüdistamata, aga tunnistajate juuresolekul... Olgu, sinu variandil pole ka midagi viga: edaspidi mõtleb, mida ta ütleb... Näe, Emma tõmbas jälle bareti peast!“
„Tere! Kui teid näen, muutub pilviseimgi ilm päikesepaisteliseks! Kuidas tütrekesel läheb?“ kostus selja tagant madal ja rahulik mehehääl. Ma pöördusin: eakas ja hoolitsetud välimusega härrasmees ulatas Sandrale suure kimbu astreid.
„Oi, rõõm teid näha, härra Teras!“ Sandra lõi särama ja torkas nina lillekimbu sisse. „Kui hästi need lõhnavad! Nagu polekski juba sügis, vaid suvi alles ees. Aga Emma on meil täna tubli olnud.“
„Minu jaoks saabub alati suvi, kui teid kohtan,“ naeratas härra Teras.
„Me läheme poodi,“ kudrutas Sandra hellalt, „võib-olla vajate midagi?“
„Mis te nüüd, ärge muretsege, lähen pärast ise, süda pole täna jukerdanud, ma pole isegi tablette võtnud,“ teatas vestluskaaslane siira naeratusega. „Aga toredat jalutuskäiku teile siis...“
Hakkasime edasi liikuma ja mina vaatasin lapsekäru lükates Sandra poole. Ta lausa säras:
„See on härra Teras, elab üheksandal korrusel. Ta kolis meie majja hiljuti, vahetas oma suure maja tagasihoidliku ühetoalise korteri vastu, müügist saadud raha andis loomade varjupaiga toetuseks. Tunneb end uues kohas üksikuna ja ka tervis jukerdab, elas hiljuti infarkti üle. Käime mõnikord õhtuti koos väljas, jalutame Emmaga. Ta loeb tütrele luuletusi, neid on tal tohutult palju peas. Heasüdamlik ja tore mees on...“
„Ja abitu,“ tegin kokkuvõtte. „Just selline, nagu sulle vaja.“
„Miks sa nii pead rääkima,“ kortsutas Sandra kulmu. „Ta on lihtsalt hea inimene, ilma tingimusteta...“

Sellised ebatäiuslikud me olemegi!
Kohendasin Emma baretikest ja hakkasime edasi minema. Mõne aja pärast sammus meile vastu ebatavalise välimusega noormees. Tal olid erkpunased juuksed, helesinised silmad ja ta säras üle kogu näo.
„Tšau!“ tervitas ta juba kaugelt. „Tere, Emma, kas täna ka koos mängime?“
Noormees rääkis veidi segaselt, nagu oleks sõnu alla neelanud, ja ma sain aru, et oma vaimselt arengult on ta igaveseks lapsepõlve jäänud.
„Tere päevast, Svenikene!“ muutus Sandra taas Mona Lisaks. „Tore, et kohtusime. Lahe roosa nokamüts! Sobib sulle väga hästi. Kas tuled ka meiega jalutama?“
Svenikene hakkas suurest õnnest end ühe koha peal keerutama, kätega vehkima ning „jah, jah, jah“ korrutama... See oli veidikene kõhedust tekitav.
Kaupluse juures ütles sõbranna Svenikesele:
„Palun seisa siin ja hoia Emmal silma peal. Me läheme sisseoste tegema, see ei võta kaua aega. Kas sulle, nagu alati, šokolaaditäidisega küpsiseid, Sven?“
Noormees hüppas suu­rest rõõmust rõõmust õhku ja mul oli hirm, et ta jaatavalt vastates endal pea otsast raputab. Siis tõmbus ta aga tõsiseks ja võttis koha sisse lapsekäru kõrval.
„Hulluks oled läinud või?“ sisistasin Sandrale, kui olime kauplusse sisenenud. „Kelle hoole alla sa lapse jätsid? Sellel tobukesel pole ju mõistuseraasugi peas!“
Mona Lisast sai äkki tõeline fuuria:
„Kas arvad, et ta esimest korda Emma järele vaatab? Käime Sveniga üle päeva koos poes. Mul on temast palju abi ja teda võib usaldada. Sinu teada-tuntud otsekohesus oli küll praegu kohatu. Ta on samasugune nagu meie sinuga, võib-olla isegi parem. Kas sul temast kahju pole? Ta on elus inimene! Nagu ka härra Teras! Ja ka mina! Sellised ebatäiuslikud me olemegi! Haiged, vanad, vigased ja mahajäetud. Ja kui me sulle, nii edukale ja täiuslikule naisele ei meeldi, siis lase jalga, head teed sul minna! Ja mingit limonaadi mul sinu jaoks varuks enam pole!“
Keerasin kannapealt ringi, tormasin kauplusest välja, kihutasin koju ja olin veel kaua Sandra peale vihane. Pole ta mingi Mona Lisa, silmakirjalik kadetseja selline!

Vabad kohad südames
Kohtusime Sandraga alles pärast poole aasta möödumist. Kogu selle aja jooksul olin pidevalt temale mõelnud. Ühel õhtul nägin teda oma ukse taga seismas. See polnud endine Sandra. Kössi vajunud, näost hall. Ja esimest korda ma kuulsin:
„Tere, mul on mure...“
Et mõista, kuivõrd lähedane ja kallis teile inimene on, selleks pole vaja tundidepikkusi vestlusi, süüdistusi ega vabandusi. Ta lihtsalt ilmub raske murekoormaga teie ukse taha ja te võtate ta avasüli vastu.
Härra Teras polnud teist infarkti üle elanud. Justkui seda ette tundes, oli ta Sandrale paar päeva enne oma surma öelnud:
„Siitilmast lahkumine pole kohutav. Ainult rumalad tahavad igavesti elada. Milleks jääda maailma, kui on lahkunud kõik, keda sa armastanud oled? Vabu kohti pole südames piiramatul hulgal. Minul mõned veel olid ja ma olen õnnelik, et kulutasin need teile Emmakesega... Sandra, te saate kindlasti õnnelikuks ja leiate oma armastuse. Ja kui mõnikord ka üksildase vanamehe peale mõtlete, siis olen teile väga tänulik. Minu suur armastus ootab aga mind juba seal teispoolsuses ees. Tahaksin juba kiiremini tema juurde saada, igatsen ta järele nii väga...“
Sandra on end diivanile kerra tõmmanud ja uinunud. Helistan endale takso ja sõidan läbi öise linna sõbranna juurde. Seal on ustav Svenikene Emma magama pannud ja tukub ise tema kõrval diivanil. Olen nende juures hommikuni, siis võtan Emma endaga kaasa ja hüppame tagasiteel supermarketist läbi, et midagi maitsvat hommikusöögiks osta. Kindlasti ka sidrunit. Alles sidruni lisamisega omandab tee selle õige maitse...
Vahel viskab elu meile sidruneid, millest pole mitte mingil viisil võimalik limonaadi teha. Aga nad annavad erilise maitse sündmustele, mis meile sõbrad tagasi toovad. Ja ka meid endid eneseleidmise teele juhatavad.

Eliise Mäesalu

0 kommentaari Lisa kommentaar